Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

      Eessõna

      Jumalatele armsad olendid surevad varakult,

      kuid elavad igavesti jumalate juures.

      Doors oli rokikuulsuste panteonis omamoodi anomaalia. Oma hiilgeajal ei teinud see bänd folki või džässi, ja kuigi mõned rokikriitikud on nimetanud nende muusikat happerokiks, ei olnud see siiski osa San Francisco Airplane’i – Dead’i – Quicksilveri2 sarnasest happeroki saundist. Neil polnud mitte mingit pistmist Briti muusika invasiooni või väikseimatki seost popmuusikaga üldisemalt, kuigi nad lõid edetabelite esikohtadele jõudnud hittsinglid. Ja kuigi New York kohtles Doorsi hästi, võttes bändi peaaegu omaks, ei olnud see suhe sama soe kui näiteks Velvet Undergroundiga3 – vaatamata sellele, et mõlemad eelistasid sünget ja müstilist temaatikat. Ta polnud isegi osa folkrokist, mis valitses tol ajal Los Angeleses Byrdsi, Buffalo Springfieldi ja teiste sarnaste bändide muusikas. Isegi selles kambas, kuhu kuuluvad ka Elvis, Joplin ja Hendrix, moodustas Doors omaette nähtuse. „See oli kummaline ja tontlik maailm,” kirjeldas Jim seda kord ise, „nagu mingi uus ja Metsik Lääs.”

      Jim Morrisonist selgeima pildi saamiseks tuleb teda vaadelda Doorsi kaudu ning seejuures on kõige tähtsam meeles pidada, et see oli mitmekülgne bänd, milles iga indiviid moodustas omaette tahu. Kord ühel turneel astus õhtujuht enne kontserdi algust lavale, et bändi etteaste sisse juhatada.

      „Daamid ja härrad,” kuulutas ta publikule, „lubage esitleda – Jim Morrison ja Doors!” Järgnes tavapärane aplaus.

      Kui teadustaja lavatrepilt alla tuli, tõmbas Jim ta kõrvale ja ütles: „Kuule, mees, mine uuesti lavale ja tutvusta meid õigesti.”

      Mees läks ähmi täis. „Mis juhtus? Mida ma valesti tegin?”

      „Meie oleme DOORS,” ütles Jim, „bändi nimi on DOORS.”

      See oli bänd, mille sõnastamata eesmärk oli muusikaline alkeemia – Doors püüdis ennekuulmatul moel ristata poeesiat rokkmuusikaga ning selle segaverelise panna omakorda kokku teatri ja draamaga. Bänd püüdles selle poole, et ühendada esineja ja publik, liites nad otse Universumi Mõistusega. Vähemaga nad ei leppinuks. Doorsi jaoks tähendas see riski, mitte mingeid trikke, varjatud kaarte, mitte mingit butafooriat ega eriefekte – ainult alasti ja ohtlik reaalsus, mis tungib läbi näivuse, kasutades selleks muusika võimet äratada inimestes endis suikunud piirituid võimeid.

      Doors püüdis lakkamatult oma muusa soosingut võita – see tähendab, et Morrison püüdis oma muusat ja bänd järgnes talle, bänd ei jäänud temast maha. Jim oli veendunud, et muusat ei saa lihtsalt sundida, kirjaniku või kunstniku võime seisneb nii leidlikkuses kui ka oskuses olla vastuvõtlik, ning kunstniku kohus on teha kõik endast olenev, et suurendada vastuvõtuvõimet. Selle saavutamiseks propageeris üheksateistkümnenda sajandi poeet Arthur Rimbaud süstemaatilist „kõigi meelte ratsionaalset segipaiskamist”. Miks? „Tundmatu saavutamiseks”. Kuidas? Ükskõik kuidas.

      Jimi kiindumust tundmatusse ja selle otsingutesse on hästi näha järgnevatel lehekülgedel. „On tuntud asjad,” ütles Jim tsitaadis, mis omistatakse sageli William Blake’ile, kuid mis on tegelikult Jimi mõttekäik, „ja siis on tundmatud asjad ja nende vahel on uksed4.” Kuid Blake on oma esimeses „Põrgu õpetussõnas” öelnud: „Ettevaatus on rikas, inetu vanatüdruk, kellega lipitseb Võimetus.”5 Pole tarvis lisadagi, et Jim ei kosinud toda vanatüdrukut ning püüdis igal võimalusel meeli avardada. Jim jõi ja karjus ja anus ja meelitas ning tantsis inspiratsiooniks, et bändi ühte liita, sütitada publikut, et lõppude lõpuks ja igaveseks läita öö.

      Kahjuks oli just Jimi pühendumine sellisele käitumisele nii varakult tema professionaalse karjääri alguses see, mis sai viimaks saatuslikuks nii talle kui tema bändile. Jim Morrison oli mees, kes ei saanud, ei suutnud teha ja lihtsalt keeldus tegemast kompromisse nii oma kunsti viljeledes kui isiklikus elus. Ja selles peitub tema süütus ja puhtus – õnnistus ja needus ühes. Minna lõpuni välja, kas või surmani. Kõik või mitte midagi. Ekstaatiline risk. Kuna ta ei loonud oma sõnu tehislikult või automaatselt, siis ei saanud ta teeselda meeleheidet või näidelda ekstaasi. Ta ei piirdunud lihtsalt meelelahutusega, kohustuste täitmistega, ta oli hiilgav ja hulljulge, teda innustas vaibumatu vajadus „kombata reaalsuse piire”, kombata tabude piire, uurida jumalavallatust. See ajas ta hulluks … tekitas hullumeelse vajaduse luua, olla ehe. Ning need omadused muutsid ta püsimatuks, ohtlikuks ja vastuoluliseks. Ta otsis lohutust ja tröösti samadest vahenditest, mis teda algselt inspireerisid ja tal luua aitasid – joovastavatest ainetest.

      Prantsuse sürrealisti Antonin Artaud’ julmuse teooriad, mida võib lugeda tema teesist „Teater ja selle teisik”, avaldasid Jimile ja bändile märkimisväärset mõju. Raamatu ühes võimsaimas essees kõrvutab Artaud katku ja teatraalset tegevust, väites, et dramaatiline etteaste peab vaatajate hinge samamoodi puhastama, nagu katk puhastas inimkonda. Mis on eesmärk? „Et nad ehmuksid ja ärkaksid. Ma tahan nad üles äratada. Nad ei saa aru, et nad on juba surnud.”

      Jim hüüab kunagi hiljem tuhandel õhtul tuhat korda „Ärgake!”, püüdes publikut teadmatusest üles raputada. Mäletan endiselt oma esimest Doorsi kontserti. Olin oma kolmeteistaastase hinge põhjani hirmunud ja mõtlesin: see mees on ohtlik. Keegi saab viga, tõenäoliselt tema. Või mina. Või me kõik. Keegi ei pääse siit eluga, laulis ta loos „Five to One”, ja kui inimene seisab silmitsi säärase hirmuga – või sellise patuse õõvaga, mida võib esile kutsuda laul „The End” –, siis muutub tema sees midagi. Lõpuga vastakuti seistes pilgutab igavik silma. See kontsert muutis mu elu. Ma sain aru, et sellest elamusest paremat või ehtsamat ma enam kogeda ei saa. Täna, rohkem kui kakskümmend aastat hiljem, olen ikka samal arvamusel. Ma ei tea endiselt päris täpselt, mis tol õhtul 1967. aastal juhtus. Aga ma tean, et see oli üleloomulik. Jim Morrison muutis minu elu. Ta muutis Jerry Hopkinsi elu. Temas oli väge, temas oli maagiat, ta oli Mr. Mojo Risin’6.

      „Müstilised pidustused peaksid olema unustamatud elamused, mis mõjutavad inimese kogu ülejäänud elu, pakkudes kogemuse, mis muudab inimese olemust,” kirjutas Aristoteles. Doorsi kontserdid – Jimi edukad esinemised – saavutasid säärase muutuse.

      Sarnaste initsiatsioonide kaudu üritas Plutarchos suremise protsessi kirjeldada: „Ekslemine pimedatel hirmuäratavatel radadel, mis ei vii kuhugi – ja siis, vahetult enne kõigi halbade asjade lõppu, tekib paanika ja hämmastus”. Tekitatakse maagilisi helisid ja esitatakse maagilisi tantse, lausutakse pühi sõnu ja siis „kõnnib kõigist kütkeist vabastatud initsieeritu ringi, tähistades koos teiste pühitsetud ja puhastatud inimestega ning vaatab asjasse pühendamatutele ülevalt alla …”

      Mis kirjeldab pagana täpselt Doorsi tema võimu tipul: ratsutab mao, Saatana seljas, iidne ja arhetüüpne, kummaline, kuid samas häirivalt omane, meeleline ja saatanlik, jõuline, kohutav. Kui Morrison laulis: „Enne koitu ärkas tapja ja tõmbas saapad jalga / võttis iidsest galeriist ühe näo / ja kõndis läbi saali,” siis kõndisime meie koos temaga seal saalis, hirmununa, hirmust halvatuna, võimetuna peatuma, kui muusik punus meie ümber hüsteeriavõrgu, mässides meid aina tihedamalt oma võrku, ja Morrison kehastas samal ajal tragöödiat, isatapjat, õudust, kujuteldamatut piina. ME NÄGIME SEDA, ME KOGESIME SEDA, me olime kohal. Olime lummatud. Reaalsus avas oma põhjatu suu ja neelas meid tervenisti, nii et me langesime teise dimensiooni. Ja meie ainsaks teejuhiks oli Morrison: „Ja ma olen siinsamas, ka mina loobun kontrollist, me