Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins
(mida ta hilisemas elus sageli tegi) oli siis, kui kohalikud politseinikud ta Alameda kinost ühel reede õhtul välja viskasid koos teiste lärmakate löömavendadega esireast, mille peale Jim neile lajatas: „Esitage oma dokumendid.”
Ta mõtles välja huvitavaid repliike telefonile vastamiseks, järgides Madi huumori perverssemat joont ja rassistlikumaid noote: „Morrisonide morg … teie tapate, meie matame” ja „Tere, Mo’sonide maja, Thelma kuuleb”.
Mõnikord oli Jimi huumor peenekoelisem ja veel veidram. Kui ta jäi vahele, minnes üles trepist, mis oli mõeldud vaid allaminekuks, viidi ta õpilaste „piirivalve” ette ja küsiti: „Kas sa tunnistad end süüdi või mitte?”
„Ma ei saa süüdi olla,” vastas Jim tõsiselt. „Sest, võetagu arvesse, mul pole jalgu.”
Jim ja Fud olid lahutamatud. Nad jõid esimest korda koos – näppasid pudelist Commanderi džinni ja valasid selle asemele vett. Nad simuleerisid ohvitseride klubi basseini juures lööminguid, mis nägid välja ja kõlasid nagu võitlus elu ja surma peale, ning naersid siis terve kodutee.
Nad jagasid ka seksuaalsete tungide tärkamise raskusi. Jim kutsus Fudi Joy Alleni maja juurde jõesuudme ääres, kus nad piilusid salaja, kuidas Joy ja tema ema rannarõivaid selga panid. Elamupiirkonnas, kus majad olid ehitatud lahte sirutuvatele maaribadele, kiskusid nad ujumistrikood seljast, kahlasid ühelt neeme küljelt kaldale, jooksid alasti üle neeme ja siis uuesti tagasi. Jim rääkis Fudile, et ta ameles kahe tüdrukuga oma toas, sel ajal kui ema poes käis. Fud vangutas kadedalt pead ja vastas sama vänge luiskelooga.
Paljud Jimi pärastlõunad möödusid Fudi pool, kus ta kirjutas kümneid ääretult skatoloogilisi ja ülierootilisi raadioreklaame „tagumiku torkimise ja masturbeerimise” probleemidest.
„Masturbeerimine leiab tavaliselt aset kaheteistkümnendast kuni kaheksateistkümnenda eluaastani, kuigi mõned jätkavad ka enam kui üheksakümne kolme aastasena. Te ei pruugi teada, milliseid ohte kätkeb masturbeerimine. Sageli tekib peenise delpisto väliskülje ümbruses lööve, mis raskematel juhtudel võib nõuda amputeerimist. Samuti võib kaasneda papuntasistula näärme stridopsiit ehk argikeeles – võite avastada, et teil on suur punane riist. Keegi ei sooviks selliseid vaevusi. Aga sellised on tagajärjed, kui te viivitamatult abi ei otsi. Meie (Masturbeerimise Vältimise Sihtasutus) oleme varustatud spetsiaalsete veega testitud seadmetega ja meie koolitatud õdedega töötajaskond on alati valmis appi tõttama ja abikätt ulatama.”
Jim tegi detailse joonistuse mehest, kes on kössi tõmbunud ja oksendab: „Rikutud neerude tagajärg”. Teisel joonistusel oli kujutatud mees, kellel oli peenise asemel Coca-Cola pudel, munanditeks ohtliku välimusega konserviavaja, üks limast tilkuv käsi püsti ja sama lima aanusest välja venimas. Kolmandal joonistusel võis näha pesapallikurika suuruse erekteerunud peenisega meest, tema ees põlvitamas poiss, keel meelalt huuli limpsamas.
Jim tegi sadu selliseid joonistusi. Kui ta oli helgemas meeleolus, lõikasid nad pühapäevasest lehest koomiksitegelasi välja ning sättisid neid paberiribadele kollaažina, lisades uued dialoogid või pildiallkirjad. Taas oli temaatika seksuaalne või skatoloogiline, kuid sellesse oli põimitud neljateistaastase kohta ebatüüpiliselt peent ja teravmeelset huumorit.
Jim istus õhtul üksinda oma toas. Ta sulges raamatu, mille lummuses oli viimased neli tundi viibinud ja hingas sügavalt välja. Järgmisel hommikul hakkas ta seda raamatut uuesti lugema. Nüüd kirjutas ta sellest lõike oma märkmikku, mida oli hakanud kaasas kandma.
See oli Jack Kerouaci biitnike põlvkonnast rääkiv romaan „Teel”, mis avaldati samal kuul, kui Morrisonid Alamedasse jõudsid – 1957. aasta septembris. Jim avastas raamatu samal talvel, umbes sel ajal, kui San Francisco ajalehe arvamusrubriigi kirjutaja andis maailmale uue sõimusõna: biitnik.
Biitnike maailma keskuseks oli North Beach, San Francisco piirkond, mis jäi Alamedast kõigest neljakümne viie minutise bussisõidu kaugusele. Laupäeviti uitasid Jim ja Fud väsimatult Broadwayl, tuulates vahepeal raamatuid City Lights Book Shop’is – raamatupoe vaateaknal oli silt teatega „Keelatud raamatud”. Ükskord nägi Jim ühte poeomanikest, luuletajat Lawrence Ferlinghettit. Jim tervitas teda arglikult ja põgenes, kui Ferlinghetti teda vastu tervitas.
Ferlinghetti oli Kenneth Rexrothi ja Allen Ginsbergi kõrval Jimi üks lemmikuid. Ginsberg avaldas suurimat mõju, sest tema oli tõeline Carlo Marx (tegelane Kerouaci romaanis „On the Road”), „nukker luuleline tumedameelne udukogu”. See oli kujutluspilt, millest Jim ei suutnud vabaneda.
Jimi paelus ka Dean Moriarty, „karm kangelane lumisest läänest”, kelle energia tõmbas Kerouaci romaani käima nagu amfetamiin. Ta oli üks Kerouaci „hull, eluhull, jutuhull, lunastushull, kes himustab kõike korraga, kes iialgi ei haiguta ega pane igapäevast teksti, vaid põleb, põleb, põleb kui suurepärane kollane ilutulevärk, plahvatades ämblikujooksul üle tähtede, ja sa näed sinist tuuma lahvatamas ja kõik teevad: ‘Ouu!’.”9
Jim hakkas Moriartyt järele aimama, isegi tema moodi „hii-hiihii” naerma.
Alamedas aeg venis. Jim kukkus „kogemata” mereväebaasi ujumisbasseini, kuulas oma Oscar Brandi ja Tom Lehreri plaate üha uuesti ja uuesti, ning nägeles emaga.
Clara oli „kisendaja” tüüpi ja kui tema tahtmist ei täidetud, ähvardas taskuraha äravõtmisega. Jim naeris talle näkku ja kui ema ükskord Jimile kallale tuli, hakkas Jim vastu, hoidis teda põrandal kinni ja kritseldas talle pastakaga käele.
„Nii pole aus,” huilgas ema. „Sa ei võitle ausalt!”
Jim vaid naeris: „Hii-hii-hii-hii, aa-hii-hii-hii-hii-hii …”
Enne teisi pereliikmeid kolis Jim 1958. aasta detsembris Californiast Virginia osariiki Alexandriasse oma vanemate mereväesõprade juurde, kellel oli temavanune poeg. Jeff Morehouse oli kleenuke, oma klassi tarkur, kes tutvustas Jimile tüdrukut nimega Tandy Martin. Tandy elas kõigest saja meetri kaugusel ruumikast majast, mille Morrisonid jaanuaris üürisid, kui Steve taas Pentagoni tööle läks.
Uhke telliskivimaja asus künklikus rohelises piirkonnas nimega Beverly Hills, kõrgema keskklassi rajoonis, mille elanike hulgas oli diplomaate, kõrgema auastme ohvitsere, valitsusliikmeid, arste, advokaate ja senaatoreid. Morrisonide elutoas oli paks lilleline vaip, funktsionaalstiilis vana mööbel (üks Clara vendadest oli antiigiärimees), paksu polstriga tugitoolid ja suur televiisor. Välistrepi najal seisid jalgrattad.
George Washingtoni nimelises keskkoolis olid Jimi ja Tandy garderoobikapid lähestikku ning tavaliselt läksid nad koos kooli ja tagasi koju.
Jimile meeldis Tandyt šokeerida. „Mulle tundub, et ma peaks minema selle hüdrandi juurde ja selle täis kus’ma,” teatas ta ühel päeval, sirutades juba kätt oma püksiluku poole.
„Ei,” hüüatas Tandy jahmunult.
Ühe hoolikamalt ettevalmistatud vembu tarvis kutsus Jim Tandyt vaatama, kuidas ta oma kurdi sugulasega tennist mängib. Ligi tund aega „rääkis” Jim sugulasega käte abil, tõlkides seda ka Tandyle, kes osavõtlikult kõrval seisis. Järsku muutus vestlus vaidluseks. Jimi ja tema sugulase käed vehklesid nagu tuuleveskid ning viimaks marssis sugulane minema.
Jim kehitas õlgu ja ütles Tandyle, et saadab ta koju. „Mille üle te vaidlesite?” küsis Tandy.
„Ah, ei midagi,” vastas Jim. „Ta küsis, kas võib meiega kaasa tulla, kui ma sind koju saadan, ja ma polnud nõus.”
Tandy ütles Jimile, et ta on julm ja puhkes nutma. „Oi, Jim, kuidas sa võisid …”
„Oh issand jumal,” kostis Jim seepeale, „ta pole päriselt kurt.”
Tandy lõpetas nutmise ja hakkas vihaselt karjuma. Ta oli Jimi Alexandrias veedetud kahe ja poole aasta jooksul tema ainuke sõbratar ja pidi kõige rohkem kannatama. Jim pani ta pidevalt proovile.
Ühel laupäeval sõitsid nad bussiga lähedalasuva Washingtoni Corcorani kunstigaleriisse. Üle Potomaci jõe loksumise ajal langes Jim põrandale põlvili ja haaras Tandyl jalgadest.
„Jim!”
Jack Kerouac. Teel. Inglise keelest tõlkinud Peeter Sauter, Tänapäev, 2011 – tlk.