Kleidivaras. Natalie Meg Evans
le Galil külas. Me jõime tema laevas klaasikese veini ja ma kaotasin ajataju.”
„Le Gal, kelle ema … ” Mémé neelas ülejäänu alla. „Te olite siis selle tapamajapoisiga kahekesi?”
„Tema õed olid ka seal. Ja Paul ei tööta enam tapamajas, grand-mère.” Hellitusnimi Mémé oli hetkeks unustatud. „Ta töötab Les Halles’is, laadib puu- ja köögivilja.”
„Ah nii. Kahekesi selle pakikandjaga, kelle ema teenis elatist tänaval.”
„See ei ole nii. Sylvie le Gal ei olnud kunagi … see, kellele sa vihjad. Tema äri luhtus, selles on asi.” Alix jäi alati lojaalseks Sylviele, kelle naeratus oli tema esimeste Pariisis viibitud nädalate ebakindluse ja stressi eemale peletanud. Ta oli just hakanud Boulevard Haussmannile tööintervjuule minema, kuid oli metrooliinid segamini ajanud ning sõitnud mitu kilomeetrit kaugemale, Place de la Bastille lähedusse. Klomp kurgus – see oli tal juba kuues luhta läinud tööintervjuu sel nädalal –, oli ta tänavanime otsides rutanud kõige lähemale avenüüle. Alix ei märganud kuulutusetahvlit kõnnitee serval enne, kui sellele otsa jooksis: „Õpi kümne nädalaga tangot tantsima.” Ülemisest aknast ilmus välja üks blond peanupp, millele järgnes rõõmus hüüe: „Kuna te mu kuulutuse otsa kukkusite, siis annan teile esimese tunni tasuta.”
Niisamuti nagu Bonnet, oli ka Sylvie olnud üks ohjeldamatu hing. Tema seelikud olid liiga kitsad, pluusid liiga avatud, aga ta oli üks neid haruldasi tüüpe, kes armastas mehi ja naisi võrdselt. Ta ei saanud kunagi pahaseks, kui sul sammud sassi läksid. Ta võttis lihtsalt aja maha, kuni sul asi käes oli. Ent tema kool suleti, ning kuna tal olid võlad ja kaks tüdrukut toita, oli ta hakanud tantsima armetutel bal musette’idel3 ja Pigalle’i ööklubides. Pauli teada tantsis ta seal meestega … ja mis iganes sellele järgnes. Mis aga järgnes, oli hüpe sillalt. See vapustas Alixit, sest ta ei suutnud kujutleda lõbusat Sylvied mustas jääkülmas vees surnuna. „Pauli õed tahtsid, et ma sinna jääksin,” selgitas ta Méméle. „Nad igatsevad oma ema järele.”
Danielle Lutzman polnud veel valmis tagasi tõmbuma. „Mida see Paul nendega teeb, kui nad on kaheteistaastased ja üks veel ei räägi ka? Kuidas ta selle väiksekese, kes ei räägi, elama õpetab?”
„Ta hoiab end kuidagi vee peal. Inimesed soovitavad tal tüdrukud kiriku orbudekodusse saata. Aga siis oleks jõgi võitnud.”
„Ära aja rumalat juttu.” Mémé pani käed risti. Kuna ta teenis elatist peene näputööga, hoidis ta oma käsi parafiinkreemiga pehmena ja maksis oma kasinast sissetulekust ühele kohalikule naisele, et see mustema töö majapidamises ära teeks. Sellele vaatamata paistis, nagu tungiksid tema sõrmenukid läbi naha. „Mina ei viiks neid ka nunnade juurde,” nõustus ta seejärel. „Kui ma noor olin, käisin ma Strasbourgi pitsivabrikus tööl. Nunnad külastasid meid seal, aga nad ei küsinud kordagi meie, juutide kohta. Neile läksid korda ainult katoliku neitsid.” Mémé koputas lauaplaadile. „Söö. Tee supile lõpp peale.”
Alix kuuletus ja Mémé lausus: „Sul on keskjaamas hea koht, saad iga kuu palka. Sa võid saada järelevaatajaks, leida endale mehe, kes tööl ülikonda kannab ja kellel on kenas äärelinnas maja. Aga sina tahad hoopis mingi turupoisiga endale häda kaela tõmmata?”
„Me oleme Pauliga üksnes sõbrad.”
„Päh! Pimedas veini joomine, kas see on siis „üksnes sõprade” vaheline asi? Minu ajal küll polnud.”
„Nüüd käivad asjad teistmoodi.”
„Aga mõned asjad ei muutu kunagi. Mehed ajavad tüdrukuid taga, need jäävad käima peale ja ongi elu rikutud. Sa oled kõik, mis mul on, Aliki. Ma tahan, et sul läheks kõik hästi.”
Alix oleks talle äärepealt hakanud oma Hermèsis käiku pihtima. Tal oli kõnegi juba valmis mõeldud: Ma ei taha veeta oma elu telefonijaamas: „Härra, ma ühendan teid, palun püsige liinil.” Ma ei taha abielluda mingi lameda ülikonnaga mehega. Tahan hoopis õppida moeäri tundma ja lõpuks oma stuudio avada. Olla uus Chanel, Vionnet, Jeanne Lanvin … avada poe esimeses linnaosas. Pilk õmbluslauale hoiatas, et need rapsoodiad kõlaksid vaid kurtidele kõrvadele. Valjusti lausus ta aga: „Ma tahan hakata tegelema õmblusäriga.”
„Teha kuueteisttunniseid päevi ja saada endale konksus sõrmed?” Mémé tõstis üles oma sõrmed, mis olid kooldus nagu vetikad. „Usu mind, Aliki, sellesse ärisse minna on sama hea kui oma elu ruletirattale keerlema panna.”
Kolmas peatükk
Mémél on hea rääkida, et ta peaks korraliku elu peale minema, mõtiskles Alix mõni päev hiljem Jardin du Luxembourgist läbi jalutades, kui ta Pauliga kohtuma läks. Tema käed olid sügaval taskus ja pea kõleda tuule eest langetatud. Märtsis oli ikka veel kenake annus talve. Lõppude lõpuks polnud ka Mémé ette hoiatanud, enne kui ühel päeval teatas, et nad kolivad nüüd Pariisi.
Nad olid istunud 1935. aasta juulis oma Lõuna-Londoni kodus köögilaua taga. Ilm oli olnud niiske ja lämbe ning avatud aknast oli kostnud kaubitsejate lärmakat liiklemist. Oli olnud Alixi igakuine vaba pärastlõuna Arding & Hobbsi kaubamajast, kus ta pärast koolist lahkumist oli töötanud. Ta oli kavatsenud veeta vaba päeva Clapham Commonis, et teha seal oma portfoolio jaoks eskiisi. Tollal oli tema salasoov minna kunstikooli, alustada õhtuste tundidega ja seejärel, kui saab seda endale lubada, minna üle päevaõppele … ning sealt juba edasi kleididisaineriks. Sellele soovile ei aidanud kuidagi kaasa Mémé korraldus koju jääda ja puhastada ämbritäis õisube, mis naaber oli neile toonud.
Kui Alix ubadelt kiude eemaldas ja Mémé neilt otsi ära lõikas, oli vanaema teatanud: „Ma tahaks, et me Pariisis elaksime.”
Alix oli selle peale pilku tõstmata naerma hakanud.
„Ma mõtlen seda tõsiselt, Aliki. Mul on Londonist kõrini.”
„Miks just Pariisis?”
Mémé viipas oma koorimisnoaga. „Viisin paar päeva tagasi pitskraed ühte kohta Portman Square’il. Kui palju tunde olin ma nende peale kulutanud! Ostja – mingi Dummkopf4, räpane uulitsatüdruk – võttis kraed vastu, nagu oleksid need mingid vesikersid.”
„Mis sellel Pariisiga pistmist on?”
„Pariisis ei antaks sellisele tüdrukule kokkuostja tööd. Pariisis müüvad sellised tüdrukud vesikerssi. Ma tean, et oleksin Pariisis õnnelik.”
„Ei oleks. Sa ei tunne seal kedagi.”
„Minu sõber Bonnet on seal.” Selle peale oli Mémé korraks vakatanud, nagu oleks ta omaenda sõnadest ehmunud. Aga enne kui Alix midagi küsida jõudis, lisas ta kiiresti: „Ta elab päris halva kuulsusega kvartalis ja toimetab mingil kummalisel kellaajal, nii et temaga me kokku ei puutukski. Mina pean silmas hoopis seda, et pool Alsace’i elab Pariisis. Ma kohtan seal inimesi, kes näevad välja nagu mina ja räägivad nagu mina.”
„Aga mina ei tunneks seal ühtki inimest.”
„Millest sina nii ilma jääksid? Ma küll pole tähele pannud, et mõni su sõber koolist tulles läbi astuks.”
„Sellepärast, et nad kõik läksid Šveitsi edasi tütarlastekooli.” Mõttes lisas Alix: Mul polnud koolis kunagi tõelisi sõpru, mitte kedagi, kes mulle külla tuleks. „Aga mis saab siis minu tööst?” jätkas Alix. „Sain eelmisel kuul hea hinnangu ja siidiosakonnas vabaneb üks koht, mille ma kindlasti endale saaksin.”
„Pariisis on sul viiskümmend erinevat siidiosakonda, mille hulgast valida.”
Viimaks koorus tõde välja, kuigi selleks kulus hea mitu päeva. Õigupoolest polnud sel mingit pistmist Dummkopf ’idest ostjatega – Méméd hirmutas juudivastaste meeleolude ägenemine Londonis. Ta ütles Alixile: „Sel ajal, kui sina olid ohutult maakoolis, võtsid Moseley mustsärklased Hitlerilt tunde. Nüüd rünnatakse juute East Endis. Londonis pole enam turvaline.”
„Siin ei toeta