Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb
hakkas uuesti hingama. See läheb hästi.
„Kas Ludluckid on lubanud, et nad viivad mu sinna?”
Brashen köhatas närviliselt. Amber vaatas ringi, kutsudes üht neist sõna sekka ütlema, kui kumbki ei teinud seda. „Ludluckid lubavad sul meid sinna viia.”
„Aga kes … sa ei taha ometi öelda, et ühtki minu perekonna liiget ei olekski pardal?” Laeva hääles kõlas uskumatus. „Ükski eluslaev ei seila, ilma et mõni pereliige oleks pardal.”
Brashen köhatas kurgu puhtaks. „Mina olen pardal, Paragon. Pärast kõiki neid aastaid, mis me oleme teineteist tundnud, oled sa mulle sama hästi kui perekonna eest. Kas mina kõlban?”
„Ei. Ei, Brashen.” Laeva hääl kerkis närviliselt. „Sa meeldid mulle, tõesti meeldid, aga sina pole Ludluck ja mina olen. Sa oled minu sõber, aga mitte perekond. Ma ei saa sõita ilma ühegi pereliikmeta pardal.” Ta raputas seda rõhutades pead. „Nad ei lase minuga midagi sellist juhtuda. See oleks sama hea kui öelda, et nad on mulle igaveseks ajaks käega löönud, et minust ei saa iialgi, mitte iialgi asja. Ei.” Ta pigistas oma vilepilli mõlema käega, aga see värises sellegipoolest. „Ei.”
Althea ema ja Amis Ludluck olid seisma jäänud. Amis silmitses ainiti Paragoni. Ta ristas käed enda ees ja pigistas suu kriipsuks. Althea luges sellest välja ühtaegu eituse ja ärapõlgamise. Tal oli hea meel, et laev on pime. Davad ähkis, püüdes vahemaad teistega vähendada ja neile järele jõuda.
„Paragon,” sõnas tüdruk rahustavalt. „Palun. Kuula mind. Juba aastaid pole sinu pardal käinud ükski Ludluck. Kui meie välja arvata, oled sa üksi. Aga sa jäid ellu sellest hoolimata. Ma usun, et sa erined enamikust eluslaevadest. Mulle tundub, et sul on arusaam iseendast ka ilma sinu perekonnata. Mulle tundub, et sa oled õppinud olema … sõltumatu.”
„Ma jäin ellu ainult sellepärast, et ma ei saanud surra!” möirgas Paragon ootamatult. Ta tõstis vilepilli ühe käega kõrgele üles, nagu tahaks ta Altheat sellega visata. Siis, näidates üles tohutut enesekontrolli, sirutas ta käe üle õla ja asetas hinnalise muusikariista oma kaldus tekile. Althea poole tagasi pöördudes hingas ta raskelt läbi nina. „Ma elan pidevas valus, Althea. Ma elan hulluse piiril! Kas sa arvad, et ma ei tea seda? Ma olen õppinud … mida ma olen õppinud? Mitte midagi. Ainult seda, et ma pean jätkama, ja nii ma siis jätkan. Seesmiselt õgib mind tühjus ja seda pole võimalik iial täita. See neelab minu päevi, üks teise järel, õgib ühe tilkuva sekundi teise kannul, ja iga päevaga on minust vähem järel, aga ma ei suuda kunagi lõpule jõuda.” Ta tõi kuuldavale äkilise metsiku naerulagina. „Sa ütled, et mul on arusaam iseendast ka ilma mu perekonnata? Oh, muidugi on. Jah on, mina ise küüniste ja kihvadega, nii pilgeni tulvil piina ja raevu, et ma rebiksin maailma ribadeks, kui ma vaid suudaksin sellele kõigele lõpu teha!” Tema hääl oli kerkinud möirgeks. Järsku heitis Paragon käed laiali ja paiskas pea kuklasse. Ta tõi kuuldavale karje – ebainimlikult valju, täis talumatut kurbust. Althea lõi käed kõrvadele.
Silmanurgast nägi ta, kuidas Amis Ludluck ümber pöördus ja jooksu pani. Tema ema tormas talle järele. Althea vaatas, kuidas Ronica naisele järele jõudis ja tema käsivarrest haaras. Ta peatas Amise ja pööras ta ümber. Althea nägi, et nad vaidlesid ägedalt, kuid tal polnud vähimatki aimu, mida ema võis öelda. Davad oli nüüd nende kõrval, tegi tst-tst ja pühkis siidist ninarätiga higist nägu. Althea teadis, mis oli juhtunud. Amis Ludluck oli meelt muutnud. Althea oli selles kindel. Ta oli käest lasknud ainsa võimaluse Vivacia päästa. See poleks olnud nii masendav, kui ta oleks võinud uskuda, et Paragon võitis, aga ta ei uskunud ka sellesse. Ludluckid ei müü teda, aga nad ei vii teda merele. Ta jääb siia, Bingtowni rannale, ja läheb iga mööduva aastaga aina vanemaks ja sõgedamaks. Althea mõtles, kas temaga juhtub sama.
Amber seisis Paragonile ohtlikult lähedal. Üks tema käsi puhkas laevakerel. Ta kõneles laevaga vaikselt. Paragon ei pööranud talle tähelepanu. Käilakuju oli sagris pea kätele langetanud ja nuttis, õlguraputavate nuuksetega nagu murtud südamega laps. Clef oli lähemale nihkunud ning vahtis ahastusest haaratud laeva päranisilmi. Ta surus hambad alahuulde. Tema käed olid külgedel rusikas.
„Paragon!” hüüdis Amis Ludluck laeva nime.
Paragon kergitas järsult vigase näo kätelt ja vahtis pimesi ümberringi. „Kes see on?” nõudis ta palavikuliselt. Ta hõõrus põski, otsekui pühkides ära pisaraid, mille nutmiseks tal silmi polnud. Ta oli ilmselgelt häiritud, et keegi võõras tema leina näeb.
„Ma olen Amis Ludluck.” Naise hääl kõlas kaitsvalt. Tema hallinevad juuksed olid suvekübara alt välja libisenud ja sall laperdas tuules. Rohkem ei öelnud ta midagi, vaid ootas laeva vastust.
Paragon tundus oimetu. Ta avas ja sulges suu kaks korda, enne kui suutis sõnu leida. „Miks sa oled siia tulnud?” Tema hääl ja selle toon olid üllatavalt vaoshoitud, pigem mehe kui poisi oma. Temast õhkus meeleheidet. Ta hingas vabinal sisse ja võttis end veel enam kokku. „Miks, pärast kõiki neid aastaid, oled sa tulnud minuga rääkima?”
Ka karjudes poleks ta suutnud naist enam vapustada, mõtles Althea. Amis kobas sõnu otsida. „Nad rääkisid sulle, eks ole?” küsis ta viimaks mannetult.
„Rääkisid mulle mida?” küsis Paragon halastamatult.
Amis ajas end sirgu. „Ma müüsin su maha.”
„Sa ei saa mind müüa. Ma olen osa sinu perekonnast. Kas sa saad maha müüa oma tütre, oma poja?”
Amis Ludluck raputas pead. „Ei,” sosistas ta. „Ei, ma ei suudaks. Sest ma armastan neid ja nemad armastavad mind.” Ta tõstis oma ainitise pilgu moonutatud laevale. „See ei käi sinu kohta.” Tema hääl oli järsku kile. „Sa oled olnud minu perekonna hukatuseks nii kaua, kui ma mäletan. Ma polnud isegi veel sündinud, kui sa viimane kord minema seilasid ja ma kasvasin üles oma ema ja vanaema valuga nende kaotuse pärast. Sa kadusid ja meie pere mehed kadusid koos sinuga, et mitte iial naasta. Miks? Mille muu pärast tahtsid sa meid karistada kui selle eest, et me olime sinu perekond? Oleks olnud piisavalt halb, kui sa poleks kunagi naasnud. Siis oleksime vähemalt võinud imeks panna. Me oleksime võinud kujutleda, et te kõik läksite põhja üheskoos, või et nad elavad endiselt kusagil, on elus, aga ei saa meie juurde tagasi tulla. Selle asemel pidi sa tagasi tulema ja meile näitama, et oled jälle kord tapnud. Jälle kord mõrvanud sellesama perekonna mehed, kes su lõid, ja jätnud naised leinama.
Siin oled sa olnud, kolmkümmend aastat! Meie perekonna igavene häbiplekk, meie häbi ja süü sümbol. Iga laev, kes sadamasse või sealt välja sõidab, näeb sind siin. Bingtownis pole ühtki hinge, kel puuduks arvamus selle kohta, mis on sinu läbikukkumise põhjuseks. Enamik süüdistab meid. Meid on nimetatud ahneks, hoolimatuks, isekaks ja südametuks. Mõned ütlevad, et oleme selle, mis meiega juhtus, ära teeninud. Senikaua, kuni sa siin oled, ei saa me iial ei unustada ega endale andeks anda. Oleks kaugelt parem, kui sind enam poleks. Nemad on valmis su võtma ja meil on enam kui hea meel sinust lahti saada.” Tema sõnade mürk leotas nad kõik läbi. Valu, mida Althea Paragoni pärast tundis, võttis tüdruku keeletuks. Amise silmad olid hullunult jõllis. Ehk oli Paragon kõigest hoolimata siiski samast puust kui kõik Ludluckid.
„Me olime võimas perekond – enne sind! Sina pidid olema meie au ja uhkus, meie edu kroon1! Selle asemel tegime endast sinu eest makstes kerjused ja sa ei toonud meile kunagi midagi peale häda ja viletsuse. Noh? Sa isegi ei eita seda? Kõnele, oo imeline laev! Pärast kõiki neid aastaid, ütle mulle, miks? Miks pöördusid sa meie vastu, miks tapsid sa meie unistused, meie lootused, meie mehed?” Lõpuks jäi naine vait ja seisis, tundetulva jõust hingetu. Tundus, et Ronica Vestritil tema kõrval hakkas halb. Kuid kõige pilkupüüdvam oli ilme Davad Restarti näol. Mees tundus rahutu, kuid tema silmis hiilgas omamoodi rahuldus.
„Vihmajõgi,” ütles Davad vaikselt. „Vihmaorust pole kunagi midagi head tulnud. Mürgine võluvägi, salakaval tõbi. See on ainus, mis on kunagi …”
„Jäta järele,” sisistas Amber. „Jää vait ja mine minema. Mine kohe. Ta teab.
Paragon (ingl k) – musternäidis, tipp, kroon