Pisikesed elud. Pierre Michon
kujutlen end lugevat seda, mida ma pole kunagi lugenud: ta jutustas oma kirjades tühistest sündmustest ja pisirõõmudest, vihmahooajast ja sõjaähvardustest, ühest emamaa lillest, mida tal olevat õnnestunud pookida, mustade laiskusest, lindude särast, leiva kallidusest; ta oli seal lihtne ja suursugune mees; ta lõpetas parimate soovidega.
Ma mõtlen ka sellele, millest ta ei rääkinud: mõnele tähtsusetule saladusele, mis jäi igavesti avaldamata – ilmselt küll mitte häbelikkusest, vaid, mis teeb sama välja, sellepärast, et tema käsutuses olevad keelelised vahendid olid liiga piiratud, et edasi anda olulist, ja tema uhkus liialt paindumatu, et lubada olulisel lihaks saada tagasihoidlikult, ligikaudsetes sõnades –, vaimu tiirlemisele mingi naeruväärse toreduse ümber, kõlvatule naudingule kõigest, mis tal puudus. Me teame seda, sest see on reegel: ta ei saanud, mida tahtis; oli liiga hilja, et seda tunnistada. Sest milleks edasi kaevata, kui on teada, et karistus on eluaegne, et ajapikendust ei saa ja teist võimalust ei tule?
Viimaks, tol päeval 1947. aastal: uuesti tee, puu, siinne taevas ja puude kontuur siinsel silmapiiril, väike levkoidega aed. Kangelane ja tema biograaf kohtuvad kastani all, kuid nagu ikka, on intervjuu fiasko: biograaf on alles hällis ega säilita kangelasest mingitki mälestust; kangelane aga näeb lapses üksnes pildikest omaenese minevikust. Olnuksin ma kümneaastane, küllap oleksin siis näinud teda hommikumaa targa purpurses rüüs, asetamas kõrgi hillitsetusega köögilauale haruldasi ja maagilisi produkte, kohvi, kakaovilju, indigot; olnuksin ma viieteistaastane, oleksin näinud temas „lõunamaalt naasnud julma santi”3, keda armastavad naised ja teismelised poeedid – nahk tõmmu ja silmad täis tuld, sõnad ja rusikad ühtviisi raevukad; veel eile, ja eriti tema kiilasuse tõttu, oleksin ma arvanud, et „metsik maa oli tema pead patsutanud”4 nagu jõhkraimal Conradi kolonialistil; täna aga, olgu ta milline tahes ja öelgu mida tahes, ei mõtleks ma temast midagi enamat kui seda, mida siin ütlen – ja kõik teeks sama välja.
Muidugi võin ma pikemalt peatuda tol päeval, mille tunnistajaks ma olin ja millest ma midagi ei näinud. Ma tean, et Félix avas palju pudeleid – oma toona kindla käega pigistas ta punnivinna raudselt rusikasse, vallandas väledalt ilusa pumpsu –, et ta oli veiniaurudest, sõprusest ja suvest rõõmus; et ta rääkis palju: prantsuse keeles, kui päris külaliselt kaugete maade kohta, ja murrakus, kui heietas omaenda mälestusi; et ta väikesed sinised silmad sädelesid pilkavast sentimentaalsusest, et tunded ja mineviku maik lõikasid aeg-ajalt sõna ta suult. Oletan, et Élise kuulas, käed põllevoltide vahel rüpes, et ta vaatas palju ja raugematu hämmeldusega toda täiskasvanud meest, otsides ta näojoonte alt poisikest, kelle andis talle aeg-ajalt tagasi mõni tema üürike ilme, see, kuidas mees lõikas saia, alustas lauset, saatis silmadega linnu lennukaart või valguskiirt akna taga. Ma tean, et murdekeelsed laused naasid Dufourneau kõnesse, ilma et ta oleks lootnud neid oma mõtetega sobitada (see sobivus polnud ehk kunagi katkenudki) ja tuua oma mõtteid kõlavalt päevavalgele (mida polnud juhtunud ammu). Nad rääkisid vanadest kadunutest, Félixi agronoomilistest äpardustest, piinlikkusega mu jalgalasknud isast; glütsiinia fassaadil oli õites, päev vajus looja nagu kõik teisedki päevad; õhtul jätsid nad nägemiseni ega näinud üksteist enam kunagi. Mõne päeva pärast läks Dufourneau tagasi Aafrikasse.
Tuli veel üks kiri, koos sellega mõni pakk rohelist kohvi – lapsena hoidsin ma noid kohviube sageli peos, veeretasin neid tihti unelevalt nende paksust jõupaberist pakendist välja; neid ube ei röstitud kunagi. Vahel koristas mu vanaema kapiriiulit, kuhu saadetis oli pistetud, ja ütles siis: „Etskae, Dufourneau kohvi”; ta vaatas seda viivukese, siis aga ta pilk muutus ja ta lisas: „See peaks veel kõlbama küll,” tehes seda toonil, nagu oleks öelnud: „Keegi ei maitse seda mitte kunagi”; see oli tolle mälestuse, tolle sõna väärtuslik alibi; see oli pühapilt või epitaaf, meeldetuletus liialt unustamisaltile mõttele, mis on elavate kärast puha purjus ja enesest ära; kõrvetatu ja tarvitatavana oleks see kohv langenud maisesse lõhnavasse olevikuhetke; igihaljana ja oma elutsükli ebaküpsesse hetkesse seisatuna pärines ta iga päevaga üha enam ammusest ajast, kaugusest, mere tagant; ta oli üks neist asjust, mis sunnivad hääletämbrit muutma, kui nendest räägitakse – temast oli tõesti saanud hommikumaa tarkade kingitus.
Too kohv ja too kiri jäid Dufourneau viimasteks elumärkideks. Järgnes lõplik vaikus, mida ma ei oska ega taha tõlgendada muu kui surmana.
Mis puutub sellesse, kuidas nimelt Kuri Võõrasema lõi, siis oletusi võib teha lõputult; ma mõtlen Land Roverile, mis on kummuli verekarva lateriitteel, millele veri jätab vaevumärgatava jälje; mõtlen misjonärile, kelle ees kõnnib kooripoiss, valge rüü raamimas armsasti pigimusta näokest, ning kes siseneb hütti, kus isand koriseb kõrge palaviku viimastes vapetes; näen vaimusilmas tulvavett, mis kannab oma uppunud ohvreid, Odysseuse uinunud kaaslast, kes libiseb katuselt ja kukub surnuks ilma õieti ärkamatagi, jõletut tuhakarva madu, keda sõrm kogemata riivab, ja käelaba paistetab koheselt üles, seejärel terve käsivars. Ma juurdlen, kas ta mõtles tol viimsel tunnil ka sellele majale Cards’is, millele mina just parasjagu mõtlen.
Kõige romantilisema – ja ma tahaksin uskuda, et ka kõige tõenäolisema – hüpoteesi sosistas mulle kunagi vanaema. Sest temal oli asja kohta „oma arvamus”, mida ta kunagi päriselt ei tunnistanud, kuid siiski hea meelega aimata andis; ta põikles kõrvale minu tungivatest küsimustest kadunud poja surma kohta, ent meenutas ärevust, millega Dufourneau oli maininud mässumeelset õhustikku, mis toona istandustes valitses – ja tõepoolest, umbes tollal pidid esimesed pärismaised rahvusluseideed puudutama ka noid õnnetuid, kes küürutasid valgete ikkes maa kohal, mille vilju nad ei maitsnud; küllap lapsikult, kuid siiski mõneti õigustatult arvas Élise salaja, et Dufourneau on langenud mustade tööliste käe läbi, kes nägid tema ettekujutuses välja kui möödunud sajandi orjad ristatuna Jamaika mereröövlitega rummipudelisildilt, liiga kiiskavatega, et olla rahumeelsed, veristega nagu nende pearätid, julmadega nagu nende juveelid.
Lihtsameelse lapsena jagasin ma oma vanaema vaateid; ma ei eita neid tänapäevalgi. Élise, kes oli loonud draamale eeldused, õpetades Dufourneaule õigekirja, armastades teda nagu ema – teades küll, et võinuks olla ka tema pruut –, kes oli otsustanud selle pööblivõsukese saatuse, pannes ta uskuma, et tema päritolu ei pruukinud olla selline, nagu paistis, ja et näilikkus oli seega ümberpööratav; Élise, kes oli olnud usaldusisik, lahkumise uhkesse väljakutsesse pühendatu, ja sibüll, selle edasikandja tulevaste põlvede kõrvu – tema pidi draamale ka lõpplahenduse kirjutama; ja ta täitis selle kohuse auga. Lõpp, mille ta oma kangelasele määras, ei lõhkunud selle psühholoogilist sidusust – ta teadis, et kõigi nende kombel, keda hüütakse „tõusikuteks” üksnes seetõttu, et neil ei õnnestu kaasinimesi oma päritolu unustama panna rohkem kui iseennast, ning kes on tagasipöördumise lootuseta rikaste juurde pagendatud vaesed, oli Dufourneau alamate suhtes küllap olnud seda halastamatum, et keeldus neis ära tundmast seda, kelleks ta ise oli alati jäänud; nood orjatööd, mis kaevati koos seemnetega mulda ja mis tunglesid koos mahlaga vilja poole, nood adratera alt mudaseks pritsitud saapad, too rahutu ilme, kui on oodata tormi või lipsustatud meest – kõik see oli olnud kunagi tema osa ja ta oli seda võib-olla armastanud, nagu ikka armastatakse seda, mida tuntakse; too ebakindlus köndistatud keeles, mis kõlbab vaid süüdistuste salgamiseks ja hoopide tõrjumiseks, oli olnud tema osa; ta oli tulnud nii kaugele, et põgeneda tööde eest, mida ta armastas, ja keele eest, mis teda alandas; ta külvas hoope nonde mustade turjadele ja solvanguid nende kõrvu, salgamaks, et on kunagi armastanud või kartnud seda, mida armastavad ja kardavad nemad; mustad aga, hoolitsedes selle eest, et saatused oleksid tasakaalus, pigistasid temast välja ülima õudustunde, mis võrdus nende endi tuhande hirmuga, lõid talle viimase haava, mis maksis kinni kõik nende eneste haavad, ning – kustutades igaveseks selle hirmunud pilgu hetkel, mil see viimaks oma sarnasust nende pilkudega tunnistas – tapsid ta.
Selline arusaam tema surmast harmoneerub veel kurikavalamalt ka selle vähesega, mida ma tean tema elust; Élise’i versioonis muutub ühtse käitumisjoone kõrval tähelepandavaks veel teinegi ühtsus, hämaram, poolmetafüüsiline ja peaaegu antiikne kooskõla. Selleks on ta sõnade sarkastiline ja moonutatud kaja, mis kõlab nõnda, nagu elu kajastab ihasid: „Ma saan seal rikkaks või suren”;
Parafraas Rimbaud’le (vt: „Hooaeg põrgus. Illuminatsioonid”, tlk Lauri Leesi, Perioodika, 1997, lk 17).
Joseph Conrad, „Pimeduse süda”, tlk Leo Anvelt, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1963, lk 70.