Ausalt ilust. Usaldusväärne teejuht ilumaailma. Sali Hughes
le, värvisid muudkui huuli, ükskõik mis ka ei juhtunud.
Ma jään igavesti tänuvõlglaseks Georgia Garrettile, oma hämmastavalt nutikale ja elutargale kirjandusagendile Rogers, Coleridge & White’ist. Hiigelsuur aitäh ka Louise Hainesile, Georgia Masonile ja kõigile Fourth Estate’i töötajatele, samuti Sam Wolfsonile, Steph Stevensile, Louise Brownile, Virginia Norrisele ja Jane Shepherdsonile, kes kõik mõistsid selle raamatu olemust algusest peale ning olid kogu selle loomisprotsessi vältel ülimalt oskuslikud ja professionaalsed. Eriline tänu läheb võrratule Mary Greenwellile, mu lapsepõlve kangelannale, kes nüüd, päriselus, tundub olevat veelgi targem ja vingem.
Saadan palju armastust ja tänusõnad oma perekonnale: Wyn ja David Hughesile, Jake Waltersile, Sarah Morganile, Julia Marcusele, Richard Wormwellile, Paul Simperile, Jason Burnsile, Victoria Reynardile ja Rachel Jamesile, kellele ma kinkisin 11-aastaselt Clinique’i seebikarbi ning kes nüüdki, 28 aastat hiljem, ikka mu iluarmastusele kaasa elab ja end selle raamatu jaoks pildistada lubas.
Mul on erakordselt vedanud, et salihughesbeauty.com kogukonna naised mind toetavad, esitavad pidevalt küsimusi, sunnivad mind oma teadmisi laiendama, informeerivad mind toodetest, mis mõjuvad vaat et elu muutvalt või kujutavad endast ülimat saasta. Tule liitu meiega – tutvud naistega, kellega oleksid tahtnud koos koolis käia. Tänan neid kõiki, nagu ka moderaatoreid ja eriti veebilehe kaasasutajat Debra Brocki, assistenti Lauren Oakeyt, kolumnisti Michael Hoganit ja võrratuid veebihaldureid, kes lehekülge suurepäraselt käigus hoidsid, samal ajal kui mina tegelesin selle raamatu kirjutamisega, ning kes iga päev mind pisarateni naerma ajavad – Fi Nightingale’i ja Nicola Ridings Watsonit.
Eriline tänu läheb India Knightile, Sam Bakerile, Nat Saundersile ja Lucy Morganile. Need neli väga kallist sõpra on olnud ääretult toetavad ja lahked, nad uskusid minusse ja sellesse raamatusse ning nende soovitused on alati kasulikud ja targad. Aitäh ka kõigile iluvaldkonna avalike suhete hämmastavatele spetsialistidele, kelle pühendumusest ja tõhusast tegutsemisest ma väga tugevasti sõltun (te teete oma tööd absurdselt hästi), ja mu töökaaslastele – toimetajatele Grazias, Redis, Guardiani nädalalõpulisas ja Glamouris nende toetuse ja mõistva suhtumise eest raamatu „Ausalt ilust” kirjutamise ajal. Ja loomulikult ütlen südamest aitäh erakordsele Daniel Maierile, kellel oli minusse piiritult usku, mida ta väljendas minu kallal väsimatult näägutades, tehes seejuures laia ampluaaga valju ja ärritavat häält, kuni ma lõpuks maha istusin ja hakkasingi raamatut kirjutama.
Viimasena tahan öelda kõige suuremad tänusõnad oma kallitele ilusatele poegadele Marvinile ja Arthurile. Palun vabandust kõigi nende kordade eest, mil ma ei saa mängima tulla, kuna pean tööd tegema. Iga sõna on kirjutatud teie jaoks.
Sissejuhatus
Järgin oma elus kahte mantrat. Esimene pärineb mu vanaemalt. Kui olin veel väike tüdruk, istusin ühel päeval vanaema voodil ning vaatasin, kuidas ta endale Yardley English Lavenderi parfüümi peale piserdas, Strattoni kullatud toosikesest puudriga nägu tupsutas ja suud № 7 fuksiaroosa huulepulgaga võõpas. Küsisin lummatult, miks ta end värvib. Vanaema pani huulepulga klõpsti kinni ja ütles asjalikult: „Sest värvituna olen ma alati kõigeks valmis. Kujuta ette, et saan väljas olles mõne toreda kutse, aga pean sellest ära ütlema pelgalt sellepärast, et ma ei näe just kõige parem välja ega tunne end seetõttu kuigi hästi. Värvituna võin alati mis tahes seiklustesse sukelduda.” Mul ei läinud need sõnad kunagi meelest ja enamikul päevadel juhindun ma samast põhimõttest. Teine mantra on see, mida tuletan meelde oma sõpradele, kui nad on haiged või kurvad. Siis saadan neile alati suure „hädaabipaki” ilutooteid ja meigiasju. Usun, et nadist enesetundest on hullem vaid see, kui ka väljanägemine on nadi. Esimese osas ei saa tihtipeale midagi ette võtta, kuid ma olen täiesti veendunud, et viimase parandamine tuleb üksnes kasuks.
Minu meelest on soov hea välja näha oluline ja õigustatud. Liigagi sageli peetakse oma välimusest hoolivaid naisi rumalateks, pinnapealseteks või ebaintelligentseteks. Või lausa feminismi reetjateks. Ent minu silmis täiendavad feminism ning enda eest hoolitsemine teineteist suurepäraselt. Mõne inimese jaoks on ilu seotud eneseuhkuse ja endast lugupidamisega, hea enesetundega ja teadmisega, et väärid tähelepanu. Kui jalgpallist, veinist, vormel 1 sarjast või isegi paintball’i mängust huvituva meesterahva intelligentsust ei seata kunagi küsimärgi alla, siis pealispinnast huvituva naise puhul eeldatakse, et temas midagi sügavamat polegi.
Minu arvates on igati normaalne armastada nii huulepulki kui ka kirjandust – olla naine, kes telekas käivale poliitikadebatile tuliselt kaasa elab, ise samal ajal küüsi lakkides. Hea väljanägemine tekitab hea enesetunde ja ilurituaalid pakuvad juba iseenesest naudingut. Täiesti absurdne on arusaam, et meie, vaesed naised, ärkame pool tundi varem, kui tahaksime, ja mätsime endale õnnetult krohvi näkku, sest seda nõuab ühiskond. Ma tean kindlalt, et väga paljude naiste jaoks on meikimisele kulutatud aeg ainus, mida nad saavad päeva jooksul omaette nautida. See toiming kätkeb endas armastust, hoolitsust ja – mis eriti tähtis – eneseväljendust. Meikimine on loovuse võimas abivahend. Ausõna, mul on kahju, et mehed sellest ilma jäävad.
Minult küsitakse tihti: „Miks sul on vaja ennast meikida? Kas sa end meikimata kujul ei armasta?” See on üsna solvav ja äärmiselt üleolev küsimus, ent ilukolumnistina puutun ma sellega kahjuks kokku iga jumala päev (eelkõige küsivad seda inimesed, kes näivad arvavat, et kuna nad pesevad nägu pesuseebiga ning puhastavad hambaid oksaraoga, on nad minust kahtlemata palju paremad ja intelligentsemad). Tõtt-öelda olen ma alailma meikimata ja mu enesehinnang on täiesti alles, tänan küsimast. Aga ma muutuksin õnnetuks, kui ma kogu aeg selline välja näeksin. Võimalus valida ühel päeval vambi ja teisel päeval klassikalise naiivitari välimus, olla laupäeva õhtul värvitud Madonna ja pühapäeva hommikul meikimata Joni Mitchell – just seda feminism tähendabki: vabadust.
Ja meestega pole sel suurt midagi pistmist (kuigi ausalt öeldes pole ka „lantimismeigil” häda miskit. Jumala eest, me kõik tahame ju edumaad saavutada.). Ma meigin end peamiselt iseenda jaoks ja lisaks paremale väljanägemisele (natuke peitekreemi ja põsepuna muudab igaühe kenamaks) ning suuremale enesekindlusele teeb see mind õnnelikuks.
See, kes peab ilu ja meikimist tarbetuks, millekski tühjaks-tähjaks, millega tegelevad vaid edvistajad, ei tea naistest õigupoolest midagi. Parimal juhul on meigitud nägu nagu soomusrüü, mis kaitseb meid kõige eest, mida eelolev päev kaasa toob. Üks liigutus hea huulepulgaga – ja tunneme, et saame paremini hakkama ajamahuka tooteesitlusega; hea meigipõhi näol muudab meid hoogsamaks ja oleme valmis teistega enesekindlalt suhtlema. Isegi kui ma kodus pidžaama väel arvuti taha istun ja kirjutama hakkan, kasutan ma enne tavaliselt veidi toonivat niisutavat kreemi ja huulepalsamit. Jumestus, ükskõik kui napp, annab märku, et päev on alanud. Ja hea väljanägemine aitab meil sellega igati toime tulla.
Kuid paljudele naistele muutub välimus eriti oluliseks siis, kui seda kõige vähem ootad. Süngeimatel perioodidel muutub ilu veelgi tähtsamaks ja kujuneb paljude jaoks tõhusaimaks toimetulekumehhanismiks. Kui oleme tööst ilma jäänud, lahutame abielu, leiname lähedast (mäletan, kuidas valisin isa matusteks sobivat huulepulka ligi kaks tundi – see tundus olevat ainus asi, mille üle mul niivõrd traagilisel ja soovimatul päeval kontroll oli), siis maalime endale sõna otseses mõttes vapra näo pähe. Me pöördume ilutoodete poole isegi majanduskriisi ajal. Statistika näitab vankumatult, et majanduslanguse ja kokkuhoiu perioodidel suureneb huulepulkade müük, sest hea huulevärvi ostmine ja kasutamine tekitab kohese õnnetunde. Selline tuju tõstev meetod on vast kõige kohasem haiguse ajal, kui tõbi või selle ravi on meie välimust tugevalt muutnud. Ilurituaalid võivad kujuneda millekski palju enamaks kui lihtsalt enda eest hoolitsemiseks – need võivad juba iseenesest ravivat mõju avaldada.
Ma armastan ilu – ja see on veel pehmelt öeldud. Ma jumaldan ning austan seda. Miski pole võrreldav õnnetundega, mis valdab mind siis, kui avastan mõne hämmastava toote ja saan oma vaimustust teistega jagada; või kui lipsan vihmase ilmaga Selfridge’i kaubamajja Chaneli huulepulka ostma; või kui omandan mõne jumestustehnika võtte, millele ma varem ei lootnudki pihta saada, ja tean, et võin nüüd tormata seda sõpradega jagama. Ma olen alati selline olnud. Sattusin lootusetult sõltuvusse sellest hetkest peale, kui ostsin esimese The Body Shopi Morello Cherry huulepalsami. Mõni nädal hiljem imetlesin juba Clinique’i mustvalget tootekataloogi ja ahmisin