Viperusteta. Lee Child
naisel.”
Stuyvesant noogutas. Tänapäevane maailm. „Kas isikul, keda sa silmas pead, on soovitaja?”
„Jah, ja väga usaldusväärne.”
„Meie majast?”
„Jah,” kordas Froelich.
„Siis meie pead juba ongi pakul.”
„Ei, see soovitaja ei ole enam meie majas.”
Stuyvesant pööras ennast ja sättis toimiku paralleelseks laua pikema servaga. Siis uuesti paralleelseks külgservaga.
„Las ma mängin saatana advokaati,” ütles ta. „Ma edutasin sind neli kuud tagasi. Neli kuud on pikk aeg. Kui me nüüd otsustame kellegi väljast mängu tuua, siis võib selles näha teatavat eneseusalduse puudust, kas pole? Või mis sulle tundub?”
„Ma ei saa lasta sellel ennast mõjutada.”
„Aga võib-olla peaksid,” ütles Stuyvesant. „Sa võid endale kahju teha. Neid kutte oli kuus tükki, kes seda kohta tahtsid. Järelikult, kui sa seda teed ja see välja tilgub, on sul tõsiseid probleeme. Kogu su ülejäänud karjääri seirab pool tosinat raisakotkast, kes pidevalt pomisevad ma ju ütlesin. Sest sa ise hakkasid oma võimetes kahtlema.”
„Sellises asjas ma peangi oma võimetes kahtlema, tundub mulle.”
„Sulle tundub?”
„Ei, ma tean. Ma ei näe alternatiive.”
Stuyvesant vaikis.
„Mulle endale ei meeldi see sugugi,” ütles Froelich, „võid mind uskuda. Aga ma arvan, et nii tuleb teha. Ja see on mu isiklik otsus.”
Kabinetis valitses vaikus. Stuyvesant ei lausunud sõnagi.
„Niisiis, kas sa annad oma nõusoleku?” küsis Froelich.
„Sa poleks pidanud küsima,” kehitas Stuyvesant õlgu. „Oleksid pidanud lihtsalt kätte võtma ja ära tegema.”
„Pole minu moodi,” kostis Froelich.
„Ära siis kellelegi teisele ütle. Ja ära ühtki rida paberile pane.”
„Ma poleks seda nagunii teinud. See kompromiteeriks tõhususprintsiipi.”
Stuyvesant noogutas vaevumärgatavalt. Siis, nagu hea bürokraat ikka – ja selleks ta oli saanud –, asus ta kõige tähtsama küsimuse juurde.
„Kui palju see isik maksab?” küsis ta.
„Mitte palju,” ütles Froelich. „Võib-olla ei maksagi midagi. Võib-olla ainult jooksvad kulud. Meil on ühine minevik. Teoreetiliselt. Teatud mõttes.”
„See võib su karjääri aeglustada. Lõpetada edutamised.”
„Kui toimin teisiti, siis mu karjäär lõpeb.”
„Mina valisin su,” ütles Stuyvesant. „Tõstsin teiste hulgast välja. Järelikult kõik, mis kahjustab sind, kahjustab ka mind.”
„Ma mõistan seda, söör.”
„Niisiis hinga nüüd sügavalt sisse ja loe kümneni. Siis ütle, et see kõik on vajalik.”
Froelich noogutas, hingas sügavalt sisse ja vaikis kümme või üksteist sekundit.
„See on tõepoolest vajalik,” ütles ta.
Stuyvesant võttis oma toimiku.
„Hea küll, tee ära,” sõnas ta.
Ta alustas asjaga kohe pärast strateegiakoosolekut, taibates äkki, et ära tegemine ongi kõige keerulisem. Loa nõutamine oli talle nii suure takistusena tundunud, et ta oli hakanud seda mõttes kogu projekti kõige raskemaks osaks pidama. Nüüd, võrreldes tegeliku jahiga oma saakloomale, tundus see tühisena. Tal ei olnud muud kui perekonnanimi ja lühike elulugu, mis võis ka ebatäpne olla ning mis lõppes kaheksa aastat tagasi. Kui ta üksikasju üldse täpselt mäletas. Neid oli talle ühel ööl möödaminnes, naljaga pooleks maininud tema armuke mingi poolunise padjajutu sees. Ta ei olnud isegi kindel, kas ta meest korralikult kuulas. Seega otsustas ta detailides mitte liialt kinni olla. Kindel sai olla vaid nimes.
Ta kirjutas selle nime suurte trükitähtedega kollase paberilehe ülaserva. See tõi kaasa hulga mälestusi. Mõni oli halb, enamik head. Ta vahtis nime tükk aega, tõmbas selle siis maha ja kirjutas asemele TUNDMATU. See aitas tal keskenduda, muutes asja umbisikuliseks. Mõtted leidsid taas rööpad ja ta pea hakkas tööle nii, nagu õpetatud. Tundmatu on keegi, kes tuleb identifitseerida ja lokaliseerida. Kõik, ei rohkem ega vähem.
Tema peamine operatiivne tugevus oli arvutiressurss. Tal oli keskmisest kodanikust tunduvalt laiem ligipääs mitmesugustele andmepankadele. Tundmatu oli sõjaväelane, seda ta teadis kindlalt, niisiis läks ta Riiklikku Personalinimekirjade Keskusse. Seda peeti St Louisis, Missouris, ja sellesse kanti praktiliselt kõik isikud, kes ükskõik kunas või ükskõik kus olid kasvõi ühe päeva ametlikult kandnud USA sõjaväevormi. Ta tippis perekonnanime otsingukasti, ootas ja otsingumootor andis talle kolm lühikest vastust. Ühe võis eesnime põhjal kohe kõrvale heita. Ma tean ju kindlalt, et see pole tema, eks. Teise võis elimineerida sünnikuupäeva alusel. Terve inimpõlve võrra vanem kui võimalik. Järelikult pidi tundmatu olema kolmas. Muud võimalust ei olnud. Ta silmitses hetke täisnime ja kirjutas sünnikuupäeva ning sotsiaalkindlustusnumbri oma kollasele lehele. Siis klikkis ta ikooni detailne otsing ja sisestas salasõna. Pilt vahetus ja ekraanile ilmus karjääri lühike kokkuvõte.
Halvad uudised. Tundmatu ei olnud enam teenistuses. Karjääri lühikirjeldus lõppes tervelt viis aastat tagasi auväärse erruminekuga pärast kolmeteist aasta pikkust teenistust. Viimaseks auastmeks major. Järgnes medalite loetelu, mis sisaldas Hõbetähte ja Purpursüdant. Ta luges läbi avaldatud kiitused, kirjutas üksikasjad välja ja tõmbas kollasele paberile joone, tähistamaks ühe ajajärgu lõppu ja teise algust. Siis jätkas ta kaevamist.
Järgmine loogiline samm oli sotsiaalkindlustuse tsentraalne surmaregister. Koolitus. Pole mõtet jahtida kedagi, kes on juba surnud. Ta sisestas numbri ja märkas, et hoiab hinge kinni. Kuid päring jäi vastuseta. Tundmatu oli endiselt elus, vähemalt valitsuse teada. Järgmine samm – astuda sisse Üleriigilisse Kuritegevusinfo Keskusse. Taas koolitus. Pole mõtet püüda värvata kedagi, kes istub näiteks vangis; tõsi, ta pidas seda Tundmatu puhul peaaegu võimatuks. Kuid ei või iial teada. Mõne isiksustüübi puhul eraldab kaht poolust väga peen joon. ÜKK andmebaas oli aeglane nagu alati; ta surus lauale kuhjunud paberihunnikud sahtlitesse, tõusis laua tagant üles ja valas endale uue kohvi. Tagasi lonkinud, leidis ta kuvarilt eitava vastuse: pole kordagi vahistatud ega süüdi mõistetud. Pluss lühike märkus, et Föderaalse Juurdlusbüroo failides leidub Tundmatu kohta sissekanne. Huvitav. Ta pani ÜKK kinni ja läks FJB andmebaasi. Leidis sissekande, kuid ei saanud seda lahti. Kuid ta teadis büroo klassifikatsioonisüsteemi piisavalt hästi, et dekodeerida päises asuvaid koode. Tegemist oli lihtsa aktiveerimata tekstifailiga. Ei midagi muud. Tundmatu ei olnud põgenik, teda ei otsitud millegi eest taga, ta ei olnud hetkel mingis hädaolukorras.
Ta kirjutas jällegi kõik üles ja klikkis ennast seejärel üleriigilisse Mootorsõidukite ja Juhilubade Registrisse. Jälle halvad uudised. Tundmatul ei olnud juhiluba. Mis oli väga kummaline. Ja mis tõi kaasa hiiglama palju tüli. Sest juhiloa puudumine tähendas, et puudub ka värske foto ja kehtiv aadress. Nüüd läks ta Chicagos asuva Veteranide Valitsuse arvutisse. Otsis nime, auastme ja numbri järgi. Kõik otsingud jäid tagajärjeta. Tundmatu ei saanud föderaalvalitsuselt mingit toetust ega olnud jätnud enda kontaktaadressi. Miks mitte? Kus kurat sa oled? Ta läks tagasi sotsiaalkaitsesse ja päris maksuandmeid. Mingeid andmeid ei olnud. Tundmatu ei olnud sõjaväest lahkumisest saadik tööl käinud, vähemalt mitte ametlikult. Siis kontrollis ta föderaalsest maksuametist üle. Sama lugu. Tundmatu ei olnud viis aastat makse maksnud. Teda polnud isegi nimekirjas.
Hea küll, hakkaks nüüd tõsiselt tööle. Ta sättis ennast sirgemalt