Meie võimalikud elud. Laura Barnett
teengi seda. Tähendab, sõidan rattaga.”
Ta naeratab ja Eva märkab, et ta silmad on ebaharilikult sügavsinised, peaaegu kannikeselillad, ja nende ümber on ripsmed, mis on pikemad kui tema enda omad. Naise puhul oleks kogumuljet nimetatud ilusaks. Mehe puhul ajab see veidi segadusse – Eva leiab, et tema pilgule on raske vastata.
„Kas te olete sakslane?”
„Ei!” Ta vastab liiga teravalt. Noormees vaatab kohmetult kõrvale.
„Oeh, vabandust. Kuulsin teid vandumas: „Scheiße!”.”
„Kas te räägite saksa keelt?”
„Tegelikult mitte. Kuid ma oskan öelda „pask” kümnes keeles.”
Eva hakkab naerma. Ta poleks pidanud nähvama. „Mu vanemad on austerlased.”
„Ach so.”
„Te ikkagi räägite saksa keelt!”
„Nein, mein Liebling. Ainult natukene.”
Noormehe pilk kinnitub Eva silmadesse ja neiut haarab iseäralik tunne, et nad on varem kohtunud, kuigi teise nime kohal seisab tühi koht. „Kas te õpite inglise kirjandust? Kes teile Huxleyt soovitas? Minu meelest ei lubanud nad meil lugeda midagi nüüdisaegsemat kui „Tom Jones”4.”
Noormees vaatab alla raamatu poole ja raputab pead. „Oh ei – Huxley on vaid oma lõbuks. Ma õpin juurat. Kuid teate, meil ikkagi lubatakse ka romaane lugeda.”
Eva naeratab. „Muidugi.” Seega ei ole võimalik, et ta on teda näinud inglise keele ja kirjanduse teaduskonnas; võib-olla on neid kunagi peol tutvustatud. David tunneb nii paljusid inimesi – mis oli tema selle sõbra nimi, kellega Penelope tantsis Caiuse kolledži maiballil, enne kui ta Geraldiga käima hakkas? Ka temal olid erksinised silmad, kuid kindlasti mitte päris sellised kui need siin. „Te paistate tuttav. Kas me oleme kohtunud?”
Mees uurib teda uuesti, pea viltu. Ta on kahvatu, väga inglispärase välimusega, ninal aimatavad tedretähed. Eva võib kihla vedada, et need tekivad ja tumenevad esimeste päikesekiirtega ning et mees vihkab neid, kirub oma õrna põhjamaist nahka.
„Ma ei tea,” ütleb too. „Mulle tundub, nagu oleksime, aga olen kindel, et ma mäletaksin siis teie nime.”
„See on Eva. Edelstein.”
„Hüva.” Ta naeratab jälle. „Ma kindla peale mäletaksin seda. Mina olen Jim Taylor. Teine aasta, Clare’i kolledž. Teie olete Newnhamis?”
Eva noogutab. „Teine aasta. Ja ma olen sattumas tõsisesse jamasse, sest puudun oma juhendaja eratunnist, sest lihtsalt mingi idioot jättis naela maha vedelema.”
„Mina peaksin ka juhendaja juurde minema. Aga kui aus olla, siis ma mõtlesin, et ei lähe.”
Eva silmitseb teda hindavalt. Tal on vähe aega selliste üliõpilaste – peamiselt meeste ja seejuures kõige kallimat haridust omandavate meeste – jaoks, kes suhtuvad oma akadeemilise kraadi saamisesse laisa, enesega rahuloleva põlgusega. Ta ei olnud noormeest üheks selliseks pidanud. „Kas see on teil kombeks?”
Teine kehitab õlgu. „Tegelikult mitte. Ma ei tundnud end hästi. Aga nüüd ma tunnen end järsku tükk maad paremini.”
Nad vaikivad hetke, kumbki tunneb, et ta peaks ühe liigutuse tegema, et ära minna, kuid ei taha seda eriti teha. Teerajal ruttab mööda üks tumesinist lühikest kapuutsiga mantlit kandev tüdruk ja heidab neile kiire pilgu. Siis, Evat ära tundes, vaatab uuesti. See on too Girtoni tüdruk, see kes mängis ADCs5 Emiliat, kui David mängis Jagot. Tema pilk oli Davidile pidama jäänud – iga loll võis seda näha. Kuid Eva ei taha praegu Davidi peale mõelda.
„Hüva,” ütleb Eva. „Ma arvan, et mul oleks targem tagasi minna. Vaatan, kas uksehoidja poiss oskab mu ratta ära parandada.”
„Või te võiksite lubada minul selle ära parandada. Me oleme Clare’ile palju lähemal kui Newnhamile. Ma otsin paranduskomplekti üles, paikan teie rehvi ära ja teie lubate mul teid napsile kutsuda.”
Eva vaatab talle näkku ja teda rabab sellise kindlusega, mida ta ei oska seletada – ta isegi ei taha seda proovida –, et see ongi selline hetk: hetk, mille järel miski ei ole enam kunagi endine. Ta peaks – peaks – ei ütlema, kõrvale pöörduma, lükkama oma jalgratta mööda õhtupoolikusi tänavaid kolledživärava juurde, laskma uksehoidja poisil end punastades abistama tulla, pakkuma talle nelja šillingit jootrahaks. Aga ta ei tee seda. Selle asemel keerab ta oma jalgratta vastassuunda ja kõnnib poisi, selle Jimi kõrval; nende mõlema vari napsab nende kandu, pikal rohul ühinedes ja teineteist kattes.
TEINE VÕIMALUS
Riietusruumis ütleb ta Davidile: „Ma pidin täna peaaegu koera rattaga alla ajama.”
David kõõritab teda peeglist. Ta määrib paksult näole valget puuderkreemi. „Millal?”
„Kui ma Farley juurde sõitsin.” Veider, et see pidi talle just praegu meelde tulema. See ajas ähmi täis: kui ta lähenes, siis raja servas seisnud väike valge koer ei läinud ära, vaid paterdas sabajuppi liputades tema poole. Ta oli valmis kõrvale põikama, kuid viimasel hetkel – vaevalt paari tolli kaugusel tema esirattast – hüppas koer järsku hirmunud klähvatusega eemale.
Eva peatus ehmunult. Keegi hõikas: „Kuule, vaata ka, kuhu sa sõidad!” Ta pööras ümber, nägi beežis vihmamantlis meest mõne jala kauguselt teda põrnitsemas.
„Palun väga vabandust,” ütles ta, kuigi oleks hoopis tahtnud öelda: See paganama koer peaks tegelikult rihma otsas olema.
„Kas teiega on kõik korras?” Vastassuunast lähenes veel üks mees: tegelikult poiss, temaealine, kolledžisall lõdvalt tviidjaki peale heidetud.
„Üpriski korras, aitäh,” vastas ta pirtsakalt. Kui ta tagasi ratta selga istus, kohtusid nende pilgud korraks – noormehe silmad olid ebaharilikult tumesinised, raamitud pikkadest, tütarlapselikest ripsmetest, ja hetke jooksul oli Eva kindel, et ta tunneb teda, niivõrd kindel, et ta avas suu ja valmistus tervitama. Ent siis, sama kiiresti, hakkas ta iseendas kahtlema, ei öelnud midagi ja väntas edasi. Niipea kui ta oli jõudnud professor Farley ruumidesse ja hakkas oma „Nelja kvarteti” kohta kirjutatud esseed ette lugema, libises kogu see asi tal peast minema.
„Oh, Eva,” ütleb David nüüd. „Sina ikka satud kõige tobedamatesse olukordadesse.”
„Kas tõesti?” Ta kortsutab kulmu, tunnetades erinevust Davidi versiooni – temast kui korratust, vastupandamatult hajameelsest inimesest – ja iseenda versiooni vahel. „See ei olnud minu süü. See loll koer jooksis otse mulle ette.”
Kuid David ei kuula: ta vahib üksisilmi oma peegeldust, hajutades meigitriipu kaelal laiali. Tulemus on nii klounilik kui ka melanhoolne, nagu üks neist prantsuse Pierrot’dest.
„Siit,” ütleb Eva, „on jäänud määrimata.” Ta kallutab end ettepoole, hõõrub käega noormehe lõuga.
„Ära tee,” sõnab teine teravalt ja lükkab ta käe ära.
„Katz!” Gerald Smith on uksel, seljas nagu Davidilgi pikk valge rüü, nägu ebaühtlaselt valgega kokku määritud. „Näitlejate soojendus. Oi, tere, Eva! Ega sa ei viitsiks Peni otsima minna? Ta uitab seal kusagil maja ees.”
Eva noogutab talle. Davidile ütleb ta: „Näeme hiljem! Kivi kotti!”
Kui ta minekule pöördub, haarab David tal käsivarrest, tõmbab ta lähemale. „Vabandust,” sosistab ta. „See on närvidest.”
„Ma tean. Ära pabista. Sa saad suurepäraselt hakkama.”
Ta ongi suurepärane, nagu alati, mõtleb Eva pool tundi hiljem kergendatult. Ta istub broneeritud kohal ja hoiab oma sõbrannal Penelopel käest kinni. Esimese paari stseeni ajal on nad nii pinges, et
Henry Fieldingu 1749. a avaldatud romaan„The History of Tom Jones, a Foundling”, eesti k„Tom Jones, ühe leidiku lugu”.
Amateur Dramatic Club on teater Cambridge’is ja ühtlasi Cambridge’i ülikooli osakond.