Kadunud. Michael Katz Krefeld
ja siis keeldud sa müümast.”
„See peab ju olema see õige…”
„… see õige ostja, nagu ma olen aru saanud. Küsimus on vaid selles, kas sellist ostjat on sinu jaoks üldse olemas.”
Ronk vaatas talle mõtlikult otsa. „Ma saan aru, millest sa räägid, Kjeld, ja ma olen enam kui valmis müüma…”
Samal hetkel astus köögist välja noor blond tumesinises ülikonnas mees. „Siin peab ju palju ümber tegema,” alustas mees erutatult. „Seda arvesse võttes käib jutt pigem töömeeste hinnapakkumisest. Kogu austuse juures pole ma sugugi kindel, et see on õige müügihind.”
Ronk jõllitas noort meest. Ta arvas, et too võis olla advokaat, raamatupidaja, juhtiv pangaametnik, või äkki oli ta maakler, ehkki sellisel juhul Kjeldist edukam, kui otsustada nende kahe riietuse põhjal. Igal juhul oli tegemist ühe lakutud persevestiga, kellel oli liiga palju raha ja liiga vähe kombeid. „Keegi ei sunni sind ju seda ostma,” teatas ta. Nende pilgud kohtusid, ja esikus läks külmaks.
Kjeld leidis taas üles oma müügimehe naeratuse. „Ei, ei, õnneks elame ju vabal maal.” Ta lasi kuuldavale lühikese närvilise naeru. „Aga võib-olla heidame ka ülejäänud korterile pilgu peale. Siin on tõeliselt kena ja valgusrikas magamistuba ning pisike ruum, millest saaks suurepärase lastetoa.” Ta osutas esiku teise otsa ja vedas noore mehe endaga kaasa.
Ronk vaatas neile järele. Tal ei olnud selle vastu midagi, et inimesed on erinevad, aga järele mõeldes oli viimasel ajal piirkonda hakanud kolima liialt palju pintsaklipslasi. Kui sama tempo jätkub, on Põhja-Sjælland varsti yuppie’dest tühjaks imetud. Ta teadis juba, et saadab Kjeldi pärast ringkäiku oma ostjate kartoteegist uut kandidaati otsima.
Ronk tõukas elutoa ust ja astus sisse. Ta üllatus, kui nägi noort naist, kes seljaga tema poole seisis ja aknast välja vaatas, samal ajal kui väike poiss teda kannatamatult käest tiris. Kui poiss Ronka ja Møffet märkas, surus ta end ema jala vastu. Naine pööras ringi ja naeratas talle – tema kõht paljastas, et peatselt on oodata uut ilmakodanikku.
Ronk tervitas taas. „Kas sa istuda ei soovi?” küsis ta ja osutas heledale diivanile.
„Ei, tänan, ma tunnen end hästi. Ma arvasin, et ainult meie tulime korterit vaatama. Aga sa oled sellest võib-olla samuti huvitatud?”
„Vastupidi. Ma soovin sellest lahti saada. Olen siin peaaegu kogu elu veetnud. Lühikese elu,” ütles ta naeratades.
Naine noogutas ja heitis elutoale veel ühe pilgu. „See on kena koht, kui…”
„… kui see korda teha. Ma tean, et see vajab veidi kõpitsemist, aga asukoht on hea.” Ronk naeratas taas ja viipas käega. „Ma ei taha rääkida nagu müügimees. Me oleme lihtsalt alati nautinud vaadet kaitsevallile.”
Poiss oli julguse kokku võtnud ja sirutas käe Møffe poole. „Magnus. Võõraid koeri ei tohi puutuda.”
„Ta ei hammusta, halvimal juhul lihtsalt ilastab su täis.” Ronk naeratas poisile. „Tema nimi on Møffe.”
„Møf-fe,” kordas poiss. Naine lasi ta oma haardest lahti ja poisil lubati Møffele pai teha, kes taolist ootamatut tähelepanu täiel rinnal nautis. „Miks te siis korteri maha soovite müüa?”
Tema otsekohesus üllatas Ronka. Ta kehitas õlgu. „Sest „meie” pole enam „meie”.”
„Vabandust, et küsisin,” ütles naine ja punastas.
„Pole vaja vabandust paluda. Meil olid siin head ajad. See on suurepärane kvartal. Nagu oaas keset linna.” Samal hetkel kõlas justkui tellitult Vor Frelsers Kirke kellahelin.
Naine keeras end taas akna poole ja vaatas raagus puudega palistatud kaitsevalle ning vett nende taga vallikraavis. „Ma arvan, et siit on hea jälgida aastaaegade vahetumist, ja valli peal saab jalutamas käia.”
„Nii see on.” Naine meenutas talle järsku Evat, kui ta seal seisis ja vastu valgust kaunilt ja õrnalt helendas. Rongal oli tahtmine tema juurde astuda ja tal ümbert kinni võtta, ta enda vastu suruda ja tema juuste lõhna tunda. Samal hetkel astusid elutuppa Kjeld ja noormees. Tundus, et ringkäigu viimane osa polnud meest positiivsemalt meelestanud. „Kallis, kas hakkame minema?”
Naine keeras end mehe poole ja naeratas. „Mulle meeldib see korter, Henrik. See on täiuslik.”
„Aga, kallis, kas sa ei arva, et…”
Naine kergitas veidi oma lõuga, nii et pilk mehe omast üle käis. „Siin me tahamegi elada.”
„All right, siis on ju hästi,” vastas mees ja hammustas huulde. „Siis jääb nii…”
„Kas see pole mitte hea uudis, Thomas?” Kjeld naeratas närviliselt.
Ronk vaatas noort meest. Too oli talle endiselt vastukarva, nagu ka mõte, et ta selle korteri omanikuks saab. „Võib-olla tõesti,” vastas ta siis ning pöördus naise ja poisi poole. „Ma olen kindel, et teile hakkab siin meeldima. Palju õnne ostu puhul.”
Kümme minutit hiljem oli Ronk Møffega kahekesi korterisse jäänud. Talle polnud veel kohale jõudnud, et ta just korteri maha müüs. Ta oli üpris kindel, et Kjeld ajab müügipaberid ekspresskiirusel korda, mitte ainult selleks, et oma palk kindlustada, vaid ka selleks, et ei peaks enam kunagi temaga suhtlema. Ronk libistas pilgu üle suure heleda elutoa, kus tolm paksu kihina tagasihoidlikku mööblit kattis. Hingeõhk tõusis pilvena suust ja tal tekkis tunne, nagu seisaks ta mausoleumis. Eva mausoleumis. Nüüd oli ta kindel, et see noorpaar loob endale siia mõnusa kodu, seda oli ta lugenud naise naeratavatest silmadest. Ronk jõllitas tühja pilguga diivani ees põrandal tammelaudu. Kunagi oli siin seisnud klaasist diivanilaud, enne kui see Eva keharaskuse all purunes. Siit oli ta leidnud tema surnukeha, pea purustatud murdvarga käe läbi. Tema silme ette kerkis taas Eva vere mustav plekk. Ükskõik kui palju ta neid laudu ka ei küürinud, ei kustunud see vaatepilt ta mälust, kuigi Eva surmast oli möödas rohkem kui kaks aastat. „Tule, Møffe,” kutsus ta ja tõmbas koera elutoast kaasa.
9
Ooberst Hausser keris Lada akna alla ja ulatas läbi pilu oma isikutunnistuse. Valvur napsas kaardi enda kätte ja piidles poole silmaga Hausserit, kes jäigalt läbi esiklaasi välja vahtis. Mõne aja pärast andis valvur kaardi tagasi ja raske tõkkepuu auto ees tõusis. Hausser sõitis edasi mööda teed, mis viis riikliku julgeoleku ministeeriumi võimsate tumedate kõrghoonete poole. Need 22 hoonet majutasid suurema osa julgeolekuteenistuse agentidest ja olid jagatud kahekümneks eri divisjoniks, millel igaühel oli oma kindel tegevusala. Hausser parkis Seitsmenda maja juurde, kus paiknes tema osakond. Ta astus autost välja ja läks peaukse juurde, kus pidi veel ühele valvurile oma dokumente näitama.
Põrandat katva sinepikarva linoleumi terav lõhn ehmatas teda igal tema harval visiidil osakonda. Sellest oli juba rohkem kui viis kuud, kui ta siin viimati käis. Hausser läks trepist teisele korrusele, kus asus Z-osakond. Tegemist oli VIII divisjoni jälitusosakonnaga, mis tegeles mitmesuguste operatiivsete ülesannetega, nagu jälgimine ja ülekuulamine. Z-osakonna olemasolust teadis vaid väga väike siseringkond, kõik teised julgeolekuteenistuses uskusid, et kabinetid kuulusid III divisjoni allosakonnale, mis oli osa tehnilisest komandost. Tegelikult aga tegelesid Hausser ja ülejäänud Z-i töötajad nii siseriiklike kui ka poliitiliste juhtumitega. Juhtumitega, kus julgeolekuteenistuse enda töötajad või SED3 liikmed olid kaasatud riigivaenulikesse ettevõtmistesse. Nende üheksa aasta jooksul, mis Hausser oli Z-is palgal olnud, oli ta tegelenud rohkem kui saja juhtumiga. Kaugelt üle poolte neist olid lõppenud süüdlase surmaga.
„Sa näed sitt välja, Hausser,” ütles Walther Strauss oma astmaatilise ja alati niisama hingetu häälega. Ülemus vaatas teda oma märgade silmadega, mis olid ümarasse näkku peaaegu ära kadunud. Seal kirjutuslaua taga istudes meenutas ta oma lühikese kindralivormi ja paksude sõrmedega üleelusuuruses imikut, kelle käed maiustusekausist viimast brändikommi kobasid. „Istu maha,” ütles ta ja osutas toolile,
SED – lühend nimest Sozialistische Einheitspartei Deutschlands (Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei), aastatel 1946–1990 riiki valitsenud poliitiline partei.