Cornwalli võõras. Liz Fenwick
olla Jaunty pärast. Vanaema suhe merega oli keeruline. Ta käis ujumas ja sõudis Helfordini, aga mitte kunagi kaugemale, ja ta võis lõpmatuseni merele vaadata. Jaunty polnud oma läbielamisest Gabe’ile rääkinud, aga Gabe’i isa Philip oli Jaunty vaprusest mitu korda juttu teinud. Ta oli olnud väga uhke selle üle, mida tema ema oli sõja ajal teinud, samuti ema edu üle kunstnikuna. Kahjuks polnud isa Gabe’ile Jaunty sõja-aastatest eriti üksikasjalikult rääkinud või oli Gabe ise olnud liiga väike, et selle vastu huvi tunda. Võib-olla nüüd Jaunty räägiks, kui Gabe küsiks.
Gabe korjas üles umbrohud, mis ta oli varem välja kitkunud, ronis astmeid mööda vana kuuri juurde ja viskas need lõkkematerjalihunnikusse. Seejärel läks ta auto juurde ja võttis sealt kohvrid. Ta pidi välja uurima, kui hea või halb Jaunty tervis täpselt on. Vanaema ei tahtnud seda otse öelda, aga Gabe oli kindel, et proua Batesi käest saab ta ikka teada. See naine teab ja on alati teadnud kõike. Just proua Bates teadis, kui Gabe ja Jenna Williams olid külas ühes aias pirniraksus käinud.
Oma toas Gabe naeratas, vaadates asju, mis olid ikka veel akende kohal riiulitel. Seal oli auhind, mille ta koolis laulmises võitis. Isa oli selle üle väga rõõmus. Isale meeldis Gabe’i hääl ja nii kaua kui Gabe mäletas, oli isa teda alati laulma õhutanud. Gabe oli kindel, et isa poleks rahul sellega, millise pöörde Gabe’i elu võttis, aga ta lootis, et isa oleks mõistnud, kui ta oleks veel siin. Kummutil seisis foto, kus Gabe on klaveri taga ja isa keerab talle noodilehti. Gabe mäletas seda väga selgesti. Ta oli just laulnud lõpuni oma lemmiku – šoti ballaadi „Ailein Duinn” – ja siis polnud tal aimugi, et meri võtab temalt isa. Ta teadis ainult, et meri on nende elus tähtis, põhiliselt seepärast, et nende maja asus just vee kohal.
Asju lahti pakkides hakkas Gabe seda viisi ümisema ja siis sõnadega laulma. Ta polnud täna hääleharjutusi teinud, nii et esialgu hääl värises.
Kui nukker nüüdki olen ma
varavalges, päevatõusul.
Ò hì, su’ga läheksin siit,
pruunjuus Alan, ò hì.
Hì ri bhò hò ru bhi
hì ri bhò hò rinn o ho.
Pruunjuus Alan, ò hì, su’ga läheksin siit.
Kui oleks su padi ka liiv,
mererohi oleks su voodi,
ò hì, su’ga läheksin siit.
Hì ri bhò hò ru bhi
hì ri bhò hò rinn o ho.
Pruunjuus Alan, ò hì, su’ga läheksin siit.
Kui kalad sul näitaksid tuld,
hülged ümber seisaksid valvel,
ò hì, su’ga läheksin siit.
Hì ri bhò hò ru bhi.
Pruunjuus Alan, ò hì, su’ga läheksin siit.
Kui põlgakski mind teised kõik,
verd uppun’d südamest ma rüüpaks,
ò hì, su’ga läheksin siit.
Hì ri bhò hò ru bhi
hì ri bhò hò rinn o ho.
Pruunjuus Alan, ò hì, su’ga läheksin siit.
Viimast nooti lauldes vaatas Gabe aknast välja, Frenchman’s Creeki vesi oli hääbuvas valguses klaassile. Kui ta nüüd siia elama jääb, õpib ta purjetama. See ei saa ju nii raske olla ja kui jõgi on otse ukse all, oleks häbiasi purjetamist mitte ära õppida. Homme läheb ta purjetamisklubisse ja uurib tundide kohta.
Köögis võttis Gabe paberilehe. Nagu alati, oli see vanapaber, mõni joonistus või maal, mille Jaunty oli minema visanud. Telefoni kõrval oli ka alati korralikult rebitud paberilehti. Mitte midagi ei raisatud. Gabe mõtles, kui palju pilte polnud aastate jooksul vastanud Jaunty rangetele nõuetele ja saanud poenimekirjadeks või hoopis paberiks, millele Gabe tegi oma haledaid joonistamiskatseid. Gabe vaatas kaugemale köögiseinale, nägi seal raamituna oma pilti suvisest piknikust ja naeris, kuidas ta oli kujutanud Jauntyt, isa ja iseennast koogi ümber, mis oli neist kõigist suurem. Gabe’i prioriteedid olid selged. Kook oli kõige tähtsam.
Ta pani kirja „purjetamistunnid” ja vaatas siis kappi, et näha, milliseid aineid seal on, et Jauntyle homme kooki küpsetada. Gabe oli kindel, et saab hakkama mingi koogiga, mis sobib diabeetikule, koogiga, kus on vähe suhkrut ja rohkesti aeglaselt vabanevaid süsivesikuid. See oli väljakutse, mille ta vastu võtab. Gabe naeratas ja tähendas mõttes üles põhilised koostisained, ohkas siis, imestades, mida vanaema üldse sööb, sest kapp oli tühi, seal oli ainult paar konservsuppi, natuke jubedaid küpsiseid ja päts vanaks läinud leiba, millel tärkas mingi elu. Asi oli halb. Kui Gabe’il olekski veel olnud kahtlusi siia kolimise suhtes, siis nüüd oleksid need viimseni kadunud.
Läbi elutoa maja teises otsas asuva Jaunty magamistoa poole minnes peatus Gabe, et imetleda Jaunty pilte, mis rippusid kahel pool kaminat. Üks oli sinistes toonides etüüd, värvid olid rohekassinisest sügavaima koobaltsiniseni, teine oli pehmelt valge, kergelt kahvatulillade ja heleroheliste nüanssidega. Gabe mõtles selgetest õhtupoolikutest, kui päike pani jõel teemandid särama. Mingil moel õnnestus Jauntyl meeleolu või hetk väga täpselt tabada, aga kui Gabe hakkas tööd lähemalt uurima, ei paistnud seal olevat muud kui lihtsalt suvalised pintslitõmbed. Nii avaldus Jaunty geniaalsus.
Jaunty toas kukkus midagi põrandale ja Gabe pistis pea ukse vahelt sisse. Ta lipsas ettevaatlikult tuppa, võttis üles pliiatsi ja pani selle öökapile. Gabe armastas seda tuba. See oli peaaegu niisama suur kui elutuba, ainult pisut kitsam ja sisustuselt puritaanlik: voodi, kummut, kirjutuslaud ja pulkadest seljatoega Windsori tool. Seinad olid täis aknaid ja voodi kohal rippus veel üks Jaunty maal, selline, mis meenutas Gabe’ile jões peegelduvaid leegitsevaid kirglikes punastes ja purpursetes toonides päikeseloojanguid.
Majas rippuvad tööd olid impressionistlikud ja abstraktsed, aga need, mis olid Jauntyle eelkõige kuulsust toonud, olid realistlikumad ja õige pisut primitivistlikud. Kunagi oleks suurepärane näha Jaunty tööde retrospektiivi. Kui Gabe oli selle teema üles võtnud, polnud vanaema midagi öelnud, oli ainult käega löönud ja teinud edasi seda, mis tal parajasti pooleli oli. Oli selge, et Jaunty ei tahtnud tähelepanu, mida retrospektiiv kaasa tooks, ja Gabe’i meelest oli sellest kahju. Jaunty oli selle ära teeninud, aga ta ei tahtnud muud kui vaikset elu.
Gabe hiilis magamistoast välja ja läks terrassile. Kerge tuuleke sahistas puulatvades, siis jäid lehed liikumatuks, nagu oleks keegi õhtuks masina välja lülitanud. Tagasi majja minnes heitis Gabe pilgu Jaunty magamistuppa. Suletekk liikus korrapäraselt ning Gabe hakkas minema auto juurde, mis oli ikka veel korterist toodud asju täis. Mõte klaasile veinile pani tal suu vett jooksma. Ta peatus ja nõjatus vastu uksepiita. Kas tal ikka on energiat täna veel midagi teha? Võiks ju lihtsalt diivanile vajuda. Ei, ta parem toob asjad ikka ära ja siis on veel vaja luua muusikat küpseubade reklaamile. Gabe kehitas õlgu. See oligi nüüd tema elu – aga vähemalt elab ta Bosworgys. Ta naeratas ja asus tegutsema.
KAKS
Päikesepaiste tungis läbi õhukeste valgete kardinate. Jaunty oli aastaid tagasi valinud selle kanga lihtsa kirikakramustri pärast, mitte praktilistel kaalutlustel. Kardinad ei varjanud valgust ega kaitsnud tõmbetuule eest, kuid olid kirikakraid täis tikitud ja tol suvel oli väljal nii palju kirikakraid… 1939. aasta suvel oli Jaunty kaheksateist ja noormees oli nägus. Kui Jaunty silmad sulges, tundis ta isegi nii paljude aastate järel sõrmede all ikka tema nahka. Nüüd puudutas ta oma kortsulisi käsi, mida olid rikkunud tärpentin ja värvid. Üks nendest kätest oli aeglaselt joonistanud ringe mehe siledale seljale.
Sellest ajast saadik on kirikakrad Jaunty lemmiklilled. Mees oli neid talle juustesse põiminud, need lilled olid oma ilus nii lihtsad. Ei midagi kriiskavat, ainult kitsad kroonlehed ja hunnitu piisake kuldset kollast. Kirikakra südamikku maalides kasutas ta kaadmiumkollast ja pisut umbrapruuni.
Enne kui mälestus hääbus, tõusis Jaunty püsti, keeras kirjutuslaua sahtli lukust