Eugenie Grandet. Honore de Balzac
püsivale hoolitsemisele, eesrindlikemaiks kogu maal, ja et nad andsid esmaklassilisi veinisorte, seati neid kõigile eeskujuks. Ta oleks nüüd võinud taotleda Auleegioni risti. Too sündmus leidiski aset 1806. aastal. Härra Grandet oli tollal viiekümne seitsme aastane ja ta naine umbes kolmekümne kuuene. Ainus tütar, nende seadusliku armastuse vili, oli kümneaastane. Härra Grandet, keda saatus kahtlemata tahtis hüvitada tema ebasoosingusse sattumise eest administratiivalal, sai sel aastal päranduse proua de la Gaudinière’ilt, sündinud de la Bertellière’ilt, proua Grandet’ emalt; siis vanalt härra Bertellière’ilt, lahkunu isalt, ja veel proua Gentillet’lt, emapoolselt vanaemalt: kolm pärandust, mille suurust ei teadnud keegi. Nende kolme vanakese ihnsus oli nii kirglik olnud, et juba pikemat aega olid nad raha hunnikusse kuhjanud, et seda siis salaja imetleda. Vana härra de la Bertellière pidas rahamahutust pillamiseks, leides suuremat naudingut kulla vaatlemisest kui liigkasuvõtmisest. Saumuri linn aga hindas rikkuse väärtust vaid sissetulekute järgi, mida andsid avalikkusele nähtavad varad. Härra Grandet sai siis tolle uue aadlitiitli, mida meie võrdsustamismaania ei ole kunagi suuteline hävitama; ta sai kõige kõrgemini maksustatud kodanikuks kogu ringkonnas. Tema kasutada oli sada vakamaad viinamägesid, mis saagirikkail aastail andsid seitse- kuni kaheksasada vaati veini. Tal oli kolmteistkümmend talu, üks vana klooster, kus ta kokkuhoiu mõttes oli lasknud aknad, teravkaared ja värvilised klaasid kinni müürida, et neid paremini säilitada, ja sada kakskümmend seitse vakamaad heinamaad, kus kasvas ja paisus kolm tuhat paplit, istutatud 1793. aastal. Lõpuks oli ka maja, milles ta elas, tema oma. Selliseks oli kujunenud tema nähtav varandus. Mis puutub ta kapitalidesse, siis omasid ainult kaks inimest umbkaudset ettekujutust nende suurusest: üks oli härra Cruchot, notar, kelle hooleks oli härra Grandet’ raha laenutamine kõrgete protsentide vastu; teine härra des Grassins, Saumuri rikkaim pankur, kelle operatsioonidest viinamarjakasvataja salaja osa võttis. Ehkki vana Cruchot ja härra des Grassins omasid toda sügavat diskreetsust, mis provintsis loob usalduse ja suurendab rikkust, ilmutasid nad avalikult härra Grandet’ suhtes nii suurt lugupidamist, et pealtvaatajad võisid mõõta endise linnapea kapitalide suurust selle roomava austuse järgi, mille objektiks ta oli. Saumuris polnud kedagi, kes ei oleks uskunud, et härra Grandet’l on mingi eriline aare, mõni peidik täis kuldmünte, ja et ta igal ööl naudib kirjeldamatuid rõõme, mida pakub suure kullakoguse vaatlemine. Ihnurid olid selles isegi täiesti veendunud, nähes härra Grandet’ silmi, millele kollane metall näis olevat andnud oma värvuse. Inimesel, kes on harjunud oma kapitalidest tohutut tulu saama, tekivad paratamatult nagu kiimlejail, hasartmängijail või õukondlastel, silmavaates mõningad seletamatud harjumused, vargsed, ahned, saladuslikud liigatused, mis ei jää varjule tema usuvendade eest. Too salajane keel moodustabki teataval määral kirgede vabamüürluse. Härra Grandet sisendas austavat lugupidamist, millist vääris inimene, kes kunagi kellelegi midagi ei võlgnenud, kes vana tündersepana ning vana viinamarjakasvatajana aimas täheteadlase täpsusega, millal oli vaja saagikoristamiseks valmistada tuhat vaati, millal ainult viissada, kes ühegi spekulatsiooni puhul märgist mööda ei lasknud, kel oli vaate müüa ka siis, kui vaat oli kallim temasse mahutatavast ainest, kes oma veinisaagi võis keldrisse panna ja oodata momenti, millal veinivaadi võis müüa kahesaja frangi eest, kuna väikeste istandike omanikud müüsid veini viie luidoori eest vaat. Grandet’ kuulus 1811. aasta saak, targalt talletatuna ja pikkamisi müüduna, tõi talle sisse üle kahesaja neljakümne tuhande frangi. Kui väljenduda rahamehelikult, siis leidus härra Grandet’s tiigri ja boamao omadusi: ta oskas maha heita, küürutada, oma saaki kaua silmitseda ja lõpuks sellele kallale karata; siis avas ta oma rahakoti lõuapärad, ahmis sinna terve koorma eküüsid ja heitis seejärel rahulikult magama, ükskõikne, külm ja pedantne nagu seediv madu. Kui härra Grandet kellestki möödus, siis tunti imetlust, segatud austuse ja hirmuga. Kas ei olnud igaüks Saumuris tunda saanud tema viisakaid, ent tuliteravaid terasküüsi? Ühele oli notar Cruchot hankinud raha, mida ta vajas maakoha ostmiseks, ent üheteistkümne protsendiga; teisele oli härra des Grassins diskonteerinud vekslid, kuid võttes ette kohutavad protsendid. Möödus vähe päevi, kus ei mainitud härra Grandet’ nime, olgu siis turul, olgu õhtustel jutlemistel linnas. Mõningaile inimestele oli vana viinamarjakasvataja varandus patriootilise uhkuse objektiks. Nii mõnigi kaupmees ja mõnigi võõrastemajapidaja seletas võõrastele teatava rahuldustundega:
«Mu härra, meil on siin kaks või kolm kaupmeest-miljonäri; kuid mis puutub härra Grandet’sse, siis ei tea ta vist isegi oma varanduse suurust.»
Aastal 1816 hindasid kõige osavamad Saumuri arvutajad vanamehe maaomandeid ligikaudu neljale miljonile; et ta aga ajavahemikus 1793 kuni 1817 sai oma maaomandeist keskmiselt sada tuhat franki aastast sissetulekut, siis võis oletada, et tal oli sularahas summa, mis umbkaudu võrdus tema kinnisvarade väärtusega. Kui mõnikord pärast bostonipartiid või mõnda kõnelust viinamägede üle jutt pöördus härra Grandet’le, laususid asjatundjad: «Isa Grandet?.. Isa Grandet’l peab olema viis või kuus miljonit.»
«Teie olete siis targemad kui mina, ma ei ole kunagi suutnud üldsummat kindlaks teha,» vastas härra Cruchot või härra des Grassins, kui juhtusid kuulma sellist arvamust.
Kui mõni pariislane kõneles Rotschildidest või härra Laffitte’ist, küsisid Saumuri elanikud, kas nad on niisama rikkad kui härra Grandet. Juhtus siis pariislane üleolevalt muiates jaatama, vaatasid somüürlased üksteisele otsa ja vangutasid umbusklikult pead. Nii suur varandus kattis kuldse mantliga kõik tolle inimese teod. Kui algul nii mõnedki tema elu iseärasused andsid põhjust naermiseks ja pilkamiseks, siis nüüd oli naer ja pilge vaikinud. Kõige väiksemaiski asjades oli härra Grandet’ seisukoht kindel nagu jõustunud kohtuotsus. Tema sõnad, ta riided, ta liigutused, ta silmapilgutamine olid seaduseks kogu maal, kus igaüks, olles teda tundma õppinud, nagu loodusteadlane õpib tundma instinkti toimet loomade juures, oli võinud veenduda tema vähimategi liigutuste sügavas ning sõnatus tarkuses.
«Talv tuleb sel aastal vali,» räägiti Saumuris. «Isa Grandet pani oma karusnahksed kindad kätte – vaja viinamarjad ära korjata.» – «Isa Grandet ostab palju tammelaudu – veinisaak tuleb hea.»
Härra Grandet ei ostnud kunagi liha ega leiba. Tema talunikud tõid talle rendi alusel igal nädalal küllaldaselt kohikukki, kanapoegi, mune, võid ja teravilja. Tal oli oma veski, mille rentnik oli kohustatud lisaks rendilepingule vedama teatava koguse peremehe teravilja oma veskisse, selle seal ära jahvatama ja jahu ning kliid peremehele tagasi toimetama. Pikk Nanon, härra Grandet’ ainus teenija, ehkki mitte enam noor, küpsetas isiklikult iga laupäev majapidamiseks vajaliku leiva. Härra Grandet oli oma rentnike-aedviljakasvatajatega kokku leppinud, et need teda varustaksid juurviljaga. Mis puutub puuviljasse, siis toda kasvas tal nii suurel hulgal, et enamik sellest tuli turustada. Oma põletuspuud laskis ta raiuda oma hekkidest või kasutas selleks vanu poolmädanenud kände, mis ta oma põldude äärest laskis üles juurida; tema talunikud vedasid need talle linna, ladusid vastutulelikult puukuuri ja said selle eest ta tänu osaliseks. Tema ainsaiks teadaolevaiks kulutusteks olid: õnnistatud leib, tema naise ning tütre rõivad ja tasu nende toolide eest kirikus; siis veel valgustus, pika Nanoni palk ja kastrulite tinutamine; lõpuks maksud, hoonete remont ja tööstuskulud. Tal oli kuussada vakamaad metsa, mis ta alles hiljuti oli ostnud ja mis oli naabri metsavahi valve all, kellele ta selle eest oli lubanud eritasu maksta. Alles pärast selle omandi soetamist hakkas ta ulukeid sööma. Selle inimese käitumine oli ülilihtne. Ta kõneles vähe. Tavaliselt väljendas ta oma mõtteid väikeste keerukate lausetega, hääldades neid tasa. Alates revolutsioonipäevist, mil ta oli tähelepanu äratanud, kogeles ta tüütavalt, kui oli tarvis pikema kõnega esineda või mõnest vaidlusest osa võtta. Ta pomisemine, katkendlik kõne, sõnademulin, millesse uppus mõte, ja ilmne loogikavaesus, tingitud puudulikust haridusest, – see kõik oli teeseldud ja saab küllaldaselt mõistetavaks käesoleva jutustuse edaspidiste sündmuste kaudu. Muide, neli lauset, täpsed nagu algebra valemid, aitasid tal tavaliselt üle saada kõigist raskustest nii elus kui ärialal: «Ma ei tea. Ma ei või. Ma ei taha. Küll näeme.» Ta ei öelnud kunagi jah või ei, ei kirjutanud kunagi midagi. Kui temaga räägiti, kuulatas ta külmalt, hoidis lõuga parema pihu sees ja toetas paremat küünarnukki pahema käe seljale; ta kujundas endale kõigis asjus omaenda arvamuse, millest ta ei taganenud. Ta kaalus kaua kõige väiksemaidki äritehinguid. Kui pärast tarka vestlust tema