Käsi. Teet Kallas
teine päev vaba. Aga ta pidi nii mõnelgi õhtul koos teiste naistega (kokkade, köögitööliste, sanitaride, laohoidjate, raamatupidajate, meedikutega) käima punanurgas õppimas. Nemad ei õppinud kirjatehnikat ega aritmeetikat, vaid Jossif Vissarionovitš Stalini elulugu. Ka mina lugesin ükskord selle suurmehe eluloo tumepruunide kaantega raamatust läbi, kuigi ema ei tahtnud seda mulle millegipärast anda. Sain teada, et generalissimus Stalin on tegelikult vaese kingsepa poeg Soso Džugašvili. Pärast vaatasin fotosid – kaua ja keskendunult. Kõige rohkem meeldis mulle pilt kingsepa pojast, kes seisis uhke sõjalaeva pardal, valged riided seljas ja mustad sõdurisaapad jalas. Tema selja taga puhkas suur ja tume meri. See oli maailmakuulus Must meri. Stalin vaatas silmi kissitades ja hubaselt muiates mulle silma. Tal olid vahvad mustad vuntsid. Ta oli nagu suur sõbralik Saabastega Kass. Ma ei kartnud teda üldse.
Aga veel rohkem kui Stalin meeldis mulle üks teine vuntsidega Moskva ülemus: marssal Budjonnõi. Mind ühendas Budjonnõiga suur armastus hobuste vastu. Alles mõne aja eest olin hobuste järele lausa hull! Enne kooliminekut soovisin saada tallimeheks või leivavedajaks. Või siis hipodroomisõitjaks. Ma tundsin kõiki asutuse ja lähima ümbruskonna tööhobuseid nimepidi. Vana heasüdamlikku Mikut pidasin oma lähedaseks sõbraks. Peale sõjaväest väljapraagitud Vetka ei kartnud ma ühtki hobust. Vetka oli sitiktume närviline mära, kes näitas alatasa vihaselt hambaid ja lõi takka üles. Tallimees rääkis, et Vetka vedas sõja ajal suurtükimoona ja kaotas närvid pärast seda, kui tema lähedal plahvatas miin. Vetka ei saanud eestikeelsetest käskudest aru, tallimees ei osanud aga vene keelt. Vetkale viskasin mõne kuiva leivakontsu üle okastraadi. Teistele hobustele pistsin leivatüki otse pehmete mokkade vahele. Ma silitasin nende sametisi ninaotsi. Ma vaatasin neile väga lähedalt silma. Hobusesilm oli põhjatult tumelilla, selle kumeral pinnal peegeldus naljakalt moonutatuna mu enese nägu. Hobused lõhnasid maguskirbelt ja salapäraselt. Nad tõid selle lõhnaga sõnumeid meie ühisest kaugest minevikust. Hobused olid sellega palju rohkem seotud kui meie. Nad näisid sinna tagasi tahtvat.
Budjonnõi aga oli ratsaväemarssal. Ta olid väga pikad ja uhked kikkis vuntsid. Budjonnõi oli kõigi hobuste suurim sõber. Ükskord joonistustunni ajal ütles õpetaja aknast välja vaadates: ah, joonistage täna, mida ise tahate. Igaüks joonistagu seda, mida tahab! Väljas oli ilus ilm. Oli kas kuldne sügis või siis hele kevad. Olin teises või kolmandas klassis. Konkreetsel ajal polnud minu jaoks veel mingit tähtsust ega tähendustki, aeg ei kiirustanud mind tagant, aeg ei ängistanud. Aeg voolas sumedalt, tõttamatult, tolmukuldselt läbi klassitoa. Hele päikesepaiste pehmendas akna all seisva noore naisõpetaja nurgelisi õlgu. Klassiruumis kostis pliiatsite kribinat ja paberisahinat. Tüdrukud joonistasid lilli ja kasse, poisid joonistasid autosid ja sõdureid. Mina aga joonistasin mingi ootamatu puhangu ajel otse mängleva kergusega ratsaväemarssali näopildi. Vaid harva vaatasin ma põlvedel avatud lugemikku, kus seisis hobuste sõbra foto. Budjonnõi rind oli üleni ordeneid täis, Joonistasin ükshaaval üles ka need.
Äkki seisis õpetaja mu selja taga. Kõigepealt haistsin kerget karamellihõngu, niimoodi lõhnas ta parfüüm, siis tajusin õpetaja keskendunud pilku, aga ma ei tajunud veel midagi. Kogu mu olemus, väliselt vagur, kohmetu ja kuulekas, sisemiselt aga juba piisavalt edev ja enesekeskne, ootas kiidusõna. Ma olin väikese algkooli parim joonistaja. Kõik need lihtsameelsed lapsepildid, kõik need kassid, majad ja sügislehed – see oli ju tühiasi, hah! Nüüd aga olin maha saanud tõelise pliiatsiportreega, seda hoolikalt varjutanud, vuntside karedat ja sõbralikku uljust rõhutanud… Ma ootasin teenitud tunnustust. Aimasin, et see pilt on uus etapp mu joonistajaelus.
Pane see ruttu ära, ütles õpetaja tasa. Ta hääles oli midagi, millest ma üldse aru ei saanud. Tõstsin küsiva pilgu. Pane see nüüd kohe ära, eks, ütles õpetaja uuesti. Klass jäi vaikseks. Mitmed pilgud pöördusid meie poole. Jah, aga mul pole veel päris valmis, vastasin hämmeldusest käheda häälega. Midagi oli väga viltu. Õpetaja turvaline karamellihõng oli äkki kadunud ja kohe samas haistsin tugevat higilõhna. Minu õpetaja, see suurt kasvu, soe, hubaselt lohakas ja natuke nurgeline noor naine, eritas otsekui ainult minu jaoks, aga mulle täiesti arusaamatul eesmärgil tugeva higilaengu ning tulistas mind sellega. Kirbe pilve otsetabamus mässis korraks mu endasse, et kohe samas hajuda. Ma tõmbusin kössi. Mind valdas senikogematu kõhedus. Kohe seejärel imasid mind endasse õpetaja silmad – ja siis tuli hirm. Õpetaja hajameelselt sõbralikes sinihallides silmades oli äkki midagi absoluutselt uut. Algul näis, et see on raev. Või julmus. Alles palju hiljem mõistsin: tardunud tinakarva kuma ta silmapõhjades ja teravalt lõhnav higipahvak tähendasid hoopis muud. See oli paanika. Ja loomulikult nakatas täiskasvanu paanika ka mind. Olin selletagi paras argpüks. Lõin joonistusvihiku äreva käeliigutusega kinni ja toppisin portfelli.
Õpetaja seisis veel viivu mu juures, lõdvenes siis õlgadest ja hakkas taas aegamisi levitama turvalist karamellilõhna. Ta puudutas mu turritavaid kuklakarvu ja ütles: niisuguseid pilte ei tohi joonistada. Ma noogutasin mõistvalt ja püüdlikult. Ma ei küsinud midagi. Ma uskusin teda. Mu sisikond võbeles vastikult. Oli tunne, nagu oleksin millestki saatuslikult halvast pääsenud.
4
Klassivend Leho oli külapoiss. Mina, nagu öeldud, elasin hoopis teises kandis – mina elasin asulas. Meie vahel polnud mitte ainult paar-kolm kilomeetrit – me elasime täiesti erinevas maailmas. Mõlemad olid küllalt sürrealistlikud, aga minu maailm oli eriti määratlematu, sest ma polnud ka mingi linlane. Meie asula, meie asutus oli selleks liiga spetsiifiline, et oleksin saanud ennast teiste seas linnapoisina tunda.
„Kaloos on propaganda!“
Nii teatas Kauba Leho mulle ükskord kahe auguga kuivklosetis, selle väikese koolimaja ainsas paigas, kus sai vahetunni ajal ka neljasilmajuttu ajada. Lehol oli tugev hääl nagu poistekoori solistil, Leho sosingi tungis otsekui naha vahele.
„Kolhoos,“ parandasin mina, kooli kirjatark ja parim joonistaja. Ma ei teadnud muidugi, mida see sõna päris täpselt tähendab, aga ma teadsin, kuidas seda kirjutada ja hääldada. Mul oli oma harituse pärast juba ebameeldivusi. Hiljuti oli teine õpetajanna (koolijuhataja koguni; kaks õpetajat nelja klassi peale kokku oligi) kirjutanud laulutunni ajal tahvlile helilooja nime: Tunajevski. Mina hüüdsin ärevalt ja õnnelikult: nõrk D, nõrk D, õpetaja, Dunajevski kirjutatakse nõrga D-ga! Ta parandaski oma vea ära, aga pärast seda seika ei saanud ma terve nädala jooksul suure vahetunni ajal võileibade juurde kuuma teed, mida keetis kooli koristajamammi, kes oli omakorda juhataja ema.
„Kuule, ega sa äkki punane ole?“ küsis Leho. Ta ümar tedretähniline nägu muutus metsikuks, väikesed heledad silmad hakkasid torkivalt kiiskama. Ta oli minust turskem ja lootusetult tugevam. Kartsin, et ta hakkab kaklema, aga ma ei osanud ometi vastata. Ma ei saanud küsimusest lihtsalt aru.
„Vist ei ole,“ vastasin viimaks kõheldes.
„Vaata ette!“ hoiatas Leho.
Üldiselt aga oli Leho väga heasüdamlik poiss. Koolitükke ta pea küll ei võtnud, ent see asi polnud ju enda teha. Muidu oli ta teistest kangem – rahvastepallis, maadluses ja eriti kiviviskamises. Kõrgelt kaldalt visatuna lendas kõige kaugemale ikka ja alati tema kivi: enamasti poolde jõkke, mõnikord pisut kaugemalegi.
Leho elas koolist läänekaares, paepealses hajakülas. Nende talu oli mu pinginaabri Vello kodust kohe järgmine.
Vello oli meie väikeses klassis kõige pikem poiss, aga samas kuidagi kõrendlik ja longus olekuga. Vellost oli algul raske aru saada, mida ta endast kujutab või mida tahab. Siiski saime temaga hästi läbi. Mõnikord oli Vello liigagi lõbus, itsitas, müksles ja keksis nagu kõhn kutsikas, teinekord muutus aga kinniseks, tegi äkilisi tegusid või vajus raskemeelsusse. Halvad hinded matemaatikas mõjusid nii, et Vello silmad valgusid märjaks. Mina seda valu ei mõistnud, sest mingi tühise rehkendamise pärast mu auahnus küll ei kannatanud. Velloga ühendas mind lugemiskirg. Vahetasime oma väheseid juturaamatuid ja rääkisime nendest pikalt. Vello elas emaga kahekesi – nagu minagi, nagu väga paljud meist, sõjajärgsete aegade üksikud, isata lapsed. Minul oli vähemalt suur vend – tõsi, tema oli parajasti küll Siberis seersandiks. Vellol polnud aga kedagi. Nende maja oli sirelitesse ja kibuvitsadesse uppunud. Köögis ja tubades püsis mingi raske, kirbe ja kurb lõhn. Mäletan seda lõhna tänini. Võib-olla