Ravitseja-Leenu tarkused. Mati Soonik
kergess,
näpud virgess!
Tarka meelt pähe,
ääd sönad suhu!”
Maali haigutas.
„Anna Maalile ja Juulile ka okstega!”
„Ää, et sa venda ja höde äi unusta mette!” sõnas Leenu lustakalt ja oma jao said urvaokstega teisedki lapsed.
Nüüd kiirustas Leenu aga lauta. Kõik lojused, sest nad olid kõhnad, said vitstega kolm korda vastu selga. Vaid paar nädalat tagasi sündinud lehmvasikas pääses nüpeldamisest.
„Saage tervess! Keik hädad ja haigused kadugu! Olge ilusad ja siledad kut urvad!” saatis vopse.
„Sa oled väga tubli, et mo pere ja lojuste eest hoolitsed,” tähendas Kata, kes oli Leenu kõrval seisatanud.
„Sina ollid mool Juhaniga heinaveol abiks. Ma tea, mes aa so mure ja tegi, mes vaja. Abi senest aa – tea seda oma käest,” seletas Leenu ja hakkas kodu poole astuma.
Jaagul aa kinlaste hobu vankri ees ja ootab, et kirikuse soita, mõtles Leenu ja lisas kiirust juurde.
Roosi ravi
„Näh!” Jaak osutas Leenu jalale. „Sool aa roos polve pääle tekkin.”
Leenu haigutas.
„Äi see pole ime mette. Meite armas lehm Juula poegis öösel. Ma roovisi üksi toime tulla ja tulli ka, aga ta ammus sünnituse ajal üsna kurvalt ja valju häälega. Ma ehmatasi ja senepärast roos polve pääle tekkiskid, aga senest saa ma jagu.”
„Kuda? Kas ma saa sind aidata?” oli Jaak osavõtlik.
Ta tundis naise ees piinlikkust, et polnud teda abistanud. Tavaliselt olid nad loomade sünnitusi kahekesi vastu võtnud.
Leenu haigutas uuesti.
„Saad ikka! Veta tubakaleht, määri meega kogu ja pane roosi pääle, aga musta lamba nahk mähi ümmer polve.”
Nagu naine soovis, sedasi ka mees tegi.
„Külh aa hää, et sa nii ragi oled,” kiitis Leenu abielupoolt. „Ma lase silmad looja menna. Öösel jähi uneaig väheseks. Ma usu, et humigu aa polv puhas.”
„Kas nii ruttu?” imestas Jaak.
„Ruttu tulli, ruttu kaob,” oli Leenu eneses kindel ja asutas ennast koti peale minema.
Järgmisel hommikul oli Jaak kärme uurima, kuidas on roosiga lood elukõrvase põlve peal. Ta üllatuseks oli see tõesti sealt kadunud.
Vigade parandus
„Mo Juuli aa juba suur lika, aga ikkagid pissib öösel asemele,” kurtis Hansu Kata Tuisu Leenule.
„Ah et Juuli pissib öösel asemele,” kordas Leenu mõtlikult. „Mo Liisu pissis ka voodise, kuid ma sai temaga sene paha kombe korda.”
„Kuda?” uuris Kata.
„Äi sii ole kuntsi meskid. Ma äi lase taal änam ehtul mürada ja juua äi saa ta sis ka mette. Külh läheb Juulil ka see komme mööda, kui sa sedasi talitad. Riielda ja vitsa äi tohi taale mette anda,” seletas Leenu.
„Vöi nönna lihtne aa senest pahast ammetist lahti saada!” imestas Kata. „Ma karistasi Juulid töösti nattune. Ta sai isigid vitsa hirmu tunda.”
Leenu vangutas pead.
„Soole omale tuleb vitsa anda, et süütud last nuhtlesid. Ta aa niigid mures, aga sina veel karistad teda. Sedasi annad senele ammetile just hoogu juure.”
Kata ohkas.
„Mes aa tehet, see aa tehet, kuid kena keik, et mo moistust turgutasid ja nüid saa ma vigade parandust tehja.”
Hooletuse tulemus
„Ma tegi enese sormele noaga viga,” tähendas Peet ja torkas verise sõrme ema nina alla, kes kooris köögis kartuleid.
Leenu katkestas töö ja peatas pilgu poja sõrmel.
„Kuda see juhtus?”
„Ma tegi reha pulki, aga olli hooletu ja liigutasi nuga liig äkiste.”
„Saad oma hädast kergeste lahti. Sa sülita ähk pissi sene pääle. Senest piisab.”
„Ma arvasi isigid, et senest hädast saa kergeste lahti,” ütles Peet, sülitas haava peale ja juba oligi ta köögist lahkumas. „Sorm sai vaid nattune viga.”
„Ää nüid kohe sorme pääle pissi mette – muidu äi joua sülg veel mojuda!” hüüdis ema pojale järele.
Peet viskas pilgu selja taha.
„Äi pole ma nii hitu mette!”
Mure põrsaste pärast
Tagupilli Anna lõõtsutas mitu korda, kui Tuisule jõudis, aga seejärel teatas Leenule: „Mo ilusad porsad aa ää noiutud.”
Leenu vangutas pead.
„Mes sa räägid? Kis nad sool ää noidus?”
„Mo pool olli kaupmees, kis pakkus moole oma raami. Moolt äi saan ta raha mette, aga ma näitasi taale oma ilusaid porsaid,” seletas Anna.
Leenu ohkas.
„Äkiste uhkustasid oma porsastega? Järsku ta töösti pahandas so pääle?”
„Kas ma uhkustasi, kui mo porsad aa armsad ja kenad?.. See aa tosi!” jäi Annal õigust ülegi.
„Kas ta tahtis monda porsast raami vastu vaheta?” uuris Leenu.
Anna noogutas.
„Tahtis, aga moole äi sobin see mette naagu rahagid välja anda.”
Leenu ohkas veel kord.
„Nüid usu ma külh, et so porsad aa ää noiutud. Kuda nad ennast üleval peavad?”
„Nad aa uimased ja nende silmades aa hägu,” poetas Anna moka otsast.
„Kui kaupmees käis majas, tuleb sool sääl puru kausise pühkida. Korveta seda ja pane see sea söögise. Kui ta üldse majas äi käin mette, pead vetma senelt kohalt, kos ta seisis, öljesid ja viskama sea moldise,” seletas Leenu.
Anna laiutas käsi.
„Ah et nii lihtsalt saa noidusest lahti. Kaupmees käis ka majas, mäleta seda külh. Mool aa soole ka moned munad.” Anna pistis käe põlletasku, aga tõmbas selle kiiresti välja. „Unustasi nee kiiruga maha, aga ma tule hoome jälle ja too nad soole ää.”
Leenu naeris.
„Tule päälegid hoome, sis saa teada ka porsaste terisest.”
Järgmisel päeval saabus Anna korviga, milles oli kanamune lausa tosin, Tuisule.
„Ma tegi, naagu sa ütlesid. Täna aa porsad jälle üsna selge silmavaatega ja ragid,” teatas Anna juba väravas talle vastu rutanud Leenule.
Raudkiks
Liisu sibas õnnetuna ema juurde.
„Näh, mool tulli kiks suust ää!” pahvatas ta ja näitas emale piimahammast.
Ema muheles.
„Nönna peab olema, et so piimakiksid suust ää tulevad. Veta ja viska see ahju pääle, isi hüüa: „Kilk, ma anna soole luukiksu, anna moole raudkiks!”
„Ah sedasi!” kilkas Liisu ja tegi just nii, nagu ema ütles.
Tüdruk oli kindel, et ahju peale visatud hamba asemele kasvab uus ja hoopis tugevam hammas kui eelmine. Ema teab, mida räägib.
Nõiutud laps
„So laps aa külh ää noiutud,” otsustas Tuisu Leenu tüdruku üle, kes ta ees kahvatuna seisis. „Aga senest noidusest saame jagu.”
„Kuda ometigid!” lunis odratolgus,