Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson
söödud, kallas ta klaasi täis, läks elutuppa ja pani mängima Miles Davise muusika filmile „Ascenseur pour l’échafaud”.15 Banks polnud filmi ennast küll näinud, kuid talle meeldis atmosfääri loov muusika ja ta mõtles isegi pärastpoole internetist uurida, ega kusagil selle DVD-d müügil pole. Ta viis oma veini ja raamatu verandale ja istus lugema. Tuul kangutas õhukeste seintega ehitise kallal ja vihm voolas ojadena mööda aknaklaase alla, nagu loobiks sinna keegi ämbrist vett. Mõnikord tundus, nagu oleks seda väikest saarekest, Banksi peidunurgakest, juba kuude kaupa lammutatud. Ta mõtles, kui kaua vana maja veel vastu suudab pidada. Banks oli arvanud, et veranda on küllaltki heas seisus, aga sel suvel oli selle katus juba kaks korda läbi sadanud lisaks majakatuse ühele korrale.
Kui tuul peaks veel jõudu juurde saama, võib see tolle paganama ehitise hoopis laiali puhuda. Kuid ega ta praegu selle takistamiseks eriti midagi ette võtta saanud.
Kuulates Milesi lummavat summutatud trompetimängu „Générique’is”, meenutas ta jälle lahkamistoas kogetut. Kas ta enda lähenev elulõpp sundis teda niiviisi tundma? Banks polnud sellele tegelikult kunagi tõsiselt mõelnud, kuid madame Gervaise’i eelmise päeva jutt pensionileminekust oli ta pannud oma vanust tajuma, just nagu ka Milleri laiba nägemine mahajäetud raudteetammil. Banksil oli olnud raske uskuda, et ta on Milleriga peaaegu ühevanune. Tal oli alati olnud hea tervis, ehkki muidugi võinuks ta enda eest paremini hoolitseda. Vererõhk kippus väheke kõrgeks, aga kaal oli normis, ja arst oli hiljuti vähendanud kolesterooli kontrolli all hoidva statiini doosi ja öelnud, et „hea” kolesterooli näit on tunduvalt paranenud. Pisut vähem juustu ja valmistoidu söömist võinuks probleemi täielikult lahendada, kuid Banks oleks jäänud mõlemat kurvalt taga igatsema ning eelistas igal õhtul tableti võtta ja greipe mitte süüa.
Miks talle ikkagi nii morbiidsed mõtted pähe kippusid? Tõsi küll, mõned sõbrad olid hiljuti manalateele läinud, kunagise klassivenna Paul Majori võttis kopsuvähk just eelmisel kuul. Nad polnud omavahel juba aastaid õieti suhelnud ega olnud ka eriti lähedased, aga Banksil oli meeles, kuidas nad sõpradega tavatsesid kuuekümnendate aastate keskpaigas suvistel õhtupoolikutel ümber Pauli Dansette’i16 koguneda ja The Whod, Bob Dylanit ja Rolling Stonesi kuulata.
Tema eakad vanemad olid õnneks veel mõlemad elus, ehkki isal oli stenokardia ja ema võitles hiljuti vähiga. Nad elasid nüüdki aktiivset elu ja pärast Banksi venna Roy varanduse pärimist reisisid pidevalt mööda ilma ringi. Praegu, mil Banks istus oma kokku variseda ähvardaval verandal, olid vanemad kusagil Kagu-Aasias – ta polnud kindel, kas Vietnamis või Tais – ja lõid tema pärandust laiaks. Ja see oli abielupaar, kelle meelest Banksi noorusaastatel suveks Blackpooli sõita oli olnud liiga kauge. Banks rüüpas veini ja mõtles, et ju siis on töörügamine tema saatus. Mõrvade hulk Põhja-Yorkshire’is polnud küll New Yorgi või isegi Londoniga võrreldav, kuid Banksile piisas ka ühest või kahest loost aastas. Iga surma varjust tuli päevavalgele oma pateetiline ja traagiline, mõnikord lausa koomilinegi lugu, aga need lood kleepusid kokku ja vajutasid ta maadligi nagu mäest alla veereva lumepalli raskus. Banks tundis, et on surmast juba läbi imbunud ja küllastunud.
Ta otsustas, et aitab surmamõtetest. Ehk oli nüüd paras hetk tibutantsu plaat välja otsida, vahuvein avada ja paar sõpra külla kutsuda? No ei.
Miles mängis parajasti lugu „Florence sur les Champs Élysées” ja Banks avas Patrick Hamiltoni raamatu. Ta oli vaevu lõigu lugeda jõudnud, kui mobiiltelefon helises. Banks võttis korvtooli kõrvalt samasuguselt punutud lauakeselt telefoni ja vajutas pöidlaga nupule.
„Banks kuuleb.”
„Tere õhtust,” ütles tuttav hääl. „See olen mina, uurija-konstaabel Masterson. Vabandust, et teid kodus tülitan.”
Banks arvas taustal kuulvat rahva suminat ning jalgpallikommentaatorite erutatud hääli. Küllap vaatas Gerry televiisorist jalgpalli. Banksil oli täiesti meelest läinud, et õhtul näidatakse Euroopa meistrite liiga mängu. Tegelikult polnud tal Manchester Unitedi käekäigust sooja ega külma. „Pole viga, Gerry, ma võtan ööpäev läbi vastu. Mis juhtus? Midagi tähtsat?”
„Võib isegi olla. Ma kontrollisin teisi numbreid, kuhu Gavin Miller oli helistanud.”
„Selgus midagi huvitavat?”
„Üks nendest oli salastatud. Seepärast läks mul sellega rohkem aega.”
„Ja siis?”
„Veronica Chalmers.”
„Nagu leedi Veronica Chalmers?”
„Ee, jah, söör. Gavin Miller helistas talle eilsest lugedes nädal tagasi veidi enne kella kahte päeval. Nad rääkisid umbes seitse minutit.”
„Ega sellega mingit eksitust ei saa olla?”
„Ei, söör. Mõni sekund vähem kui seitse minutit.”
„Päris pikalt.”
„Jah, söör.”
„Nädal enne oma surma. Ja Miller oli see, kes naisele helistas?”
„Jah. Ma ei usu et keegi teine tema mobiili kasutas. Chalmersi number oli Milleril kirjas sealsamas, kus teiste inimeste numbrid, kellele ta helistas. Ühegi numbri juurde polnud nime märgitud. Naine elab Kõrgendikul.”
„Jah, ma tean. Õige küll. Gerry, tänan teid veel kord. Te olete fantastiliselt tubli olnud. Äkki teil õnnestub homme natuke uurimistööd teha, kui HOLMES-i kõrvalt aega jääb, ja otsida välja kõik, mida leedi Veronica Chalmersi kohta leiate. Aga tegutsege ettevaatlikult. Me ei taha kedagi ärevile ajada. Vahest oleks meil isegi õige see nimi mõneks ajaks vaid meie kahe teada jätta.”
„Just nii, söör!”
4
Brierley House asus selles Eastvale’i osas, mida kutsuti Kõrgendikuks, või mida kohalikud tundsid Miljonäririvi nime all: kümme uhket maja linnast põhja pool jõekäärust ümbritsetud seljandikuharjal reas. Kõik hooned olid eri stiilis, kuid ühtmoodi kohalikust lubjakivist, enamikku neist ümbritses sepistatud raudväravaga kõrge kivimüür. Suurem osa väravaist seisis küll kogu aeg valla, aga mõni oli lukus ning majaga sai ühendust sisetelefoni kaudu.
Leedi Veronica Chalmersi värav oli pärani ja Banks tundis end mööda käänulist killustikuga kaetud sissesõiduteed hoolitsetud muruplatsidest, lillepeenardest ja igivanast punasest pöögist mööda vurades nagu Philip Marlowe, kes sõidab kolonel Sternwoodi külastama, kuigi selles ta küll kahtles, et leedi Chalmersi kasvuhoonest leiab. Ta parkis oma sõiduki vana, kuid klantsitud MG sportauto kõrvale. Punase sportauto.
Kell oli pool üksteist hommikul. Ei Banks ega Gerry Masterson olnud veel kellelegi Gavin Milleri telefonikõnest rääkinud. Banks oli pärast Gerrylt eelmisel õhtul kuuldud uudist kaalunud, kas peaks leedi Chalmersile helistama, kuid oli otsustanud seda siiski mitte teha. Ta ei uskunud küll, et leedi võiks mingil moel Gavin Milleri surmas osaline olla, kuid ta ei tahtnud naisele anda enne külaskäiku ei mõtlemisaega ega põhjust muretseda. Esmamulje võis osutuda väga tähtsaks.
Kollase tahvelukse kõrval oli messingist kellanupp. Kui Banks sellele vajutas, kostis maja sisemusest helin. Natuke aega ei juhtunud midagi, kuid siis arvas Banks kuulvat summutatud hääli ja kontsade klõpsumist vaibata põrandal. Uks avati ning tumedate sirgete õlgadeni ulatuvate juuste, veatu oliivja naha, täidlaste huulte ja suurte savimullapruunide silmadega kena noor naine küsis naeratades, kes ta on ja mida soovib. Naise kõnes oli vaevutajutav, Banksi meelest kas kreeka või itaalia aktsent, kuigi ta võis ka eksida. Banksi hinnangul oli naine veidi üle kolmekümne aasta vana ja lihtsalt, kuid elegantselt riietatud tumesinisesse seelikusse ja valgesse nööpidega pluusi, mis oli korralikult seelikusse topitud.
Banks näitas oma töötõendit ja ütles, et soovib kohtuda leedi Chalmersiga eraasjus. Noor naine kutsus ta sisse avarasse ruudulise marmorpõranda, kõrge lae ja suure kaminaga vestibüüli ja palus oodata, ise aga võttis Banksi töötõendi kaasa ja kadus ühte tubadest. Naisele järele vaadates märkas Banks mitte üksnes kena figuuri,
„Lift tapalavale”
Dansette – Briti firma, mis tootis muuhulgas 1950-ndatel ja 1960-ndatel väga populaarseid plaadimängijaid.