Revolutsiooni lapsed. Peter Robinson
operatiivjuhiks saanud.
„Uurija-komissar! Pidage nüüd hoogu. Oodake üks hetk. Te meelitate mind, aga…”
„See pole mingi meelitus. Alan, mõelge selle peale. Rohkemat ma ei palugi. Jah, paberitööd tuleb rohkem, vastutust niisamuti, rohkem koosolekuid, aruandeid ja eelarveprobleeme, palju sedasorti tööd, mida te ei salli. Peate ka ettevaatlikumalt tegutsema ja vaatama, et liiga palju kellegi varvastel ei tallaks. Teisest küljest tooks see töö rohkem raha, rohkem puhkepäevi, ja keegi ei takistaks teil tööd teha just nii, nagu tahate, isegi kui peate aeg-ajalt käed mustaks tegema. Keegi ei taha teid takistada töötamast just nii, nagu see teil kõige paremini välja tuleb. Mõned väga kõrge positsiooniga inimesed on selle üle arutlemisele hulga aega kulutanud.”
„Ja mina veel mõtlesin, et miks ma viimasel ajal nii tihti luksuma kipun. Te tahate öelda, et ma võin edaspidigi lahendada juhtumeid just nii, nagu õigeks pean?”
„Mõistlikkuse piires võite tegutseda nagu alati. Kui küsite, kas võite kabinetist väljas käia ja sündmuskohal tööd teha, siis vastus on jaatav. See tähendab muidugi tasustamata ületunde, et rahaasjade, ettekannete ja muu paberitööga toime tulla.”
Banks jäi hetkeks mõttesse. Ta polnud kunagi ahne olnud, kuid lisaraha tähendas rohkem CD-sid ja DVD-sid, võib-olla isegi paremat helisüsteemi ning kvaliteetset grammofoni nagu Milleril, nii et saaks mängida vanu vinüülplaate, mis ta hiljuti Peterborough’st vanematekodust ära oli toonud. Lisaraha tähendas võimalust majja keskküte sisse ehitada, võib-olla siiasinna ka mõnda pintslitäit värvi. Rohkem puhkepäevi tähendas võimalust aeg-ajalt veeta nädalalõpp Pariisis, Roomas või Barcelonas. Aga ta teadis, et ei tohi oma mõtetega hoogu minna. Igal asjal on oma hind. Banks nägi end vaimusilmas sedavõrd bürokraatiasse ja rahastamisküsimustesse mattununa, et tal ei jääks kabinetist lahkumiseks mingit aega, et minna ja teha tööd, mida ta kõige paremini oskas.
„Mida te arvate?” uuris Gervaise.
„Ma tõesti ei tea, mida kosta.”
Gervaise tõusis püsti ja kummardus ettepoole, toetades peopesad lauaplaadile. „Te ei pea otsust kohe praegu tegema. Mõelge paar päeva. Aga mõelge ka sellele, et komissarina ei pea te enne kuuekümne viiendat eluaastat pensionile minema.”
„Ma luban, et mõtlen,” vastas Banks.
„Tubli,” lõi Gervaise’i nägu särama. „Ma teadsin, et te kaalute asja. Jätame selle teema kõrvale, kuni Milleri juhtum lahendatud saab, ja siis arutame edasi, nõus? Kui veab, on teie kübaral selleks ajaks üks sulg rohkem. Kui te just midagi üle vindi ei keera.”
Banks pani espressotassi alustassile tagasi ja tõusis, et lahkuda. „Kui te nii ütlete.”
Nagu sel aastaajal ikka, läks ilm juba pärastlõunal pimedaks. Kuna mingeid uudiseid polnud ja Winsome oli alles koos kriminalistidega sündmuskohal, võttis Banks veidi enne kella kuut lahkudes Gerry Mastersoni poolt Gavin Milleri kohta hangitud materjalid kaasa ning ostis koduteel Helmthorpe High Streetilt kala ja friikartuleid. Ta riputas vihmamantli ukse kõrvale nagisse ning viis oma eine ja paberimapi läbi esiku kööki, kus keetis endale kannutäie teed, istus laua taha ja vaatas süües televiisorist õhtuseid uudiseid. Need olid tavapärane masendav segu ilmast, poliitikast ja majanduskriisist.
Kui ta oli mustad nõud nõudepesumasinasse pannud – veel paar päeva ja sinna koguneb piisavalt kraami, et see neetud seadeldis tööle lülitada –, kallas ta endale klaasikese Layersit, seda austraallaste punast veini, mida oli viimasel ajal nautima hakanud, siis läks ta elutuppa muusikat valima.
Oma plaadikogu lapates tundis ta äkki tõmmet Grateful Deadi poole. Ta polnud ammu ühtegi nende plaati mänginud. Nooremana oli ta nende muusikat palju rohkem kuulanud ja 1972. aastal oli ta käinud isegi Wembleys Empire Poolis nende kontserdil. Banks mäletas, et Jerry Garcia kitarrimäng oli talle sügava mulje jätnud. Üsna hiljuti oli ta nautinud Norma Watersoni tõlgendust palast „Black Muddy River”. Kahtlemata sobiks see bänd mängima tema praeguse lugemismaterjali juurde taustamuusikat. Nagu selgus, polnud valik just suur ja ta võttis „American Beauty”.
Banksile meeldis kuulata vihmarabinat veranda katusel ja ta otsustaski jääda sinna lugema Gerry Mastersoni ülevaadet Gavin Milleri kohta. Kui ta rühmatuppa Gerry juurde oli läinud, oli too väga häbelikult vabandanud, et nii vähe materjali sai. Gerry seletas, et kõik kulgeb teosammul ning kogutud materjal on väga visandlik ja toores. Tavaliselt sai ta sama ajaga hulga rohkem kokku. Banks oli käskinud tal mitte muretseda ja edasi töötada.
Ta võttis oma veini ja paberimapi ning sättis end oma lemmikkorvtooli istuma. Kui lugemislamp oli põlema pandud, ei näinud ta enam aknataguses pimeduses midagi, ainult omaenese peegeldust klaasil ja selja taga riiulil seisvate raamatute selgi. Vihm oli leebunud ja valju trummeldamise asemel kahises vaikselt. Banksile meenus, et ta oli kusagilt lugenud või filmi näinud, et W.C. Fields6 ei saanud magada, kui väljas ei sadanud, ning et ta lamas ja ootas mõnda aega surivoodil, kuni vihma hakkas sadama. Alles siis ta suri. Banks mõtles, et ka talle meeldiks surra vihmasabina saatel ja mitte talviste jääpurikate või suve särava soojuse või värviliste sügislehtede langemise ajal, vaid kevadel, kui aprillikuine vihm ladiseb veranda klaaskatusele ja seintele. Selles mõttes polnud kübetki morbiidsust, vaid see rahustas teda samamoodi kui vihmasabin. Ta võttis lonksu veini, ja taustal mängimas „Box of Rain”, hakkas lugema paarile lehele kiiruga kirja pandud märkmeid, mille uurija-konstaabel Masterson oli lahkesti talle paljundanud, et ta saaks need koju kaasa võtta.
Mastersoni aruanne oli väga napp, ehkki Banks märkas, et info hõlmas üpris laia valdkonna, ja lugedes suutis tema kujutlusvõime mõne tühja koha ära täita. Gavin Miller oli sündinud Oxfordshire’is Banbury lähedal 29. novembril 1953 ehk siis peaaegu kuuskümmend aastat tagasi. Tema isa oli kohalikus üldhariduskoolis õpetaja ja Miller ise oli samas koolis käinud, ema oli kodune. Miller oli pere ainus laps ja kasvas üles majakeses, mis asus päris linnaservas pika lehtpuuallee lõpus, kus polnud läheduses ühtki naabrit.
Miller oli koolis käies ilmutanud mõningast akadeemilist võimekust, ehkki õpitulemused polnud nii head, et pääseda Oxfordi või Cambridge’i. Kuid ta sooritas keskkooli lõpueksamid hästi ja sai sisse Essexi ülikooli inglise keelt õppima, mida ta tegigi aastatel 1971–1974, ja lahkus ta sealt akadeemilise kraadi ning kiitusega. Miller rabas tööd teha, et koguda võimalikult palju raha, ja sõitis siis 1977. aastal Kanadasse, et Vancouveri lähedal Simon Fraseri ülikoolis filmikunsti ja kirjandust õppida. Gerry Mastersoni kogutud andmetest paistis, et Miller püsis seal järgmised kuus aastat paigal. Banks mõtles, et see annaks seletuse ka Milleri sahtlist leitud linnavaadete ja mägimaastikega fotodele. Ta oli Kanadast varemgi seesuguseid pilte näinud.
Gerry oli tunnistanud, et kaotas jälje Milleri liikumiste kohta nelja-aastasel perioodil alates sellest, kui ta 1979 lõpetas Simon Fraseri ülikooli, kuni aastani 1983 – „kaotsis aastad” –, ning et ta peab ühendust võtma konsulaatide ja immigratsioonitalitustega, registrivaldajate ja administratiivtöötajatega. See oli aeganõudev töö isegi värsket infot otsides. 1983. aastal ilmus Miller tagasi koju Banburysse. Banks arvutas, et selleks ajaks oli mees vanuselt kolmekümne ringis, ja tol ajal ei elanud noor põlvkond nii pikalt kodus kui praegu.
Siiani paistis, et Gavin Miller oli noormees, kes nagu paljud teisedki ei suutnud oma vaimset potentsiaali täielikult ära kasutada, või siis ei osutunud ta tegelikkuses nii võimekaks, kui ise arvas end olevat. Mingil moel polnudki ta vist täiskasvanuks saanud, vaid oli takerdunud oma noorusaja huvidesse ja eelistustesse. Isegi viiekümne üheksa aastaselt oli tal väike majake täis raamatuid eksistentsiaalsest filosoofiast ja riiulitel seisid noorpõlve psühhedeelse muusikaga vinüülplaadid.
Nüüdseks oli vihm järele jäänud, ehkki veenired voolasid endiselt klaasi mööda alla. Järgmine päev tõotas tulla ilus, kuigi sel aastaajal ei saanud ilmateadet uskuda. Selles võis muidugi kindel olla, et pigem varem kui hiljem hakkab jälle sadama.
Grateful Deadi plaadilt tuli laul „Ripple”. Banks mõtles, et mõnda sedasorti lugu võiks tema matustel mängida. Kerge müstitsism meeldis
W. C. Fields ehk William Claude Dukenfield – USA näitleja ja kirjanik (1880–1946).