Härra Fox. Sari «Moodne aeg». Helen Oyeyemi
sellal, kui Mitzi Cole greibilõike limpsis ja Katherine Cole istus, silmad kinni, korrates „lõhesta lõoke lõhesta lõoke lõhesta lõoke”4 hääldusega, mida ta pidas inglispäraseks. Mõne minuti pärast lõi Mitzi kaasa: „lõhesta lõoke lõhesta lõoke lõhesta lõoke lõhesta lõoke”, kuid hakkas puterdama, sõnad rüsisid rutakalt pausidesse, mida Katherine pidas selleks, et hingata.
Katherine tegi oma jääsinised silmad lahti, et leelutada: „Ja muusika leiad.”
Mitzi tonksas lusikaga mu rannet. „Midagi olulist?” küsis ta.
Ma raputasin pead. „Lihtsalt isa kiri.” Ma ei valetanudki päriselt: mu taldriku kõrval oli ümbrik, ehkki avamata, millel oli isa käega kirjutatud aadress.
Cole’ide elutoas konsooli küljes ripub muusikaline kell; see on laternakujuline, sees ümmargune avaus numbrilauaga. See heliseb igal täistunnil kella seitsmest hommikul kümneni õhtul ja mängib ka jupi „Für Eliset”. Praegu ajab mind naerma mõte, et kunagi tekitas „Für Elise” minus judinaid. Katherine on mitu korda öelnud, et see kell riivab tema tundeid, aga härra Cole’ile see meeldib, niisiis jääb see majja. Kui pere minuga Londonis vestles, oli teine või kolmas asi, mida härra Cole mulle pärast kätlemist ütles, et tal pole kultuuri, üldsegi mitte. Mitzi, tilluke, heleblond ja kenasti ümar nagu pehme briljant, hüüdis otsekohe vahele: „Jumal õnnistagu meie karupapat; tal pole kultuuri vajagi.”
Kell lõi üheksa just siis, kui Katherine oma ema poole pöördus ja ütles: „Tead, sinu etluskunst on tõeliselt jube.”
Mitzi silus Katherine’i juukseid ja ütles: „Oi, aitäh, kallike.”
Katherine vastas: „Su käed olid greibimahlaga koos, ja nüüd on see mu juustes.” Ta tõusis otsekohe lauast – pigem otsusekindlalt kui pirtsakalt. Mitzi ja mina kuulsime, kuidas vannitoakraanid lahti keerati ja vaatasime teineteisele otsa.
„Minu meelest on pisut naeruväärne, et Katy on minu laps,” märkis Mitzi ja asus taas greibi kallale. Samal ajal luges ta sõnaraamatut – (ma nägin, et ta oli just K-täheni jõudnud) ja sirvis Bergdorf Goodmani kataloogi, et Katherine’ile rõivaid valida.
Katherine naasis lauda märgade juustega. Mitzi tonksas sulepeaga ühte kataloogi lehekülge ja küsis: „Kullake, mida sa sellest väikesest kostüümist arvad?”
„Väga ilus, selle ma võtan,” vastas Katherine pilku heitmata. Katherine on miniatuurne Mitzi, brünett ja täiesti süümevaba. Mul on kindel tunne, et kui Katherine’il hoolega silma peal ei hoita, teeb ta ühel päeval mõne inimese või koguni suure inimrühmaga midagi kohutavat. Mina arvan, et oluline on teda mitte pahandada.
Mitzi tegi kataloogi leheküljele suure linnukese.
Vaatame, kas tunneme teineteist ära…
Röstsaia süües silmitsesin seinu – kõik oli või- ja marmelaadikarva. Kõige heledam puit, mida Mitzi oli suutnud leida, kollased tööpinnad, kollane laudlina, sama värvi linoleum, kuid nii vapustava varjundiga, et ma ei suuda seda iial päriselt uskuda ning taban end kõndimas või istumas nii, et vaid varbad põrandat puudutavad ja kogu keharaskus iial sellele ei lange.
Katherine’i valge siidpluus oli pesemisest märg, ilmselt rikutud. Ma viin selle enne meie hommikust jalutuskäiku keemilisse puhastusse. Tüdruku männiroheline seelik oli nii lihtsa lõikega, et ma teadsin: see maksis vähemasti mu kolme kuu palga.
„Vaheta õige pluus ära, Katherine,” ütlesin. Kui ta mind ka kuulis, ei andnud ta sellest kuidagi märku. Ma võtsin härra Foxi kirja (kui te ikka veel tahate, et ma teie jutud üle loeksin, teen seda meeleldi … meeleldi, ta teeb seda meeleldi …) ja koduste kirja, läksin nendega oma tuppa ja panin need teiste juurde, oma Foxe’i „Märtrite” kaante vahele; kuna Katherine oli selle raamatu suhtes vastumeelsust ilmutanud, teadsin, et need on tema pilgu eest kaitstud.
Mitzi oli raadio mängima pannud; orkester mängis Gershwinit, tromboonid kõige valjemini. Ma naasin kööki, et taldrikud ja tassid laualt koristada.
„Ma lugesin mõnda su luuletust,” ütles Katherine oma emale. Mitzi tegi ärevusest suured silmad ja küsis: „Ja siis?”
„Neil pole mingit mõtet sees,” ütles Katherine. „Kas sa tead seda? Mul on mõni küsimus.” Ta võttis seelikutaskust paberilehe ja voltis lahti. Mitzi otsis kõigist neljast toanurgast abi. Ma keerasin kähku selja ning lasksin kraaniveel nõudele voolata.
„Oi, see on tühi,” sosistas Mitzi, hääl kergendusest kähe. „Kullake, see on tühi. Milline inetu nali oma vana ema arvel.”
„Aprillinali,” selgitas Katherine.
„Praegu on oktoober,” ütles Mitzi talle.
Katherine ei lausunud mõnda aega musta ega valget; näis, et ta mõtiskleb. Ka keegi teine ei öelnud midagi. Raadios hakkas orkester teist lugu mängima ja mina asusin nõusid kuivatama. Ma annan härra Foxile vaid kolm juttu – ma teadsin juba, millised. Olin eelmisel nädalavahetusel masinaga ümber löödud lood läbi vaadanud, neid ikka ja jälle üle lugenud. Kui härra Fox arvab, et sinust asja ei saa, mida sa siis teed, küsisin endalt.
Ka nõudepesulapp oli kollane – igat tassi kuivatades vaatasin järele, ega käed pole kollaseks värvunud. Katherine ilmus mu kõrvale. Ta oli halli kleidi selga pannud. „Tule, Mary,” ütles ta mulle mantlit ulatades. „Lähme jalutama.”
Öösel oli vihma sadanud ja puudelt sadas ikka veel. Iga viimane kui oks 65. tänava ääres puistas meie peale lehti. Lehed olid tumedad ja platsusid märjalt. Tundus, et need võivad iga hetk hammustada – need olid nagu nahkhiired. Mercier’ hotell jäi meie kvartalisse, meie Keskpargi-teele. Tuvid kakerdasid valgel portikusel, mis uste kohal esile ulatus, ja ma kuulsin ähmaselt saginat, nägin inimesi suitsuse klaasi taga liikumas.
Me viisime Katherine’i pluusi ja mõned härra Cole’i ülikonnad keemilisse puhastusse, seejärel rääkisin Katherine’ile kirjanduslikust ülesandest, mille tahtsin talle anda: loe „Naist valges” ja „Krahv Monte Cristot” ja vasta küsimusele „Kes on kaabakas? Mul oli kotis kumbagi raamatut kaks selleks puhuks, kui ta pargis istet võtab ja lugema hakkab. Ma kavatsesin koos temaga lugeda, näha, kas on võimalik teda mõtlemast tabada. See polnud lugemine ise, mis Katherine’ile üle jõu käis – ta luges kõike. Raske oli temalt pärast vastust välja meelitada. Kui talt sisukokkuvõtet paluti, tuli ta isikupäratult lagedale loo viimase kui pisiasjaga. „Oi, igaühel on arvamus, eks ole … igaühel on midagi öelda,” ütles ta mulle, kui ma tahtsin teada vaid seda, kas raamat talle meeldis või mitte.
Nagu olingi oodanud, ei kuulanud Katherine, mida ma talle rääkisin. Ta noppis oma mustalt baretilt lehti. „Ütle, mis sa arvad, kas ema lubab mul juuksed lühikeseks lõigata nagu sul.”
Me läksime foori juures käsikäes üle tänava.
„Su soeng sobib sulle niigi.”
„Aga mina tahan lühikesi juukseid. Ema ütleb, et see soeng on omapärane, kuna on nii vanamoodne.”
Ma läksin näost tulipunaseks. Polnud mõtet küsida, kas Mitzi oli tõesti seda öelnud.
Katherine heitis mulle kõõrdpilgu. „Miks sina oma juuksed lühikeseks lõikad? Ootad, et emantsipeerunud naised jälle moodi tuleksid?”
„Ma lõikan juuksed lühikeseks, sest ma ei hooli moest, vaid ainult sellest, mis mulle meeldib, tänan väga küsimast,” vastasin rangelt.
Tegelikult lõikan juuksed lühikeseks sellepärast, et olen neile käega löönud. Mu juuksed on nii heledad, et kui ma need kuklale kokku tõmban, on mu nägu justkui alasti. Ema suudles ikka mu põski ja laskis sõrmedel läbi mu juuste käia. Ta hoidis mõnda lokki vastu valgust ja ütles: „Vaata seda värvi – kuldlõng. Sinust saab väga ilus naine …”
Ma olen alati aru saanud, et see oli jutt nagu kõik teised ema jutud, muinaslood, mida ta jutustas. Mul polnud kahju, et see täide ei läinud. Ma ei ootagi, et see täide läheb.
Veetsin