Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro
ette kakskümmend eset ja kirjeldas neid üksikasjalikult, lausa kõhedakstegeva täpsusega.
Selle aja peale oli nende ümber kogunenud pisike rahvasumm.
„Mida ta teeb?”
„Ta ei pea esemeid isegi üles kirjutama!”
„Petab!” hõikas keegi.
„Võimatu!” ründas teda Mallory. „Ta pole kordagi seda mängu mänginud.”
„Seda ma ei usu!” kiitis keegi eelmisele takka. „Kindlasti on see lavastatud.”
„Kas sa palkasid ta, Maxwell? On see nali?”
„Muidugi mitte,” kinnitas mees. „Kõik on üdini aus.”
„Nagu sinu kandidaadid?”
Ruum rõkkas naerulaginast.
Rahvahulk paisus.
„Las ta teeb veel ühe mängu!”
Grace ulatas Malloryle käe. „Mis siis ikka, ma teen proovi,” sosistas ta.
„Me ei saagi praegu ära minna. Sind on süüdistatud petmises. Muidu jääb kõigile mulje, et oledki petis. Pealegi sa võidad,” lisas Mallory laia naeratusega.
Ka Phillip Maxwell nautis draamat, mille uus olukord oli kaasa toonud.
„Hästi,” nõustus ta letilt kandiku sisu minema pühkides. „Me esitame sellele noorele daamile tõelise väljakutse!” Ta sosistas midagi kelnerile, kes kiirustades lahkus, naastes mõni hetk hiljem, käes mustade gagaatpärlitega2 kaunistatud ridikül.
Maxwell demonstreeris uhkeldades kotti rahvale. „Lugupeetud daamid ja härrad, see on minu abikaasa Vanessa käekott! Kes teab, mis saladused selle pimedates sügavustes peidus on!”
Kõlas naer.
„Koti sisu ei saa see tütarlaps mingil juhul teada – seda ei tea isegi mina, ja kui päris aus olla, pole kindel, kas tahaksingi teada!”
Kõlas uus naerupahvak ja üksikud käteplaksud.
„Et panust veelgi suurendada, avan ma kandiku sel korral ainult pooleks minutiks! Pööra ümber!” kamandas ta Grace’i, kes tegi, nagu kästud, keerates näo tema selja taha kogunenud pealtvaatajate poole. Ta kuulis, kuidas Maxwell käekoti tühjaks kallas ja esemed kandikule sättis.
Viimaks andis mees Grace’ile stardiks loa.
Mallory haaras tal õlgadest kinni. „Valmis?”
Grace noogutas.
Mallory pööras ta ümber ja Maxwell eemaldas kandikult katte. Kolmkümmend sekundit hiljem kattis ta kandiku taas kangaga.
„Sinu aeg algab – nüüd!” hõikas mees stopperit vaadates.
Grace keskendus. „Linane taskurätik, mille ühte nurka on valge siidniidiga tikitud tähed „VM”; rohelise emailiga kaetud kuldne puudritoos; Hiveri huulepulk; alligaatorinahast peenrahakott; pisike karbike Wilsoni peavalutablettidega; hõbedast sigaretitoos; rebenenud Cadbury šokolaadipaber pooliku šokolaaditükiga; tühi tikutoos Carlisle’i hotelli logoga; piletikonts Edinburghi Regent kinno poole kaheksasele seansile; välisukse võti; pärlmutriga kaunistatud kullatud välgumihkel …”
Naine jäi vait, nägu ootamatult kahvatuks muutunud.
„Pärlmutriga kaunistatud kullatud välgumihkel,” kordas ta aeglaselt, „mille küljele on graveeritud sõnad „Igavesti Sinu”.”
Rahvamass hakkas tuliselt aplodeerima.
„Täiesti hämmastav!” karjus Maxwell täiesi kõrist. „Uskumatu! Kuidas sa jõudsid märgata isegi kirja, mis on graveeritud välgumihkli küljele?”
Aga tundus, et Grace ei kuule teda. „Vabandust, te ütlesite, et see on teie abikaasa käekott?”
„See ta on,” vastas mees üle kogu näo särades. „Austatud daamid ja härrad, palun aplodeerige veel kord võitjale! Ma annan mälumängulauale uue nime: „Proua Mälumängur”!”
Rahvas juubeldas ja plaksutas.
Nähtamatud käed patsutasid Grace’i seljale, kui ta meeleheitlikult väljapääsu otsides endale läbi rahvahulga teed rajas.
„Tubli!”
„Väga muljetavaldav!”
„Tark tüdruk!”
Lõug tugevasti vastu rinda surutud, peopesad higised, tundis ta, et kaotab reaalsustaju, justkui tormaks ta taas mööda moondunud maastikku, mida ta oli sageli unes näinud; tema mõistus oli otsekui kahanenud ja tegutses omapäi, keskendus üheleainsale kohutavale momendile.
See ei saanud olla tõsi.
Lihtsalt ei saanud.
Viimaks märkas ta ust. See oli vaid paari sammu kaugusel.
„Aga sa alles näitasid neile!” jõudis Mallory talle järele. „Kuhu sa tormad?” Ta haaras Grace’il käsivarrest. „Pea hoogu, ma ju lubasin sulle joogi osta … Grace, mis juhtus?”
„Lase lahti.” Grace tõmbas end vabaks. Napilt uksest välja kõnniteele jõudnud, hakkas ta oksendama.
„Taevas hoidku! Millest see veel on? Närvidest?” Mallory tuhlas ridikülis ringi ja ulatas sõbrannale taskurätiku. „See on tõesti võimalik. Ja vaata, et sa oma kingi ära ei määri.” Ta astus ettevaatlikult kaugemale. „Ja minu omasid samuti mitte.”
Kui Grace oli end tühjaks oksendanud, pühkis ta suu taskurätiga puhtaks ja vajus välistrepile istuma.
„Ehk on asi milleski, mida sa sõid?” Mallory istus tema kõrvale.
„Ei.”
„Või jõid liiga palju šampanjat? Äkki on süüdi kaaviarikorvikesed? Jumal hoidku,” kortsutas ta kulmu. „Neid sõin ka mina.”
„Mal …” Sõnad jäid Grace’i kurku kinni. „Asi on minu välgumihklis.”
„Mida sa ütlesid?”
„See kuulus minu isale. Ainus asi, mis mulle temast mälestuseks on jäänud.”
„Mis välgumihkel? Millest sa räägid?”
„Kandikul olnud välgumihklist.”
Malloryl kulus tükk aega, enne kui kuuldu pärale jõudis. „Ausalt? Ja mida see tegi Vanessa käekotis?”
Grace vaatas talle otsa. „Seal oli ka tikutoos. Carlisle’i hotelli logoga.”
Mallory vahtis teda juhmi pilguga.
„Carlisle’i hotell asub Šotimaal, Mal. Regent kino samuti.” Grace’i hääl tõmbus pingule. „Ja seal on ka minu abikaasa.”
„Sa mõtled, et … oeh!” Viimaks jõudis öeldu Malloryle pärale. „Või nii on lood.”
Grace toetas pea põlvedele.
Oli kaunis karge öö. Sees mängis orkester, rahvas naeris, särav pidu muutus aina pöörasemaks.
Välistrepil istusid vaikivad naised.
Mõne aja pärast ajas Mallory end püsti. „Lähme, kullake. Meil hakkab külm. Ma viin su koju.”
Ka Grace tõusis. „Ma tahan seda tagasi.”
„Mida?”
„Välgumihklit.”
Mallory jäi teda õudusega vaatama. „Grace, ole mõistlik! Lase olla!”
„See kuulus minu isale.” Grace’i hääl oli jäine. Mallory polnud teda kunagi näinud nii otsusekindlana. „Välgumihkel on ainus asi, mis mul tema asjadest on alles jäänud.” Ta avas ukse. „Ma tahan seda tagasi.”
Mallory astus talle teele ette ja tõkestas käsivarrega tee. „Sellisel juhul toon mina selle tagasi. Mõistad? Lase minul sellega tegeleda. Sa said kohutava šoki ja võid
Gagaat – ehtekivina kasutatav must ja tihe kivi- või pruunsüsi.