Viies naine. Henning Mankell
nüüdseks juba peaaegu aasta. Kuna tema äraolekul polnud midagi erilist juhtunud, pidi ta nüüd selle asja käsile võtma.
Kas ma peangi jääma sellega tegelema, kuni ma umbes viieteistkümne aasta pärast pensionile saan, mõtles ta.
Veerand üheksa tõusis ta laua tagant ja läks koosolekuruumi. Pool üheksa kogunesid Ystadi kriminaalpolitseinikud nädala tööülesandeid arutama. Ta tegi koosolekuruumile tiiru peale ja tervitas kõiki. Kõik imetlesid ta päevitust. Seejärel istus ta oma tavalisele kohale. Ta pani tähele, et meeleolu oli sügisesele esmaspäeva hommikule vastav – hall ja väsinud, veidi uimane. Tal käis peast läbi mõte, kui palju esmaspäevahommikuid ta selles ruumis veel peab veetma. Kuna nende uus ülemus Lisa Holgersson viibis Stockholmis, juhtis koosolekut Hansson. Martinssonil oli õigus. Wallanderi ära oldud nädala jooksul polnud eriti midagi juhtunud.
„Mind ootab siis jälle autode salakaubavedu, mis muud,” ei püüdnudki Wallander tülpimust varjata.
„Kui sa just ei taha sissemurdmisega tegeleda,” ütles Hansson ergutavalt. „Lillepood.”
Wallander vaatas talle üllatunult otsa.
„Keegi murdis lillepoodi sisse? Mida ta varastas? Tulpe või?”
„Teadaolevalt mitte midagi,” ütles Svedberg ja sügas oma paljast pealage.
Samal hetkel avanes uks ja Ann-Britt Höglund kiirustas sisse. Kuna tema mees oli tööstusspetsialist ja viibis pidevalt kusagil kaugel maal, millest keegi kuulnudki polnud, oli Ann-Britt kahe lapsega üksi. Tema hommikud olid kaootilised ja ta jäi tihti koosolekule hiljaks. Ann-Britt Höglund oli Ystadi politseis töötanud veidi üle aasta. Ta oli nende noorim kriminaalpolitseinik. Alguses olid mõned vanemad politseinikud, nende hulgas ka Svedberg ja Hansson avalikult välja näidanud, et nad ei taha endale naiskolleegi. Kuid Wallander, kes oli tema annet politseitöö peale algusest peale märganud, oli ta oma kaitse alla võtnud. Keegi ei kommenteerinud enam Ann-Briti hiljaksjäämisi. Vähemasti mitte tema juuresolekul. Ann-Britt võttis pika laua ääres istet ja noogutas rõõmsalt Wallanderi suunas, otsekui oleks ta tema tagasituleku üle üllatunud.
„Me räägime lillepoest,” ütles Hansson, kui Ann-Britt oli juba istet võtnud. „Mõtlesime, et Kurt võiks end sellega kurssi viia.”
„Sissemurdmine toimus neljapäeva öösel,” ütles Ann-Britt. „Müüja avastas selle reede hommikul tööle tulles. Vargad olid maja tagaküljest akna kaudu sisse läinud.”
„Mida nad varastasid?” küsis Wallander.
„Mitte midagi.”
Wallander krimpsutas nägu.
„Mida see peaks tähendama. Mitte midagi?”
Ann-Britt Höglund kehitas õlgu.
„Mitte midagi tähendab mitte midagi.”
„Põrandal olid vereplekid,” ütles Svedberg. „Ja poeomanik on ära sõitnud.”
„Veider lugu,” ütles Wallander. „Ei tea, kas tasub selle peale aega raisata?”
„See on veider lugu,” ütles Ann-Britt Höglund. „Kas sellele tasub aega raisata, seda ma ei tea.”
Wallander mõtles kähku, et siis ta ei peagi kohe lootusetuna tunduvasse autosmuugeldamise materjali sukelduma. Ta annab endale ühe päeva harjumiseks, et ta ei viibi enam Roomas.
„Miks ka mitte,” ütles ta.
„Mina tegelen sellega,” ütles Ann-Britt Höglund. „Lillepood on kesklinnas.”
Koosolek lõppes. Vihma sadas endiselt. Wallander läks oma jope järele. Nad sõitsid tema autoga kesklinna.
„Kuidas reis läks?” küsis Ann-Britt, kui nad haigla juures punase tule all peatusid.
„Ma nägin Sixtuse kabelit,” vastas Wallander ainiti vihmasadu vaadates. „Ja mu isa oli terve pika nädala heas tujus.”
„Siis oli vist mõnus reis,” ütles Ann-Britt.
Valgusfooris läks roheliseks ja nad sõitsid edasi. Ann-Britt juhatas teed, sest Wallander ei teadnud lillepoe täpset asukohta.
„Ja meie uus ülemus?”
„Ta on Stockholmis, peab järjekordsete kärpimiste osas läbirääkimisi. Ta on täitsa asjalik. Mitte halvem kui Björk.”
Wallander heitis talle kiire pilgu.
„Mulle jäi mulje, et Björk ei meeldinud sulle?”
„Eks ta andis oma parima. Mida inimesest rohkem ikka tahta?”
„Ei midagi,” ütles Wallander. „Rohkem ei saagi tahta.”
Nad peatusid Västra Vallgatanil, Pottmakargrändi nurgal. Lillepoe nimi oli „Cymbia”. Poesilt kõikus tuule käes. Nad jäid autosse istuma. Ann-Britt Höglund andis talle mõned kileümbrises paberid. Wallander sirvis neid, ise samal ajal Ann-Britti kuulates.
„Poeomaniku nimi on Gösta Runfeldt. Ta on reisil. Müüja tuli poodi reede hommikul veidi enne üheksat. Ta avastas, et üks aken maja tagaküljes oli katki löödud. Klaasikilde oli nii õues kui sees. Poepõrandal olid vereplekid. Varastatud ei olnud midagi. Ka raha ei hoitud öösel poes. Müüja helistas politseisse kolm minutit pärast üheksat. Kümne paiku tulin siia. Kõik oli nii, nagu ta ütles. Aken katki löödud. Vereplekid põrandal. Varastatud polnud midagi. Kogu see asi on pisut imelik.”
Wallander mõtles järele.
„Mitte ainsatki lille?” küsis ta.
„Nii müüja väidab.”
„Kas tõesti on võimalik mäletada lillede täpset arvu igas vaasis?”
Ta ulatas paberid tagasi.
„Me võime ju temalt üle küsida,” ütles Ann-Britt Höglund. „Pood on lahti.”
Kui Wallander poeukse avas, helises vanaaegne kelluke. Lõhnad poes meenutasid talle Rooma aedu. Ühtegi klienti ei olnud. Tagaruumist tuli umbes viiekümnendates eluaastates naine, kes noogutas neid nähes tervituseks.
„See on minu kolleeg,” ütles Ann-Britt Höglund.
Wallander tervitas.
„Ma olen teist ajalehest lugenud,” ütles naine.
„Loodetavasti mitte midagi negatiivset,” ütles Wallander.
„Oh ei,” ütles naine. „Ainult head.”
Wallander oli paberitest välja lugenud, et naise nimi oli Vanja Andersson ja ta oli 53 aastat vana.
Ta liikus kiirustamata poes ringi. Vanast sissejuurdunud harjumusest vaatas ta hoolega järele, kuhu astus. Niiske lillelõhn elustas endiselt mälupilte. Ta läks leti taha ja seisatas tagaukse juures, mille ülemine osa oli klaasist. Klaasikitt oli värske. Siit oligi varas või siis vargad sisse tulnud. Wallander uuris plastikplaatidest põrandat.
„Veri oli ilmselt siin,” ütles ta.
„Ei,” vastas Ann-Britt Höglund. „Vereplekid olid keset poodi.”
Wallander kergitas imestunult kulme. Ta järgnes lillede vahelt Ann-Britile, kes jäi keset põrandat seisma.
„Siin,” ütles ta. „Täpselt siin.”
„Ja katkise akna juures mitte tilkagi?”
„Ei. Saad nüüd aru, miks see kõik mulle imelik tundub? Miks oli veri siin, mitte akna juures? Ja kas see oli üldse selle veri, kes akna katki lõi?”
„Kelle siis veel?” küsis Wallander.
„Just nimelt. Kelle?”
Wallander tegi poele veel ühe tiiru peale. Ta püüdis toimunut ette kujutada. Keegi oli aknaruudu katki löönud ja poodi sisse tunginud. Keset poepõrandat oli veri. Midagi polnud varastatud.
Iga kuritegu oli omamoodi plaanipärane või loogiline. Välja arvatud vaimuhaigete teod. Seda teadis ta paljude aastate kogemusest. Aga