Antagu meile andeks. Sari Moodne aeg. A. M. Homes
ja politseiraportiga leti juurde, seletab, et tema abikaasa oli osaline eileõhtuses surmaga lõppenud autoavariis ja tundus olevat segasusseisundis.
„See polnud nii!” üürgab George. „Maasturiraisk ujus mu ees nagu suur valge pilv, ma ei näinud üle selle ega ümber selle, põrutasin tahes-tahtmata sellest läbi nagu odavast alumiiniumikosust, nagu paksust padjaraisast. Õhkpadi paiskas mu tagasi, lajatas mulle, lõi mu hingetuks, ja kui ma lõpuks välja pääsesin, nägin, et teise auto sõitjad olid kokku pressitud nagu lasanje. Poiss tagaistmel röökis vahetpidamata. Oleksin tahtnud talle äiata, aga ta ema vahtis mind, nii et silmad ähvardasid pealuust välja vupsata.”
George’i jutu ajal tuleb kaks tursket meest tagant tema poole. Ta ei näe neid. Nad haaravad temast kinni. Ta on tugev. Ta hakkab vastu.
Kui me George’i järgmine kord näeme, on ta kiirabiosakonna väikeses tagaruumis, käsist-jalust ratasraami külge kinni seotud.
„Kas te teate, miks te siin olete?” küsib arst.
„Mingi ähmane aimus on,” vastab George.
„Kas te mäletate, mis juhtus?”
„Pigemini ei unusta ma seda iialgi. Tulin poole seitsme paiku töölt, sõitsin kodu poole, otsustasin peatuda ja võtta midagi hamba alla, mida ma tavaliselt ei tee, aga ma olin väsinud, seda võin ma tunnistada. Ma ei näinud teda. Kohe, kui taipasin, et olin millelegi otsa sõitnud, pidasin kinni. Jäin tema juurde. Hoidsin teda. Ta justkui libises iseendast välja, vedelik lekkis nagu katkisest mootorist. Mul hakkas paha. Ma vihkasin teda. Vihkasin teda, et ta oli nii vapustatud, nii hall, et tema alla tekkis loik – ma isegi ei teadnud, kust see õieti tuleb. Vihma hakkas sadama. Seal olid inimesed tekkidega – kust tekid tulid? Kuulsin sireene. Meist sõitsid mööda autod, nägin, kuidas inimesed vahtisid.”
„Millest ta räägib?” küsin ma, murdes pead, kas mina olen segaduses või on George omadega täielikult sassis. „Seda ei juhtunud, see pole see õnnetus, võib-olla mõni teine, aga mitte tema oma.”
„George,” lausub Jane. „Ma lugesin politseiraportit – see pole see, mis juhtus. Kas sa mõtled midagi muud? Midagi, mida nägid unes või televiisoris?”
George ei paku mingit selgitust.
„Kas tal on olnud vaimu- või neuroloogiliste haiguste sümptomeid?” küsib arst. Me kõik raputame pead. „Mis tööd te teete?”
„Õigus,” vastab George. „Ma õppisin õigust.”
„Jätke ta nüüd meie hoolde. Me teeme mõned analüüsid,” ütleb arst, „ja siis räägime edasi.”
Jään jälle ööseks George’i ja Jane’i juurde.
Järgmisel hommikul George’i vaatama minnes mõtisklen kõva häälega: „Kas vaimuhaiguste osakond on talle ikka õige koht?”
„See on äärelinn,” vastab Jane. „Mis võiks äärelinna vaimuhaiguste osakonnas ohtlikku olla?”
George on üksi palatis.
„Kena hommikut,” ütleb Jane.
„On kena või? Mina ei tea.”
„Kas sa oled söönud?” küsib Jane tema ees kandikut nähes.
„See on koeratoit,” põlastab George. „Vii koju Tessiele.”
„Su hingeõhk haiseb, kas sa ikka pesid hambaid?” küsin mina.
„Kas siin seda patsientide eest ei tehtagi?” pärib George. „Ma pole enne vaimuhaiglas olnud.”
„See pole vaimuhaigla,” ütleb Jane. „Sa oled vaimuhaiguste osakonnas.”
„Ma ei saa WC-sse minna,” kurdab George. „Ma ei suuda end peeglist vaadata – ei suuda.” Ta häälde sugeneb hüsteeriat.
„Kas sa vajad mu abi? Võin aidata sul pesta,” pakub Jane ja teeb lahti tualett-tarvete koti, mis George’ile on jäetud.
„Ära sunni Jane’i,” keelan ma. „Sa pole titt, võta end kokku ja ära käitu nagu zombie.”
George hakkab nutma. Mind ennastki üllatab, millisel toonil ma temaga räägin. Lähen palatist välja. Samal ajal niisutab Jane kraani all pesulappi.
Õhtul pärast tööd tuleb Claire haiglasse, kaasas linnast ostetud Hiina toit neljale. Hiina päritolu inimese kohta suhtub Claire Hiina toidusse üllatavalt valimatult – tema meelest on kõik üks ja sama väheste teisendustega. Soojendame seda mikrolaineahjus, millel on kiri: „Patsientidele kasutamiseks, meditsiinitarbeid mitte sisse panna.” Puhastame käsi vahutava puhastusvahendiga, mille pudelid on iga palati igal seinal. Kardan asju käest panna, kardan midagi puudutada – ühtäkki on mul hirm, et võin surmavaid pisikuid sisse süüa. Vaatan Hiina toitu ja näen vakla, mida näitan vargsi Claire’ile.
„See pole vagel, vaid riisiiva.”
„See on vastne,” sosistan ma.
„Sa oled napakas.” Ta kougib kahvliga riisitera välja.
„Kas riisil on silmad?” küsin ma.
„See on pipar,” ütleb ta silmi ära pühkides.
„Kust see toit ostetud on?” uurin.
„Kolmandalt avenüült, sellest söögikohast, mis sulle ikka meeldis,” vastab tema.
„Sellest, mille tervishoiuministeerium kinni pani?” küsin mõningase ärevusega.
„Sul on pikk reis ees,” katkestab meid Jane.
„Ma sõidan mõneks päevaks Hiinasse,” ütleb Claire.
„Keegi ei sõida Hiinasse ainult paariks päevaks,” uriseb George.
Claire sõidab küll.
George keeldub söömast, imeb ainult plastpakikestest kuuma sinepikastet – enesenuhtluseks. Keegi ei takista teda. „Mulle jääbki rohkem,” tunnen kiusatust öelda, aga ei ütle.
„Millal sa sõidad?” küsib Jane.
„Homme.”
Annan George’ile veel ühe sinepipaki.
Hiljem küsib Claire minult, kas George’il ja Jane’il on püstol. „Kui ei ole, siis muretsegu,” arvab ta.
„Mida sa tahad öelda? Et muretsegu endale püstol? Niimoodi saadaksegi surma, hangid püstoli ja siis laseb keegi su maha.”
„Ma tahan öelda ainult seda, et mind ei üllataks sugugi, kui Jane tuleks ühel õhtul koju ja leiaks, et nende inimeste sugulased, kelle George surnuks sõitis, ootavad teda. Ta hävitas nende elu ja nad tahavad midagi vastu. Ole Jane’i juures, ära jäta teda üksi, talle on kerge liiga teha,” õpetab Claire. „Kujutle, kui see oleksid olnud sina; kui sina oleksid hulluks läinud, kas sa ei tahaks siis, et keegi oleks minu juures ja hoiaks majal silma peal?”
„Meie elame korterelamus, kus on uksehoidja. Kui ma läheksingi hulluks, ei juhtuks sinuga midagi.”
„Tõsi ta on. Kui sinuga juhtuks midagi, saaksin mina suurepäraselt hakkama, aga Jane pole mina. Tema vajab kedagi. Lisaks peaksid sa ellujäänud poissi vaatama minema. Advokaat ütleb sulle küll, et ära mine, aga mine ikka – George ja Jane peavad teadma, millega neil on tegemist. Ega ma asjata Aasiat juhi,” ütleb Claire. „Ma mõtlen vahetpidamata.” Ta koputab meelekohale. Mõelda. Mõelda. Mõelda.
Niisiis lähengi järgmisel päeval poissi vaatama, pigem omamoodi perekondlikust süütundest kui vajadusest välja rehkendada poisi „terveks” tegemise võimatu hind. Astun läbi kingitustepoekesest, mille valik piirdub eredate nelkide, ususümbolitega kaelakeede ja maiustustega. Võtan šokolaadikarbi ja õrnsinised nelgid. Poiss on samas haiglas kus George, aga lasteosakonnas, kaks korrust kõrgemal. Ta on voodis istukil, sööb jäätist, tema silmad on teleekraanil „Käsna-Kalle Kantpüksil”. Ta on umbes üheksa-aastane, pontsakas, üksainus kokkukasvanud kulm kaardub m-tähe kujulisena üle lauba. Parema silma ümber on verevalum, suur lapp