Naljakas tüdruk. Nick Hornby
ütles ta. „See’p see viga ongi. Me otsime midagi natuke mamsellikumat.”
Sophie’le meenus Blackpooli linnapea: lapsukesed ja kreemisaiad, lapsukesed ja kreemisaiad.
„Järsku ma alles äsja abiellusin,” ütles ta, ja taas kord ajas omaenda nälg talle iivelduse peale. Ta oleks pidanud välja marssima, laua ümber lükkama, neile näkku sülitama; aga tema hoopis mangus.
„See on seebireklaam, kullake. Meil pole aega seletada, kui kaua sa oled abielus olnud ja kus sa oma mehega tutvusid ja kuidas sa ikka veel oma figuuri eest hoolt kannad.”
„Aga aitäh tulemast,” ütles režissöör. „Kui ma hakkan tegema midagi, mis sulle paremini klapib, oled sa mul päris kindlasti meeles.”
„Mis see võiks olla?” küsis Sophie.
„Ah, tead küll. Mõni peen naps. Babycham, Dubonnet, midagi säärast. Võib-olla sigaretid. Midagi, mis pole, saad aru küll, sinu vastand.”
„Ma olen seebi vastand?”
„Ei-ei. Kindlasti oled sa tipp-topp puhas. Aga sa oled kõige koduse vastand, kas pole?”
„Olen või?”
„Oled sa abielus, Sophie?”
„Mnjah. Ei ole. Aga ma arvan, et ma suudaksin seebireklaamis kaks minutit teha nägu, et olen.”
„Ma saadan su välja,” ütles seebimees.
Režissöör naeratas endamisi ja raputas tasakesi pead.
Kui nad olid kuuldekaugusest väljas, kutsus seebimees Sophie restorani. Muidugi oli tal laulatussõrmus sõrmes.
Kolmas töötunädal hakkas lõpule jõudma. Sophie polnud suutnud veenda mehi stuudiotes, klubides ja teatrites üle kogu West Endi, et ta võib olla koduperenaine, õpetaja, naispolitseinik, sekretär … Ta oli läbi kukkunud isegi striptiisitari rolli katsetel, ehkki enam-vähem kõik ülejäänud ütlesid talle, et ta näeb striptiisitari moodi välja. Nagu selgus, nägi ta liiga palju välja nagu striptiisitari mängiv näitleja. Sellest nad aru ei saanud, et see konkreetne takistus näitlejatöö hankimisel on saatuse iroonia. Sophie’le tundus, et äraütlemised muutuvad järjest leidlikumaks, järjest alandavamaks, ja ega Brianil talle enam suurt midagi pakkuda ei olnudki. Kõik rollid, millele Brian Sophie’t kandideerima saatis, paistsid tõestavat, et agendil on õigus. Sophie polnud selleks loodud. Ja kui ta ise oli valmis mingites hirmsates väikestes teatrites striptiisitare mängima, ei saanud ta ju enam nagunii nägu teha, et Brianil on temaga nurjatud plaanid. Polnud suurt vahet, kas mängida labastes teatrites striptiisitari või tehagi striptiisi.
„Midagi peab ju ometi leiduma.”
„Ainus stsenaarium, mis mulle on saadetud ja kus üldse mõni noor naine figureerib, on Komöödiateatri oma.”
Komöödiateater oli pooletunniste telelavastuste sari, mida BBC kasutas uute komöödiate hüppelauana. Kui arvustused olid head ja BBC jäi rahule, sai vahel telelavastusest seriaal. „Steptoe ja poeg” oli Komöödiateatrist alguse saanud, ja vaadake, milline menu teda ootas.
„Mulle hirmsasti meeldiks mõnes Komöödiateatri loos mängida,” ütles Sophie.
„Jah,” ütles Brian. „Arvata võib.”
„Miks siis mitte?”
„See on peaosa.”
„Mulle hirmsasti meeldiks peaosast ilma jääda. See oleks hoopis teine tera kui teise sekretäri osast ilma jääda.”
„Ja see pole eriti sinulik.”
Brian tuhnis läbi väga väikese pataka oma kirjutuslaual, leidis stsenaariumi ja hakkas lugema.
„„Cicely on peene kõnepruugiga, väikest kasvu ja õbluke, ülikooliharidusega, kirikuõpetaja tütar. Ta pole abieluks absoluutselt valmis ja tal on raskusi isegi muna keetmisega.” Kas ma loen edasi?”
„See olengi mina. Mul on raskusi isegi muna keetmisega. Millest see räägib?”
„See räägib … No tegelikult ei räägigi eriti millestki. Abielust. Ta on abielus ühe mehega. Neil läheb kõik väikest viisi nässu, aga nad rabelevad kuidagiviisi välja. Selle nimi on „Abieluõndsus?”.”
„Kas seal ongi küsimärk või sa lihtsalt ütled niimoodi?”
„Seal ongi küsimärk.”
„Ei arvakski, et kirjavahemärgid võivad nii ebanaljakad olla, mis?”
„Ma kardan, et see on päris hale värk. Kurb on see, et stsenaristid on tegelikult täitsa head. Oled sa kunagi raadiost „Käpardite salka” kuulanud?”
„Ma armastan „Käpardite salka”.”
Barbara polnud seda kodust lahkumisest peale kuulanud ja tundis teravat koduigatsuse kihvatust: talle meeldis koos isaga pühapäeva pärastlõunal kordust kuulata. „Käpardite salk” oli ainus saade televisioonis või raadios, mis neile mõlemale nalja tegi. Nad üritasid nõudepesu poole kahe peale rihtida ning olid pool tundi läbi ja lõhki õnnelikud ilmselt ainsa perena terves Suurbritannias – kui kaht inimest ikka saab pereks lugeda –, kellele meeldis taldrikuid pesta rohkem kui nende pealt süüa. Praadi ei osanud kumbki neist teha, küll aga oskasid nad korpas panne traatharjaga nühkida ja naerda. „Käpardite salk” rääkis meestepundist, kes oli sattunud pärast ühist väeteenistuses käimist samasse vabrikusse tööle ning kordas rolle, mis nad olid endale sõjaväes kujundanud. Lõuatu-arutu kapten oli nende ülemus, omaniku poeg, ja valjuhäälne juhmakas vanemveebel tegutses töödejuhatajana. Lihttöölised olid saamatud või unistajad või riukalikud või sõjakad. Kuuldemängus polnud muidugi ainsatki naist ja arvatavasti sellepärast see Barbara isale meeldiski, aga Barbara andestas neile. Võimalik, et see oli üks põhjus, miks see ka Barbarale meeldis: enamik komöödiasarjade naistegelasi masendas teda. Ta ei saanud aru, kuidas nad seda suudavad, aga tundus, et igas „Käpardite salga” osas oli neil midagi uut öelda. Oli totakaid nalju ja tobedaid hääli ja keerukaid sulitempe, kuid tegelased elasid Barbarale tuttaval maal, ehkki põhjast polnud seal kedagi.
„„Käpardite salga” stsenaristid olid Tony Holmes ja Bill Gardiner ning produtsent oli Dennis Maxwell-Bishop,” ütles ta oma parima BBC diktori häälega. „Kapten Smythe’i mängis Clive Richardson, Sparky rollis oli …”
„Hea küll, hea küll,” ütles Brian. „Oskad sa seda iga raadiosaate kohta teha?”
Ta arvas, et küllap jah. Miks ta ei peaks oskama? Teised tüdrukud unistasid Elvis Presley või Rock Hudsoniga tutvumisest; tema oli alati tahtnud Dennis Maxwell-Bishopiga pool tundi kahekesi olla. Sellist fantaasiat ei saanud ta just paljudega jagada.
„See on mulle miskipärast meelde jäänud.”
„No see on sama punt,” ütles Brian. „Stsenaristid, Dennis, Clive …”
„Ja kui ma prooviesinemisele läheksin, oleksid nad seal?” küsis Sophie.
„Isiklikult?” küsis Brian. „Armas aeg, ei. Nad on selleks liiga tähtsust täis.”
„Aa, nojah,” ütles Sophie.
„Ma olin sarkastiline,” ütles Brian. „Jah, tundmatud raadiostsenaristid Tony Holmes ja Bill Gardiner on seal isiklikult platsis. Ja noorem-komöödiaprodutsent Dennis Maxwell-Bishop ka. Ja Clive Richardson mängib abikaasa rolli, nii et tema tuleb oma osa lugema. Paistab, et nad üritavad temast teletähte teha.”
„Siis ma tahan minna küll,” ütles Sophie.
„Stsenaarium on mage ja sa oled täiesti vale tüüp. Aga kui sul tõesti midagi paremat teha pole, lase käia. Järgmine nädal oled sa minu jagu.”
Sophie viis stsenaariumi koju ja luges kolm korda läbi. See oli isegi hullem, kui Briani jutust oli mulje jäänud, aga kui ta ilmselt paari kuu pärast jälle kodus on ja nõusid peseb, saab ta isale rääkida, et kohtus „Käpardite salga” stsenaristidega. See oleks ainus mälestus Londonist, mida alles hoida tasub.
„Abieluõndsuse?”