New York. Edward Rutherfurd
ja sirge, tal olid kindlameelsed läbitungiva pilguga silmad. Tal võis olla halle juukseid ja ta oli juba üle keskea, kuid endiselt taltsutamatu. Mis puutus puujalga, siis see oli nagu aumärk, mis tuletas meelde tema lahinguid. Selline vigastus oleks võinud mõne mehe tappa, kuid mitte Peter Stuyvesanti. Ta kõndis tänaval üllatavalt kiiresti. Kui Margaretha kunstjala läikivat puitu silmitses, tundis ta kerget hirmuvärinat, kuid mees ei näinud seda.
Mida mees temast arvas? Kindlasti meeldis ta talle. Ja miks ei pidanud meeldima? Ta oli kolmekümnendates aastates, kena, suurte rindadega naine, kellel oli lai nägu, mida ääristasid pikad blondid juuksed. Kuid ta polnud hakanud paksuks minema nagu paljud hollandi naised. Ta oli alles heas vormis ja temas oli midagi meelast. Mis puutus piipu, siis seda suitsetasid peaaegu kõik hollandlased, nii mehed kui ka naised.
Mees nägi teda, peatus ja naeratas.
„Tere hommikust, Greet.” Greet. Margarethat kõnetati nagu enamikku hollandi naisi harilikult neiupõlvenimega, Margaretha de Groot. See oli tavaline pöördumisviis ning ta ootas seda. Muidugi, mees oli tundnud teda tüdrukust saadik. Kuid ikkagi … ta oli harilikult nii ametlik. Naine peaaegu punastas. „Sa oled endiselt üksi?”
Margaretha seisis oma maja ees. See oli tüüpiline Hollandi linnamaja, lihtne nelinurkne kahekorruseline hoone puust külgseinte ja viilkatusega, otsaga tänava poole. See majaots oli ilusatest mustadest ja kollastest tellistest. Lühike trepp viis välisukseni, mis oli suur ja varikatusega. See oli Hollandi treppveranda. Aknad polnud suured, kuid hoone tegi muljet avaldavaks kõrge viilkatus, mida hollandlased armastasid, ning katuseharja kroonis tuulelipp.
„Kas su abikaasa on ikka veel ülemjooksul?” küsis Stuyvesant uuesti. Naine noogutas. „Millal ta tagasi tuleb?”
„Kes seda teab?” Margaretha kehitas õlgu. Ta ei saanud ju kurta, et abikaasa äri hoiab teda põhja pool kinni. Nahkadega, eriti kopranahkadega kauplemine oli nii laiahaardeline, et kohalikud indiaanlased olid oma loomad peaaegu väljasuremiseni küttinud. Van Dyck pidi sageli minema kaugele põhja, et irokeesidelt nahku saada. Ja tal oli edu.
Kuid kas ta pidi nii kauaks ära jääma? Nende abielu alguses olid tema retked võtnud ainult paar nädalat. Kuid aja jooksul äraolek pikenes. Kodus olles oli ta hea abikaasa, naise vastu tähelepanelik ja lastele armastav isa. Kuid Margaretha tundis end paratamatult hüljatuna. Alles täna hommikul oli väike tütar küsinud, millal isa koju tuleb. „Niipea kui saab,” oli ta naeratades vastanud. „Võid selles kindel olla.” Vahest mees vältis teda? Oli tal ehk teisi naisi?
Margaretha de Groot pidas truudust tähtsaks. Seepärast polnud üllatav, kui ta kartis, et abikaasa võib teda petta, ta ütles endale, et mees on moraalselt nõrk, ja mõtles sisimas: „Kui ta oleks selline mees nagu kuberner Stuyvesant!”.
„Praegu on raske aeg, Greet.” Stuyvesanti nägu ei reetnud kurbust, ent naine võis kuulda seda tema hääles. „Sa tead, et mul on vaenlasi.”
Mees pihtis talle. Margarethat valdas tunnetetulv. Ta tahtis panna käe mehe käsivarrele, kuid ei julgenud.
„Need neetud inglased.”
Naine noogutas.
Kuigi hollandlaste kaubandusimpeerium ulatus Idamaadest Ameerikani, ei jäänud Inglise kaupmehed neist kaugele maha. Mõnikord tegutsesid kaks protestantlikku rahvast koos ühiste vaenlaste vastu, katoliikliku Hispaania ja Portugali vastu, kuid enamasti olid nad võistlejad. Viisteist aastat tagasi, kui Oliver Cromwell ja tema jumalakartlik vägi olid võtnud Inglismaa kuningalt Charlesilt krooni ja pea, oli inglaste ja hollandlaste konkurents tugevnenud. Hollandlaste käes oli tulutoov orjakaubandus Aafrika ja Kariibi mere saarte vahel. Cromwelli missioon oli selge.
„Orjakaubandus peab kuuluma Inglismaale.”
Paljud ausad hollandlased mõtlesid, kas see jõhker inimestega kauplemine on moraalne. Inglismaa tublidel puritaanidel selliseid kahtlusi ei olnud. Ning peagi võttis Cromwell Jamaica hispaanlastelt ära, et kasutada seda orjakaubanduse tugipunktina. Kui Cromwell nelja aasta eest suri ja Inglismaa troonile tuli kuningas Charles II, jätkati samasugust poliitikat. Uus-Amsterdami oli juba jõudnud sõnum, et inglased on rünnanud Aafrikas Guinea rannikul hollandlaste orjasadamaid. Ja üle ookeani levisid kuuldused, et nad ei taha enda kätte mitte ainult hollandlaste orjakaubandust, vaid ka nende sadamat Uus-Amsterdami.
Uus-Amsterdam polnud kuigi suur: fort, paar tuuleveskit, teravatipulise torniga kirik, midagi kanalitaolist, rohkem suure tiigi moodi, ning mõni tänav viilkatusega majade ja tagasihoidlike viljapuuaedadega. Kõike seda piiras müür, mis kulges üle Manhattani lõunatipu läänest itta. Kuid linnal oli juba oma ajalugu. Kümme aastat enne seda, kui Mayflower merele läks, oli Hollandi Lääne-India Kompanii suure loodusliku sadama väärtust nähes rajanud sinna kaupmeeste asula. Ja pool sajandit hiljem oli see kasvanud elava liiklusega sadamaks, mille asundused ulatusid ümberringi kümnete miilide kaugusele. Hollandlased kutsusid seda ala Uus-Hollandiks.
Sel paigal oli juba oma eripära. Kaks põlvkonda hollandlasi ja nende naabreid, prantsuse keelt rääkivaid valloone, kes olid samuti protestandid, olid võidelnud iseseisvuse eest oma isanda, katoliikliku Hispaaniaga. Ja nad olid võitnud. Hollandlased ja valloonid asusid koos elama Uus-Amsterdami. See oli valloon Pierre Minuit ‒ prantsuspäraselt hakati tema nime peagi hääldama „minüii” ‒, kes nelja aastakümne eest oli teinud kaupa kohalike indiaanlastega ja ostnud neilt õiguse Manhattanile elama asuda. See paik oli algusest peale läbi imbunud protestantidest kaupmeeste visast ja sõltumatust vaimust.
Kuid kõige tähtsam oli asukoht. Fort ei pruukinud sõduri silmis olla kuigi muljet avaldav, kuid valitses Manhattani lõunatippu kohas, kus see ulatus avarasse varjatud lahte. Fort valvas sissepääsu suurde Põhjajõkke.
Ja Peter Stuyvesant oli selle valitseja.
Inglastest vaenlased olid juba lähedal. Massachusettsi ja eelkõige Connecticuti mehed oma salaliku kuberneri Winthropiga püüdsid kogu aeg hollandlaste kaugemate asunduste territooriumile tungida. Kui Stuyvesant rajas linna põhjaserva toeka müüri ja pihtaia, öeldi inglastele viisakalt: „See on indiaanlaste eemalehoidmiseks.” Kuid keegi polnud nii rumal, et seda uskuda. Müür pidi inglasi eemale hoidma.
Kuberner vaatas endiselt üksisilmi naist.
„Ma tahan, et inglased oleksid minu ainsad vaenlased.”
Oh, vaene mees. Ta oli Uus-Amsterdami kõlvatu rahva jaoks liiga hea.
Linnas elas umbes tuhat viissada inimest. Ligi kuussada hollandlast ja vallooni, kolmsada sakslast ja peaaegu sama palju inglasi, kes olid otsustanud elada hollandlaste võimu all. Ülejäänud olid tulnud kõigist maailma nurkadest. Linnas oli isegi mõni juut. Ja kui palju oli nende kõigi hulgas õiglasi mehi? Margaretha arvates mitte palju.
Margaretha ei olnud usklik. Hollandi reformitud kirik oli range ja kalvinistlik ning naine ei pidanud selle seadustest alati kinni. Kuid ta imetles neid väheseid tugevaid mehi, kes pidasid. Sellised mehed olid jumalasõna kuulutaja Bogard ja Stuyvesant. Nemad seisid vähemalt korra eest.
Kui Stuyvesant pani linnas piiri ohjeldamatule joomisele või keelas ära mõne ilmselt paganliku rahvapidustuse või püüdis hoida linna puhta narridest kveekeritest ja haletsusväärsetest anabaptistidest, kas siis mõni kaupmees toetas teda? Vaevalt küll. Lootma ei saanud jääda ka Hollandi Lääne-India Kompaniile, kelle teenistuses ta oli. Kui Brasiiliast saabus käputäis sefardi juute ja Stuyvesant ütles neile, et mingu mujale, andis kompanii talle käsu: „Laske nad linna. Nad on head ärimehed.”
Keegi ei saanud eitada, et Stuyvesant on olnud hea kuberner. Mehed, kes olid olnud enne teda, olid peamiselt korrumpeerunud veiderdajad. Üks idioot oli isegi alustanud indiaanlastega tarbetut sõda, mis oleks koloonia peaaegu hävitanud. Kuid Stuyvesant oli õppinud targalt valitsema. Põhja pool hoidis ta eemal inglasi. Lõunas, Schuylkilli jõe ääres oli ta teinud kiire lõpu upsakale rootslaste kolooniale, kui see teda ärritama hakkas. Ta oli õhutanud suhkrukaubandust ning hakanud tooma kohale rohkem orje. Iga Hollandist tulnud laev tõi linnamajade ehitamiseks ballastina kaasa parimaid telliseid. Tänavad olid puhtad, linnas oli nüüd väike haigla ja koolil oli ladina keele õpetaja.
Kuid kas rahvas oli selle eest tänulik?