Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
jäi järele. Ta teadis vaatamatagi, kus selles peatuses prügikast seisis. Ta viskas. Aga tabas ühe proua palitu taguotsa. Poiss pöördus siva tagasi ja vaatas endiselt autosid. Proua keeras ringi. Vaatas, kes see viskas, üllatunud ja pahane. Vaatas seda, mis maha oli kukkunud, vaatas poissi tänava ääres seismas ja autosid jälgimas, vaatas mind pingil istumas ja suitsu tõmbamas. Tal oli siiras ja üllatunud pahane nägu ja ma naeratasin talle otsa vaadates oma kõvernaeratust. Proua pöördus tagasi ja ootas edasi oma trolli.
Vahel jäi süda nagu seisma, takerdus, siis pani jälle hirmsa kiiruga. Siis tegi imelikke jõnkse ja volksatusi. Kuulasin ja jälgisin suisa huviga. Hakkasin mõtisklema, et kui ma joomist-suitsetamist ei kahanda, siis volksabki süda varsti üle aia. Need polnud sugugi nii mõnusad mõtted kui õilsad juhusliku surmasaama mõtted. Siiski oli hea olla. Teise päeva joomine annab kohati erilise eemalolekutunde ja rahu. Jõudu, energiat enam pole, lihtsalt oled, vaatled ja lased kõigel mööduda.
Sirutasin selga. Rumba oli põlenud oma valge filtrini. Marlborot ma ei tõmba. Priimat ka mitte. Mul tegelikult kama kõik. Priima ja Marlboro on umbes sama head, ainult erinevad. Mis seal muidu ikka head on. Saatsin koni jõuetu liigutusega rohelise prügikasti poole. Tabas. Tabamine tegi hea tunde. Tõusin ja surusin käed jopetaskusse, et end valmisolevana tunda. Ootasin järgmise riista ära, ronisin sisse, sõitsin linna. Taskus veel pool limpsipudelitäit segu.
Nägin ta silmist, kuidas ta mind armastas, aga teadsin ka, et ligi ta mind ei laseks. Mul ei õnnestuks teda ära petta, et ma tast südamest hoolin. Tema piir oli selline: vahel lasi end suudelda ja vastas suudlusele õige pisut, aga ainult õige pisut, hoidis end tagasi. Või olidki ta vajadused nii väiksed. Ometi nägin ta säravatest-udustest-kohmetunud silmadest, kuidas ta minust oli sisse võetud. Rääkisin temaga lõbusalt ja hoolimatult. Mõtlesin, et tuleks ikka ta juurde voodisse pääseda, see asja ümber keerutamine ja voodini mittejõudmine hakkas juba perversne ja nõme tunduma. Aga siis mõtlesin jälle, et see ei oleks minu poolt ilus ja meie mõnus omavaheline suhe läheks siis ilmselt kaotsi.
Meil oli lahedaid vestlusi, kui liigne isiklikkus oma pingeid ja pressi peale ei surunud. Mul polnud sel ajal ühtegi teist tüdrukut ega sõprugi peaaegu. Kõik olid kuskil ära või olin mina kuskil ära. Olin tüdinenud vanade sõpradega vestlemast. Mul oli koos temaga hea, ainult vahel mõtisklesin ketserlikult, et tahaks hoopis mõne noore plikaga tuttavaks saada, et oleks rohkem plikapoolset teadmatust, väljaütlematusi, et kõik oleks õhus, võimalik, tuhat korda rohkem õrnust, kui hiljem tegelikkuses viitsiksid ära taluda.
Ühel päeval saavad hirmud kehastuse. Surmahirm tuleb ilusa jubeda lumivalgukesena, olematusehirm halli hundina, kõik teised tavahirmud häbeliku, kuid kohutava ja vastiku sinihabemena. Sealt nad tulevad, kolm vägilast, ja koputavad korteriuksele. Kuhu on siis veel pääsu? Kuhu? Pole muud kui õhuaken lahti ja välja. Kui jõuad, tõused üles, kui ei, kukud mürtsti alla.
Raamatukapivahes hoidis lipualus kolme väikest lipukest, need olid Liidu punane, ENSV lainetega ja kodanliku Eesti sini-must-valge. Toetasin lõua käeseljale ja vaatasin lipukesi. Teiste loba jooksis juba kõrvust mööda. Mida võiks lippude kohta küsida? Miks nad siin on? Mis nad sellele mehele annavad? On see jama ja miks just selline jama? Võiks ju proovida vastatagi. Aga kõik vastused oleksid mingivärvilised ja poolikud.
Plaadil mängisid mustlased. See on vabadus. Ilma seinteta, ilma kinnise ruumita. Pöörati plaati. Juba mitmendat korda. Kui saaks välja öelda ühegi sõna, millega oleks midagi ära öeldud, oma sõna, – ei oska. Miks ei ole ma saanud rääkima õppida? Kurttummade keeles? Ei tahagi midagi väita, ainult rääkida, kuulata, olla.
Eile õhtul juhtus, mis juba kaua õhus rippunud. Olin Katiga koos Manni pool. “Taevas, tuleks sellest lahendus,” palusin ma siis kööki teekannu täitma minnes. Tšavale, mis lahendusi sa tahad, kõik läheb vaid edasi, halvemini, paremini, oota, siis näed. Ei, ei taha. Või tahad, et kõik oleks nendega läbi ja lõppenud. Ei, ei taha.
Telefon helises. Ja tekitas vaikuse. “Kas keegi võtab toru,” tahtis keegi teada. “Kurat, me tõmbasime ju telefoni välja.” “Miks minu klaas jälle tühi on.” “Vala, vala, palju kulub.” “Tšavale, võtab nüüd toru,” ütlesin endale. Läksin ja võtsin ja rääkisin.
“Noh, kes helistas.”
“Issand jumal.”
“Mis tahtis.”
“Läbi astuda.”
“Ja mis sa ütlesid.”
“Ei tunne sellist.”
“Noh ja siis.”
“Ei midagi.”
“Joome selle peale, mehed, mu klaas on jälle tühi, siin on kellegi käsi mängus.”
“Tšavale,” ütlesin, endale. “Tantsi, tantsi, kui võid.”
Seisin keset tuba ja mõtlesin: mida ma pidingi tegema? Vahtisin raamaturiiulit enda ees. Pähe ei tulnud ühtegi asja. Vahtisin tuimal pilgul. Iga paari sekundi järel tuli ajju – mida ma pidin, misasja ma siis Oh, perse,” ohkasin ja istusin laua taha. Laual oli purgis pastakaid. Telefoniraamatu vahel oli ka märkmepabereid. Võtsin märkmepaberi ja sodisin.
Huvitav sodimine. Siis võtsin mitu paberit ja tegin igale väikese sodingu. Panin neile ka allkirjad. “Tomatimahl ja veri.” “Minu lühike elukäik.” Ja muud. Siis kargas pähe, kuhu ma enne pidin minema, õige küll, kempsu. Käisin siis ära. Ja seisin jälle keset tuba. Mida nüüd teha?
Pidin teksaseid nõeluma. Tavaliselt nõelub ema kõike. Aga miks ka mitte vahel ise nõeluda. Pealegi olid mul momendil ainult ühed teksad. Persevahelise õmbluse niit oli kuidagi lahti hargnenud, selle pidi ilusti kokku õmblema, ema ei olnudki kodus.
Korter oli soe ja valgust täis. Päike, hea. Keerasin raadio köögi aknalaual vaikselt mängima. Jätsin köögiukse lahti, tegin toaukse lahti ja istusin koridoripõranda soojale linoleumile. Püksid, nõel ja niit. Mul oli õige teksaniidi värvi niiti. Hakkasin juba pihta, aga tõusin, läksin tegin toas akna lahti. Kummardusin korraks välja – vesi tilkus. Jätsin aknale prao vahele, torkasin sinna ajalehe.
Istusin uuesti koridori maha. Võisin välja vaadata kolmest aknast, kõrvuolevatest toa- ja köögiakendest ja mööda koridori edasi, läbi elutoa, magamistoa aknast. Istusin, päikesevalgus, õhk, muusika. Hea. Nukerdasin õmmelda. Laulsin, mõtlemata, mida ma laulan: on a dark desert highway, cool wind in my hair, sweet smell of colitas risin’ up through the air, up ahead in the distance i saw a shimmering light, my head grew heavy and my sight grew dim, i had to stop for the night… mirrors on the celing and pink Champagne on ice and she says: we’re all just prisoners here of our own device, in the masters chambers they gathered for the feast, they stab it with their stealy knives, but they just can’t kill the beast, last thing i remember, i was running for the door, i had to find the passage-back to the place i was before, relax, said the nightman, we are programmed to receive, you can chek out anytime you like, but you Can never leave (plenty of room at the Hotel California, any time of year, any time of year, you can find it here, you can find it here).
Püksivärk ei kulgenud nii kaunilt, kui vaja olnuks. Jumal nendega, vanad püksid. Laulsin veel mitut vana laulu. Stairwayd ja Bohemian Rhapsodyt ja muid juppe, mäletan kõiki neid jupiti, kunagi sai sisse imetud.
Lõpuks olid püksid enam-vähem. Enam-vähem õmblusega. Tõusin püsti, viskasin püksid üle õla ja seisin koridoripeegli ees: “Vas prikas võpolnen, tavarištš starši leitenant, štanõ zašil.” “Atstavit, na meste võjebu,” vastasin endale läbi hammaste.
Korteris oli jahedaks läinud, aga ma ei pannud ikkagi akent kinni, hea karge. Värdjalikumaid unenägusid peale tagasitulekut oli see, et ärkasid väeosas ja said aru, et kõik vahepealne oli uni, aga nüüd oled tagasi tegelikkuses, reaalsuses, oma väeosas, ja õudus jätkub.
Tõmbasin teksad jalga ja vaatasin uuesti peeglisse. Värskelt pestud, korralikult ümber teksad, oh jaa, verre purtsatas oma liitrikene va adrenaliini.
“Real indigo denim,” tuli korraga pähe ja ma hakkasin vaatama, kuhu on kirjutatud real indigo denim. Ma mäletasin, et kuhugi