Indigo. Luus. Kogu moos. Peeter Sauter
ei tea…” Ta naeris.
“Kas ma sind võiksin armastada.”
“Ma ei tea, kuidas.’’
“Noh, näiteks, panen toru ära, aga ei unusta sind, sa püsid mul meeles. On see armastus.”
“Natukene, aga mitte päris.”
“Aga kuidas päris saaks.”
“Sa mõtled vist liiga palju.”
“Kas siis ei saagi, kui liiga palju mõtled.”
“Ma ei tea.” Ta naeris.
Mis tunde tekitavad lilled? Lõigatud lilled laual vaasis? Kui istuda laua taga, millel on ühes madalas, valges, peente kuldlilledega kirjatud kausimoodi vaasis saialilled ja veidi eemal (mõlemad vaasid pitsidega linikutel) kauni kujuga kristallvaasis roosad ja valged pojengid. Pojengid.
Kord ma teadsin ühte lillenime. See oli: petuunia. Asja ees, teist taga jäi see sõna meelde. Mul polnud aimugi, kuidas need lilled võivad välja näha. Kord bussis küsis üks mutt teise käest: “Mis lilled need sul ongi.” “Petuuniad, need on püsililled.” Ma siis vaatasin. Mul küll tunnet ei tekkinud, et need on petuuniad.
Seega ei tekita lilled mingit erilist tunnet. Isegi kiviktaimlalilled mõne klassivenna äärelinnamaja ümber, või lilled, kui sa neid Viru tänavalt ostad, et plikale kinkida.
Mis üldse tekitab erilist tunnet? Ausalt öeldes mitte miski.
Mulle tundub, et me õpime valetama ja rääkima peaaegu korraga. Mitte päris esimeste sõnadega, mis me välja ütleme – nendega ei püüa me veel midagi väljendada. Aga kui suudame juba mõne lause öelda, väljendada soovi või mõtet, siis tajume ka, et kõne seisab meist eraldi. Mõeldu ja väljaöeldu ei kõla hoopiski nii, nagu sa lootsid. Ütlesid, linnuke läks lendu. Ja aeg-ajalt on tunne, et nagunii ei suuda ennast enamvähemliseltki väljendada. Ainult mängi. Nagunii kaasneb rääkides viga, ja kui veale teadlikult tähelepanu pöörata, siis ongi ta vale ehk viisakus. Kui teadvusse tuua ja seda selgesti näha, siis vale nagu väheneks. Saab veidi rahu. Aga ainult seni, kuni pole muude eluavalduste ja näiteks omaenese mõtlemise üle juurdlema hakanud. (Eluavaldused – taevas, kui pentsikud sõnad. Kas mina räägin või räägib rääkimine mind?)
Igal pool näikse sarnased skeemid kehtivat.
Ei, skeemid on skeemid, muu on muu, ei kehti nad kuskil.
Jah, ei tohi mõtlemisel lasta iseendast eralduda, veidi eraldi on ta juba algusest peale.
Võib ka öelda, et vale tekib juba ammu enne rääkima õppimist. Valetavad loomadki. Jah, jah, jah.
“Ega ma ei sega teid, kui suitsetan.” Enne seda küsimist liikusid mõtted peas edasi ja tagasi. Tüdruk oli hirmus ilus. Tuli ja istus peaaegu minu kõrvale päevitama. Mingeid plaane või soove mul ei tekkinud ja küllap see oligi viga. Harva, kui midagi lihtsalt sõbralikku võimalik on, ikka astuvad muud asjad platsi. Teinekord vaatad ise nukralt pealt, kuhu see jälle kisub, aga kõik on nagu ette kirjutatud. Samal momendil, kui mina siin ütlen: ega ma ei sega teid, kui suitsetan, ütleb üks mees Floridas mõnele daamile: ega ma ei sega, kui suitsetan, ja daam vastab: teate, pakkuge mulle ka. Aga minu daam ei vastanud nii, ta ütles: “Ei, muidugi mitte.”
Jäin talle üheks liiga pikaks hetkeks otse silma vaatama. Mida sa tahad? Ja mida mina tahan? Tundsime ühtemoodi. Kas ma ei või üksi vedelema ja ujuma tulla? Peaaegu, et ei.
Minu suits sai läbi. Tegin augu, viskasin koni sisse ja ajasin liiva peale. Pea oli veidi uimane, tüdruk ilus. Mõtlesin, millest rääkida, ja ei olnud millestki rääkida. Ei tahtnud jama ajada, vaikida ka ei tahtnud.
“Kas te viitsiksite siin olla, ma mõtlen oma riideid, kuni ma ujumas käin.”
Ta vastas hirmus rahuliku häälega, hetkeks mõtlesin, kas mitte tehtult aeglaselt: “Viitsin küll. Ainult ärge ära uppuge.”
“Ma loodan, et ei upu.”
Vette jäin ma kauaks. Vees oli hea ja tagasiminekus oli ootust, mida ma aina edasi lükkasin. Kaotasin ta silmist. Aga välja tulles nägin. Kaks poissi seisid ta kõrval ja ajasid temaga juttu. Mis see minusse puutub? Läksin ja istusin sinna, kus ennegi. Poisid olid tema tuttavad ja aeti tuttavate juhusliku kohtumise juttu. Siis läksid poisid edasi.
Sain paar sekundit varem aru, mida ta nüüd ütleb. Küsis, kas ma jääksin riiete juurde, kui ta ujuma läheb. Tundsin ette, et ta nii ütleb. Ta läks. Panin suitsu põlema ja vaatasin, kuidas ta merre läheb. See oli kena. Pikad heledad juuksed, kollased päevitusriided, selg, tagumik, jalad, kõnnak.
Ka pärast ei rääkinud me palju. Kumbki ei viitsinud pingutada. Siis küsisin, kas ta tahaks linna sööma minna. Tahtiski. Kui kentsakas ajaviitmine, koos söömine, topi toitu suhu ja vaata, kuidas teine sedasama teeb.
Ei olnudki restos kaua. Kui välja tulime, hämardus. Sume õhtupoolik.
Ainult restos oli juhtunud eriline nõks. Täiesti kerge ja möödaminnes toimunud nõks, mis mõjus.
“Tere,” seisis Mann korraga meie laua kõrval. “Sa näed kena välja.” Olin vait. Ta naeratas ja säras. Nägin eemal ühte poissi teda ootamas. Kartsin, et ta ei heida mu tüdrukule ühtegi pilku. Aga ta vaatas korra, mittemidagiütlevalt. See kosutas mind. Kui kaua ma Manni enam näinud polnud! Kõik. See õhtu polnud enam meie oma. Jõime veel veini ja ajasime juttugi, aga vari oli meie vahelt läbi lipsanud.
Või minu seest. Mis vari – meie vahel ei toimunudki ju midagi. Õigus küll, õigus küll.
Saatsin teda. Linn oli hämar, langes keni varje. Läksime läbi pargi. Okste varjud teel. Vaikus. See polnud pingutatud vaikus. Vaba, nukker, tühi. Nii tuttavad ja sarnased ja nii võõrad.
“Siin ma elan,” ütles ta korraga. “Aitäh saatmise eest, aitäh kõige eest.” Ta suudles mind põsele nagu mõni noor neiu. See oli veidi naljakas, sest ta oli sama pikk kui mina või isegi pisut pikem. Mõlemale naljakas. Tõsised silmad, päevitunud nägu.
“Okei, head õhtut,” ütlesin mina.
Raha oli, aga taksot ma ei võtnud, läksin jala, polnud päris kindel, kas ma minnes kellegi poole sisse ei astu. Mõtlesin, et suvi kaob kuidagi käest. Ma ootasin seda suve, kui talv oli. Nüüd pole midagi temaga teha osanud.
Püüdsin kokku lugeda, mitmesse ma peale kroonust tulekut armunud olen olnud. Seda polnud kerge teha ja ma ei saanudki selgust kätte. Igal juhul üsna mitmesse. Ja millest see arv sõltub? Sugugi mitte minust. Minu arust isegi mitte sellest, et olen just neid tüdrukuid kohanud. Nojah, tegelikult kõigist asjaoludest kokku. Aga kõige enam mingist imelikust juhuslikkusest. Tihti armun, kui olen ühes seltskonnas mõne vana tuttavaga, kui seal seltskonnas on veel mõni tüdruk, keda näen esimest korda. Kõik tekib siis kuidagi iseenesest. Otsekui demonstratsiooniks vana tuttava ees. Ma ei ole suurem asi tegutseja, kuulun pigem nende hulka, kes lasevad kõigel endaga juhtuda ja tunnevad rõõmu juhuslikkuse ja lihtsa tagamõteteta olemise üle. Aga et neid asju nii palju ette tuleb? Olen mina siis selles süüdi? Et ma olen selline? Miks ma peaksin ennast paremaks valetama? Ja hoolimata sellest, et elus vahel midagi ette tuleb, tunneb mu hing end kui erak kõrbes. See tulebki paljudest pealiskaudsetest suhetest. Kõik muutub kiiresti tüütuks ja võltsiks.
Isamaa, mis jama see on? Mis see siis on? Kõrini. Ei mingit tunnet. Mul on see tunne olnud, aga nüüd: isamaa, see on ükskõik, saagu ta või täna otsa; ema, sugulased – kui nad või kohe maha sureksid.
Siiski mingi õige väike tunne, aga seda ei saa nimetada kahetsuseks. Väikese üllatusega vaataksin: nad on nüüd läinud.
Mina ise. Sama kõik. Siiski väike kahetsus enda pärast, vist mälestus olnust. Mitte hingeline, aga keha mälestus mõnest olemisest. Keha mäletab: elasin.
Istud, mõtled, kannatad magusalt, mugavalt. Mõnus äraolemine. Oma olemine – kõige suurem probleem, kõige tähtsam asi. Õpetati rääkima ja riietuma, enne kui endaks sain.