Aeliita. Aleksei Tolstoi
kattis tumeda klaasiga päikese poole pööratud okulaari. Hiiglasuure hatuse kerana rippus selgesti nähtav Päike tühjas pimeduses. Kahel pool teda laiusid kaks valguskogu nagu tiivad. Tihedast tuumast eraldus fontään ja vajus seenekujuliselt laiali – parajasti oli just periood, millal võis tähele panna suuri päikeselaike. Kaugemal heledast tuumast paistsid zodiaaktiibadest veelgi kahvatumad helendavad tuleookeanid, mis olid Päikesest eemale paisatud ja mis pöörlesid ta ümber.
Suure vaevaga kiskus Loss end lahti sellest vaatepildist – universumi elukandvast tulest. Kattis okulaari kupliga. Muutus pimedamaks. Ta ligines «silmale», mis asus valgustamata küljel. Seal oli pime. Loss pööras okulaari ja ta vaatevälja ilmus rohekas tähekiir. Seejärel tuli «silmas» nähtavale helesinine selge ja tugev kiir – see oli Siirius, taevateemant, põhjataeva heledaim täht.
Loss roomas kolmanda «silma» juurde. Pööras okulaari, vaatas, pühkis seda taskurätikuga. Vaatas teraselt. Süda tõmbus kokku, juuste juured peas muutusid tundlikuks. Päris lähedal hõljusid pimeduses ebaselged udulaigud.
Gussev ütles rahutult: «Mingisugune asi lendab meie kõrval.» Udulaigud vajusid pikkamisi allapoole, muutusid selgemaks ja heledamaks. Tulid nähtavale katkevad hõbedased jooned, niidid. Siis hakkas paistma kaljuse mäeharja sakiline selge kontuur. Nähtavasti lähenes aparaat mingile taevakehale, sattus ta külgetõmbejõu sfääri ja hakkas satelliidina tiirlema ta ümber.
Väriseva käega leidis Loss kobamisi üles reostaatide regulaatorid ja pööras neid viimse võimaluseni, riskides aparaati õhku lasta. Jalgealune hakkas mürisema ja võdisema. Udulaigud ja säravad hatused servad eemaldusid kiiresti allapoole. Valgustatud pind kasvas suuremaks, ligines. Nüüd võis juba selgesti näha kaljudest langevaid teravaid, pikki varje – need kulgesid üle kõleda elutu tasandiku.
Aparaat lendas kaljude poole, need olid päris ligidal, valgustatud külje pealt päikesest. Loss mõtles (teadvus oli rahulik ja selge): sekundi pärast – aparaat ei jõua pöörduda kaelaga massi poole, mis teda enese külge tõmbab, sekundi pärast järgneb surm.
Selle sekundi murdosa vältel märkas Loss elutul tasandikul kaljude vahel astanguliste tornide varemeid … Seejärel libises aparaat üle paljaste mäetippude … Kuid seal, teisel pool mäetippe, oli järsak, sügavik, pimedus. Sakilisel püstloodis järsakul läigatasid metallsooned. Ja purunenud tundmatu planeedi tükk jäi kaugele maha, jätkas oma elutut teekonda lõpmatusse. Aparaat kihutas taas keset musta taevakõrbet.
Järsku hüüdis Gussev: «Justkui mingi kuu on meie ees!»
Ta pöördus, eraldus seinast ning jäi õhku rippuma, tõmbus konna kombel siruli ja sosinal kirudes püüdis seina juurde ujuda. Loss eraldus põrandast ja jäi samuti õhku hõljuma, hoides «silma» toruotsast kinni, ning vaatles Marsi hõbejat silmipimestavat ketast.
VII. LASKUMINE
Hõbedane, siit-sealt pilvekestega kaetud Marsi ketas kasvas silmanähtavalt. Pimestavalt säras lõunapooluse jäälaik. Sellest allpool laius kooldunud udukogu. Idas ulatus see ekvaatorini, keskmise meridiaani läheduses kerkis ülespoole, piirates laugjalt heledamat pinda, ja hargnes kaheks, moodustades ketta lääneserval teise neeme.
Piki ekvaatorit paiknesid – see oli selgesti näha – viis tumedat täppi, viis ümmargust laiku. Teed olid ühendatud sirgjoontega, mis kujutasid kaht võrdkülgset ja üht võrdhaarset kolmnurka. Idapoolse kolmnurga alust piiras korrapärane kaar. Selle keskpaigast kuni äärmise läänepoolse punktini kulges teine poolring. Mõned jooned, punktid ja poolringid olid laiali pillatud nii lääne kui ka ida poole sellest ekvatoriaalgrupist. Põhjapoolust varjas pimedus.
Loss silmitses ahnelt seda joontevõrku: siin nad on, need geomeetriliselt korrapärased, arusaamatud Marsi kanalid, mis alatasa muutusid ja astronoomidele palju peamurdmist valmistasid. Loss märkas nüüd selle selge joonise all teist, vaevunähtavat, otsekui kustunud joontevõrku. Ta püüdis visandada umbkaudset joonist oma märkmikku. Järsku aga võpatas Marsi ketas ja hakkas «silma» okulaaris laiali vajuma. Loss sööstis reostaatide juurde.
«Jõudsime kohale, Aleksei Ivanovitš, meid tõmbab ligi, langeme!»
Aparaat pöördus kaelaga planeedi poole. Loss vähendas lõhkeainelaenguid, seejärel lülitas liikumisseadise üldse välja. Kiiruse vähenemine oli nüüd vähem vaevav. Kuid tekkis säärane piinav vaikus, et Gussev peitis näo käte vahele ja pigistas kõrvad kinni.
Loss lamas põrandal ning jälgis, kuidas hõbejas ketas järjest kasvas, suuremaks muutus, üha kumeramaks läks. Näis, nagu lendaks ta ise mustast sügavikust nende poole. Loss lülitas reostaadid uuesti sisse. Aparaat lõi vappuma, püüdes Marsi külgetõmbejõust jagu saada. Langemise kiirus vähenes. Mars kattis nüüd kogu taevast, muutus kahvatumaks, ta servad kooldusid kausikujuliselt.
Viimased sekundid olid õudsed: see oli peadpööritav langemine. Mars varjas kogu taeva. Järsku läksid «silmade» klaasid uduseks. Aparaat tungis pilvedest läbi tuhmi tasandiku kohal ja laskus nüüd mürisedes ja võbisedes pikkamisi alla.
«Maandume!» jõudis Loss vaid hüüda ja lülitas jõuallika välja. Tugev tõuge paiskas ta vastu seina ja lõi kummuli. Aparaat maandus raskelt ja vajus küljeli. Põlved nõtkusid, käed värisesid, süda kippus seisma jääma. Vaikides ja tõtates seadsid Loss ja Gussev aparaadi sisemuse korda. Ühes «silmas» leiduva ava kaudu juhiti välja Maa pealt kaasa toodud poolsurnud hiir. Loomake virgus pikkamisi, kergitas nina, liigutas vurrusid, pesi ennast. Õhk oli elamiseks sobiv.
Siis kruviti lahti väljapääsuluuk. Loss tõmbas keelega üle huulte ja ütles alles käheda häälega:
«Noh, Aleksei Ivanovitš, tervitan teid õnneliku päralejõudmise puhul. Ronime välja.»
Nad võtsid vildid ja pihtkasukad maha. Gussev kinnitas mauseri vööle (igaks juhuks), muigas ja lükkas luugi lahti.
VIII. MARS
Aparaadist välja ronides nägid Gussev ja Loss pimestavat, põhjatut taevast, mis oli nii tumesinine nagu meri äikese ajal. Lõõmav hatune päike paistis kõrgel Marsi kohal. Kristallsinise valguse joad olid karged ja selged – teravast silmapiiri joonest kuni seniidini …
«Rõõmus päike on neil,» lausus Gussev ja aevastas, sest valgus oli niivõrd pimestav sügavsinises kõrguses. Rinnus torkis, meelekohtadel vasardas veri, kuid hingata oli kerge – õhk oli hõre ja kuiv.
Aparaat lebas apelsinivärvi lamedal tasandikul. Silmapiir näis olevat päris ligidal, käe ulatuses. Maapind oli täis suuri lõhesid. Kõikjal tasandikul kasvasid kõrged kaktused nagu küünlalühtrid, neist langesid maapinnale järsud lillad varjud. Puhus kuiv tuuleke.
Loss ja Gussev vahtisid tükk aega ringi ja hakkasid siis minema mööda tasandikku. Käia oli haruldaselt kerge, kuigi jalad vajusid pahkluuni murenevasse maapinda. Minnes ringi lopsakast kõrgest kaktusest, sirutas Loss käe selle poole. Vaevalt oli ta taime puudutanud, kui kaktus hakkas vabisema nagu tuules ja ta hallikaspruunid lihavad võsud sirutusid käe poole. Gussev virutas jalaga vastu ta tüve – ennäe raibet! – kaktus langes maha, ogad tungisid liiva.
Nad läksid nõnda ligi pool tundi. Silme ees laius ikka seesama punakaskollane tasandik – kaktused, lillad varjud, praod maapinnas. Kui nad lõuna poole suundusid ja päike külje peale jäi, hakkas Loss maha vahtima, otsekui millegi üle juureldes, siis seisatas järsku, kükitas maha ja laksatas endale vastu põlve:
«Aleksei Ivanovitš, maa on ju küntud.»
«Mis te räägite!»
Tõepoolest, nüüd olid selgesti näha laiad, poolvarisenud künnivaod ja kaktuste korrapärased read. Mõne sammu järel kõmistas Gussev vastu kiviplaati; sellesse oli kruvitud suur pronksrõngas, mille küljes tolknes köieots. Loss sügas lõuga, ta silmad särasid.
«Aleksei Ivanovitš, kas te midagi ei taipa?»
«Jah, näen, et me oleme põllul.»
«Aga milleks see rõngas?»
«Pagan neid teab, milleks nad