Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets
sinu riided, elu lõpuni. Teisi sa enam ei saa, Wodeni täku nimel.”
Ballimar ei vastanud. Wulfric astus mööda puutreppi paar sammu allapoole ja asetas käe noale. “Kuule, lontrus! Oled keele alla neelanud?”
“Ei, noorisand,” lausus kimber.
“Vaat nii,” uratas noor Wulfric rahulolevalt ja läks kotta tagasi.
Oli külm, vanad närud ei andnud suuremat sooja ning Ballimar otsustas kohe uued riided selga ajada; pealegi pidi jahiretk peagi algama. Kimbrung kasis end kiiruga kaevu ääres ja hakkas külmast lõdisedes hamet üle pea tirima. Selgus, et see oli õlgadest pisut kitsas, väheke pigistas ka nahkvammus, kuid Ballimar jättis eest paelad kinni sidumata ja tänu sellele paistis hästi välja tema laiade lihastega vägev rind, tihedalt ümber õlgade liibuv hame ei varjanud suuri sitkeid lihasesõlmi. Püksid jäid õige pisut lühikesteks, kuid Kimbrung mähkis sääred kinni ja pistis jalad saabastesse, mille rihmad tugevasti kinni tõmbas. Vöö puudumine lõikas valusalt Ballimari teadvusse – ta oli trääl… Samuti puudus müts, kuid külma puhul võis ka rätiku pähe siduda. See polnud aga kimbri jaoks eriti oluline, temast oli kasvatatud sõjamees, kes külma, nälja ja muud tühiasjad kaeblemata välja kannatas. Praegu oli tähtsam võita edeling Wulfgari usaldus, mitte lolli trääli kombel lihtsalt pageda. Ta soovis ju hävitada maa pealt terve Wulfingide soo, ent selleks tuli lausa nälgiva hundi moel oodata. Pealegi oleksid sõjamehed ta peagi tabanud, hoolimata tema taiplikkusest ning ihurammust, hoolimata isalt ja Grue’lt päritud oskustest jälgi segada ning vaenajaid sõnuda.
Isegi kui teda ei leitaks, mis saaks siis neimast? Kimber tegi südame kõvaks, leppides pealtnäha oma alandava olukorraga; sisimas aga ootas noormees ööd, mille pimeduses lõõmaksid kojad ja itkeksid naised…
Sarv luikas ning edeling ratsutas hoovile, oda käes. Ka edelingi pojad tulid kiirustades majast välja, vastates rutakalt ema manitsustele ja õnnesoovidele, ning kargasid ratsudele. Pööraselt kilavad koerad jaotati edelingi perekonnaliikmete ning lähimate kaaskondlaste vahel ära. Isanda käske ootav Ballimar vaatas kogu seda sagimist pealt. Wulfgari karm pilk vaatas träälid üle; Ballimari nähes liigutas ta küll korra imestunult kulmu, ei öelnud aga midagi. Kimbrung oli sõrmedega ka oma pikki juukseid hädapäraselt sugenud ja nägi orja kohta tõesti hea välja. Isegi morn Thoen ümahtas midagi ebaselget.
“Sina!” osutas edeling odaga Ballimarile, “võtad kojast kaks lähkrit ja märsi toidumoonaga. Ning kui sa, alfide nimel, sealt midagi näppad, peksan su ihust kondid välja.”
Ballimar pöördus ning käis joostes kojas ära; tagasi pöördudes oli tal edeling Wulfgari kästud kandam õlul ning noormees ise liikuma hakkamiseks valmis. Ka Finni õlgadel olid mõned kotid ja vöö aset täitva nööri otsas rabeles paar agarat hagijat. Kimbrile Wulfgar oma penisid ei usaldanud, kuid see ei soovinudki koertega jagelema hakata. Beanstani poeg astus isanda hobuse kõrvale, trügides sealt hoiatava pilgu ning laiade õlgade abiga Filviuse, kes talle solvunult teed andis, eemale. Wulfgar aga ei teinud sellest väljagi; ta vestles süvenenult oma parima sõjamehe, Thoen Karunahaga. Edeling ja ta pojad vedasid ainsatena trääle jahiretkele kaasa, ent see oli enam oma päritolu rõhutamise nimel kui vajadusest tingitud.
Ballimar võis tänu oma pikkadele jalgadele jahilistega vabalt sammu pidada, tema jalaaste oli pikem kui enamikul haukidest. Ka võis ta vaadata üle kõigi edelingi kaaskondlaste peade, kui maha arvata Wulfgar ise, tema pojad, Thoen ja üks kuldjuustega, Ethelwulfiga umbes ühevanune friling, keda Ballimar oli kuulnud Odaniks hüütavat. See noormees paistis olema isegi pikem kui Thoen, ehkki jäi talle ihurammus alla.
Noor Wulfric puhus sarve, nii et tamme otsas istunud varesed lendu tõusid. Maona pikaksvenitatud meestehulk läks liikvele ning võttis läbi tagumiste väravate suuna tumedale metsale, mis näis laiuvat lõpmatuseni päikesetõusu poole. Väärikamad ratsa ees, liikusid kütid itta, koerad rihmupidi vööde külge seotud, karuodad õlal. Taeva olid katnud tinased pilved, puhus nõrk tuul ja külmas õhus keerlesid suured valged lumeräitsakad.
KÜMME
Koerad kilasid ja laas kajas meeste hõigetest; turske sõnn möirgas raevunult ning surus oma määratu kere läbi põõsastiku. Väike salkkond hauke jooksis talle järele, odad käes, varitsedes parajat hetke, et anda otsustav hoop. Sarved üüratasid ja kohe röökis ka ürgveis.
Ballimar nägi kütte põõsastesse kadumas; jahikirest haaratuna jooksis ta kiiresti kui hirv ümber kõrgete kaljurahnude ning heitis kiire pilgu madalast nõlvakust alla. Tarvas oli jäänud välule peatuma ning andis parajasti sarvega vihase hoobi ühele hagijale, kes ennastunustavalt ümber sõnni kargles. Peni kiljatas korra, lendas keereldes läbi õhu ja prantsatas eemal kivide vahel vastu maad. Teised koerad tõmbusid hetkeks eemale ja tarvas sai jälle mahti päästva padriku poole pageda. Hagijad tormasid talle kilgates järele, neid ergutasid ruttavate wulfingide hüüded.
Ilmselt õnnestus kellelgi ürgveist haavata, sest taas kõmises pulli vihane möire, millele järgnes haukide võidurõõmus kisa. Jahiind haaras Ballimari üha enam, ta liikus aina pikemate hüpetega mäest alla, vältides teravaid kaljunukke, mis nõlvakus otsekui hambad külmunud maast välja turritasid. Põõsad ta ees lendasid härmatist puistates laiali, vaevu jõudis noormees haarata peenest pihlakast, et hoogu pidurdada. Higise ja lõõtsutavana vaatas Ballimar tarva poole, kes otsusekindlalt juba järgmisest mäenõlvakust üles rühkis, koerad visalt kannul. Kimber lasi pihlakast lahti ja tormas edasi.
Allpool oli mets harvem ja metsloomaradasid kasutades sai Ballimar kiiresti edasi. Kuskil läheduses jooksid haukid, kuid neid polnud näha. Korraks välgatas kimbri peas mõte tappa üks hauk, võtta tema relvad ja pageda, kuid ta loobus sellest – armides selja järgi oleks ta igal pool ära tuntud kui plehkupannud trääl ja kas tapetud, edeling Wulfgarile tagasi viidud või kuskil mujal orjasarasse heidetud… Lisaks oleksid koerad ta jäljed kohe välja nuhkinud. Või mis siin koertest rääkida – värskeltsadanud lumele jäetud rada mööda võis isegi poisiohtu tattnina teda jälitada…
Hingeaurust moodustusid karges talvises õhus keerlevad pilved. Kimbrung jõudis mäeküljes oleva kaljulõheni ja ületas selle ainsa hüppega, pühkis korra käeseljaga näolt higi ja jooksis turske tarva kannul, kes mäeharja taha kadus, edasi. Ballimar ei hakanud ülesronimisele jõudu raiskama, vaid liikus kaarega ümber mäetipu, haarates ulukit küljelt. Suurhaukid järgnesid talle relvadega vehkides.
“Peale! Peale!” karjus scippare Frithugar. “Mimeri oimu nimel!”
Sõjamehed kiirustasid niigi. Milline häbi see neile oleks, kui tarvas pääseks! Haukid jooksid viimast välja pannes sõnnile järele ning mäeveerule jõudes nägid teispool lagedat orgu lamedat lumist küngast, mida palistasid rasked sammaldunud kivirahnud. Ürgveis traavis lume tuisates üle oru, viskoda tolknes ta turjas ning koerad olid tihedalt kannul.
Ballimariga kõrvu, noolelennu jagu vasemal, jooksis pikakasvuline suurhauk, sihvakas Odan, karuoda käes ning nisukarva juuksepats jooksuhoost lehvimas. Tema ja teiste haukide vahel oli juba tubli vahemaa; samuti oli ka Ballimar end küttidest lahti rebinud. Mõlemad jooksid verekaotusest traavi aeglustanud tarva poole, kes puhkis raevukalt ja vehkis peaga koerte poole. Hagijad hüplesid uluki ümber, üks neist klammerdus hammastega ürgveise külge, rippudes seal kui takjas. Loom möirgas ja peatus, rullides end üle selja. Meeletult vehklevad sõrad paiskasid üles lumepihu, samblatutte ja külmunud mullaraase, koer kiljatas veel korraks ning jäi vait. Vihane tarvas raputas oma võimsat pead ja puhkis nii, et õhku tõusid suured sooja hingeauru pilved. Ballimar mõistis, et loom oli verekaotusest ja pikast meeletust põgenemisest üle mäeharjade ning läbi orupõhjade väsinud; noormees seadis end ootamatusteks valmis.
Haukid aga, nähes tarvast peatumas, tõstsid võidurõõmsa kisa, ehkki olid kaugele maha jäänud ja ei saanud oma odasid käiku lasta. Siiski nägid nad kõike ja lootsid noore Odani, tema jõu ning osavuse peale.
Ballimar lõõtsutas juba tugevasti, ent võhma tal jätkus ning kimber jooksis tarva suunas edasi; viimane jõllitas verd täis valgunud silmadega lähenevaid kütte ja kilkavaid koeri. Sõnn möirgas meeletult ja lausa hüppas paigast, lähenedes ratsahobuse kiirusega Odanile,