Harilik seep. Ave Alavainu

      Sellel reedehommikul läks Kirurg tööle kuidagi vastutahtsi. Rutiin – mõtles ta – kogu elu on rutiin. Kuigi õppima sai mindud kirurgiat kui kunsti: iga inimene on eriline, iga operatsioon on kunstiteos. Ja eks ta muidugi ole ka. Aga selleni jõudmiseks tuleb läbida rutiinide kadalipp.

      Samas. Eks kunstnikulgi ole omad rutiinsed tegevused ja instrumendid. Eks temagi läheb ateljeesse nagu kirurg operatsioonisaali – tööle: valib värve, pintsleid, alusmaterjali; ainult, et ta on kõiges selles võrratult vabam. Ka kellaaegades. Ka steriilsuseastmes: ei pea ta ju alailma riideid vahetama ja end desinfitseerima.

      Ja veel. Ja peamine. Ta võib oma untsuläinud töö minema visata, üle maalida, hävitada. Jaa – mõtles Kirurg – see võrdlus kunstiga pole suurem asi. Kuigi – teisipidi võttes – võivad mõlemad materjalid, nii elus kui eluta, osutada tohutut vastupanu.

      Mehaaniliselt tegi kirurg endale otse kruusi põrgukohvi, lülitas sisse raadio-uudised (et kas tuleb ootamatut lisatööd õnnetuspaikadelt), mõtles veel kord läbi tänase päeva plaanilised operatsioonid (neid oli vaid kaks). Jee-eeh, – mõtles kirurg juba autoroolis istudes – võrdlus kunstiga ei kannata mingit võrdlust. Kui mul on ikka järjest-ja-järjest pimesooled, kurgumandlid, adenoidid, sekka maod-maksad-neerud, ja nii aastast aastasse, siis olen ma ju nagu profikunstnik, kes viskab hõlpsal käel paar lille- või maastikupilti päevas müügiks, et ära elada. Aga kunstnikul on võimalus peale nende ka enese rõõmuks midagi teha, kui aega ja viitsimist on.

      Kirurg… Kirurg ei saa endale mingit erilist loominguvabadust lubada… Ei saa ta valida ei materjali ega formaati, ei saa ta ju astuda inimese juurde, et „mulle ei meeldi teie kehahoid (nahajume etc., etc), lubage, ma vaatan teie sisse ja teen teid korda; lubage, ma teen teist oma MEISTRITÖÖ”.

      Iseasi, kui juhtub mingi erakorraline juhtum. Kirurg turtsatab. Auto turtsatab vastu. Nad on haiglasse jõudnud.

      Rutiin. Rutiin. AMETIKÄIK. Kaardiga. Lusti pärast ja et omaenese toonust tõsta naeratab ta ja lehvitab valvekaamerale. „Ametikäik”, mõtleb Kirurg liftis, „see on lihtne: keskkool, ülikool ja siis – kogu aeg samas kliinikus; interni-ajast saadik; mõned kolimised järjest uuematesse ruumidesse… Rutiin. Rutiin. Peaks kellelegi ütlema, et tehtaks uus silt: AMETKÄIK. Aga kogu aeg läheb meelest.”

      Veel häirib teda sõna ‚isikunäitus’. See kriibib iga kord silma või kõrva kui ta seda sõna loeb või kuuleb ja ta kujutab elavalt ette, kuidas kunstnik seisab iga päev kella 11 – 19 ihuüksi keset tühja galeriid…

      Arstide tuba. Sissepääs kaardiga. VÕÕRASTEL SISENEMINE KEELATUD. „Kuidas need võõrad siia siseneda saaksidki,” mõtleb Kirurg, „ vast ainult siis, kui keegi ukse paokile jätab…”

      Ja samas tuleb talle meelde nooruses loetud tšehhi kirjaniku – kelle nimi talle praegu meelde ei tule – raamat, mil pealkirjaks „Saturnin”; Kirurg lülitab sisse oma arvuti ja trükib samas kirjas ja suuruses kui ukseloleval keelulgi: MITTE SISENEDA- ISESISENEJA. Just selline silt oli olnud Saturnini ekstravagantse vanaisa uksel, kui ta rahu vajas.

      Ilmselgelt oma nalja sisimas nautides, lõikab Kirurg uue sildi tavaliste kääridega õigeks ja kleebib standardsildi üle.

      Nüüd siseneb ta juba kui isesiseneja muiste oma tänase päeva programmi.

      Tegelikult pole paar kergemat oppi päevas mingi jube koormus. Koormav on see, kui lähed neid tegema vastutahtsi. Selle vastu aitavadki oma väikesed naljad ja sisemised naerupuginad.

      Täna on Kirurg valves. Kuigi haigla ei ole valvehaigla, võib siiski juhtuda igat ja ka kirurgia-kunsti vaja minna. Pagan teab millest need äkilist noa, niidi ja nõelaga sekkumist vajavad asjad sõltuvad, kuidas nad niimoodi sattuvad, et vahel ei juhtu kahekümne nelja tunni jooksul mitte midagi, vahel aga on õnnetus õnnetuse otsa.

      – — -

      Kirurg tukastab arstidetoa ainsamal diivanil, kui heliseb telefon.

       Ta vaatab just unenägu oma esimesest naisest ega taha kuidagi ärgata: nad on noored, ilusad ja mängivad sinise õhupalliga vollet sinise mere kaldal.

      „Siin opituba. Vaadake meili!” E-mail on lühike: Skannermann, Linda – Hispaania kodanik; suured sisemised verejooksud. PAT-SIENT OPILAUAL. ETTE VALMISTATUD. CITO! Lisan analüüsid.

      Kell näitab 02.02.

      „Linda,” mõtleb Kirurg poolunesena, „Lindaga me ju mere ääre peal äsja just õhupallitasimegi. On ikka juhuseid!”

      Teel operatsioonisaali meenub talle aastate tagune üürike õnn. Ja ÕNN SEE OLI. Kuigi kestis vaid ühe pöörase aasta – nii pöörase, et Kirurg oleks peaaegu ülikooli pooleli jätnud ja koos Lindaga Venemaa avarustesse oma õnne mitte-kellegagi-jagama kadunud. Sest kõik sõbrad-tuttavad, sugulastest rääkimata, olid teda hoiatanud ja püüdnud tema noorukimeelt muuta, väites et temast neli aastat vanem noor naine on juba valmis alkohoolik. Mis oli tõsi. Siin poleks ka Venemaa avarused midagi parandada suutnud, pigem vastupidi.

      Abiellumine. Kolm kuud karsket õnne. Ja siis – läks! Peolt peole, seltskonnast seltskonda, trilli-tralli, pillerpalli, kuni ta ei suutnud naisega enam sama jalga käia.

      Lahutus oli lihtne: ei ühist vara, ei ühiseid lapsi; riigilõiv tasutud; isegi kohtusaali polnud vaja – kohtuniku kabinet ajas asja kenasti ära.

      – — -

      Operatsiooniploki ukse taga kõnnib närviliselt edasi-tagasi tõmmu mees. Kui kirurg liftist väljub, sööstab ta tema poole:

      „Skannermann. I`m Skannermann.”

      – I know.

      – „How is she?”

      – I don`t know.

      – „Can you help her?”

      – I don`t know.

      – „How long does it take?”

      – I don’t know.

      –Kodeeritud uks avaneb päästvalt ja Kirurg lipsab oma põhitöö juurde.

      – — -

      „Imelik nimi see Skannermann. Skanneerijamees. Mehele ju kõlbab,” arutleb ta käsi pestes mõttes, „aga Linda Skanneerija-mees on isegi indiaani-nimena absurdne…Jah. Lindakene – pole temaga lahutusest saadik suhelnud. Laulva revolutsiooni möllus nägin teda paar korda ülevoolavalt koos punkaritega valitsevat korda kukutamas, aga siis tuli Eesti vabariik ja reisimisvõimalused ja siis ta kadus silmapiiride taha. Isegi klatši pole kuulnud…”

      Kirurg on operatsiooniks valmis. Patsient – mustalokiline nais-Skannermann Hispaaniast niisamuti.

      „Are you ready?” küsib Kirurg.

      „Yes,” vastab mahlane rinnahääl, peaaegu bariton. LINDA.

      „Trust me,” lausub Kirurg.

      „So I do,” vastab Linda Skannermann.

      Narkoos. Lahtilõikamine. Kogu tähelepanu sisemiste verejooksude peatamisel. Kokkuõmblemine.

      Intensiivravipalat.

      – — -

      „Linda, Linda,” mõtleb Kirurg pärast valvet hommikuhämus kodupoole sõites. „Nüüd olen ma sind ka seestpoolt näinud. Polnud seal ilusat midagi.”

      Linda palatiarstiks Kirurg ei hakanud ega õnneks saanudki hakata, sest kohe pärast seda küllaltki drastilist ja Mehhiko (Hispaania?) seepi meenutavat valvet läks ta puhkusele.

      ÜLEMÕDE