Harilik seep. Ave Alavainu

       Raudteejaam. Üheksa katusealust perrooni. Üksik rong viiendal teel. Eiühtki inimest. Vaid tema ja ta kaaslane selle ainsa rongi viimase vaguni ukse juures arutamas, kas minna peale või mitte. Jaama teadete valjuhääldaja hakkab ragisema ja siis öeldakse ametliku häälega: „Kui te nüüd selle rongi peale astute, läheb maailm tasakaalust välja. Kordan: kui te nüüd selle rongi peale astute, läheb maailm tasakaalust välja.”

       – Ja siis? – küsib ta kaaslane vastuhüüdes.

       „Kui te selle rongi peale astute, läheb maailm tasakaalust välja!” Ta kaaslane naerab – „Ja mis siis!” – ning hüppab vagunisse.Valjuhääldaja hakkab ragisema, rong annab vilet ja nõksatab, ametlik teataja teatab järjest nõrgeneva häälega:

       „Maailm.........läheb.........välja.........”

      Maadu ärkab selle peale üles, suutmata taibata, kus või kes ta on. Üks oli tema, aga kes oli teine? Ja mis imelik jaam? Ta oli vaid korra elus rongi näinud – lastekodu, kus ta kasvas, asus kõigist teedest, ka raudteedest eemal.

      Maadu peab igal õhtul kella mõlemast kella tagaküljel olevast nupust üles keerama ja hommikul ärkama kell 6 kellahelina peale. Laua peal on Hooldaja kirjutatud trükitähtedega sedel. Sellel seisab kas TÖÖLE või MAGA EDASI. Sedeleid vahetab Hooldaja, siis Maadu teab, kas minna tööle või mitte. Maadu elab osaliselt toetatud sotsiaalkorteris ja töötab osaliselt toetatud töökohal. Ta on osaliselt hooldatav. Tema ei mõtle, et ta elu on rutiin. See lihtsalt on rutiin.

      Maadu töökoht on kaugel: ta peab kaks korda ümber istuma, enne kui ta kodunt tööle või töölt koju jõuab. See on mehhaanika. Automaatne. Töö on asutus, mida haiglaks nimetatakse. Ta peseb seal põrandaid ja tühjendab siibreid. Kodu on ühiselamu-tüüpi tuba, kus peldik ja dušš sees. Toa keskel on vaip, sest Maadul on kombeks vahel põlvede peal edasi liikuda või niisama põrandal istudes edasi-tagasi koogutada. Pliiti tal pole, sest see on keelatud – ta võib selle sisse unustada. Sooja sööki saab ta neil päevadel, kui on haiglas tööl. See arvatakse palgast maha. Võileiva-värgi ja piima-kefiiri toob poest Hooldaja – Maadu ei oska rahaga ümber käia. See tähendab, et vahel oskab ja vahel ei oska, ja nii on teda kerge tüssata.

      Maadu on leidlaps. Ta leiti 1989. aasta 5. augustil lastekodu trepilt. See on tema sünnipäev. Ta oli kenasti mähitud ja kiri kaasas: „Palun lapsele panna nimeks Maadu.” Maadu on 19 aastat vana.

      Miilits ema ei leidnudki. Ükski rase polnud ühestki naistenõuandlast kaduma läinud. Ilmselt kodusünnitus.

      – — -

      Täna ärkab ta enne kella. Selle üksildase rongi pärast. Ja selle kaaslase pärast, kelle nägu ta ei näinud. See võis olla seesama mees, kes talle pargis imelikku tegi.

      Maadu pähe ei näe keegi. Aga ta mõtleb. Ja kirjutab. Aeglaselt küll, kuid kirjutab. Kõhuli vaiba peal, nii et paber jääb põranda peale. Muidu on pehme. Hooldaja toob talle pliiatseid ja paberit. Poest. Pliiatsiotsi ta näsib. Vahel murrab kümneid pliiatseid järjest pooleks, et oleks rohkem näsida. Paberi sööb ära. – Nad arvavad, et ma söön paberit! – naerab Maadu sisemiselt. – Tegelikult söön ma lugusid. –

      Maadu ei oska lugeda. Ta tunneb küll kõiki tähti, kuid loeb vaid neid kahte sõna: TÖÖLE ja MAGA EDASI. Ja neid sõnu, kus need tähed sees, tunneb ta ka. Kuid ei saa kokku. Aga ta kirjutab.

      – — -

      Äratuskell heliseb. Maadu imestab, miks – ta on ju juba üleval! Kella kõrval on MAGA EDASI. Maadu ei saa EDASI magada, sest ta pole ju praegu ärganud. Ega ta ärkagi ilma kellahelinata ja kui on MAGA EDASI, siis magab tavaliselt kella kümneni. Aga täna on eriline hommik. Unenägu ei lase teda lahti. Ta proovib küll veel pisut magada, et ehk tuleb unenägu tagasi, aga see ei tule. Tuleb hoopis teine. Nägemus.

       Kohe-kohe peaks algama matus. Surnuaeda viiva teekese ääres on kirst kalli kadunukesega, kirst on pandud lausa muru peale maha. Kirstu juures on ka kõnepult. Tseremoonia peab läbi viima Maadu.

       Ta astub kantslisse, kõneleb midagi pidulikult – ikka lahkunu headest omadustest, – kui äkki jõuab ta teadvusesse tõsiasi, et see seal kirstus on…tema ise!

       Samal hetkel tunneb ta, et midagi on väga valesti. Ja ongi! – ta on kadunukese-Maadu poole näoga, ärasaatjate poole aga seljaga: see on nii ebaviisakas…

       Kibekähku keerab ta end kantslis ringi. Näeb, et saatjaid on talle tulnud sel viimsel teel vaid 7- 8 vana inimest. Nende seas ka üks väga vanaks jäänud kasvataja lastekodu-päevilt. „Noojahh, nii see on – mida vanemaks inimene elab, seda vähem on tal saatjaid,” jõuab Maadu veel mõelda. Unes mõtleb ta klaarilt ja kiiresti. Siis ärkab ta täna juba teist korda. Segaste tunnetega. Kõik oli liiga ilmsi.

      Et laual kella kõrval on ikka veel kiri MAGA EDASI, ei pea Maadu midagi tegema. Ta koogutab veidi (aega? – aega pole Maadu jaoks olemas, on ‚valge’ ja ‚pime’) vaibal istudes: see on omamoodi hommikuvõimlemine. Siis aga tahab ta süüa. Aga mitte sööki. Ta tahab süüa paberit.

      – — -

      Nägemuses ilmunud kasvataja oli Maadu tegelik päästja. Ulla. Maadu kutsub teda mõttes (ta on üsna kidakõneline) Ullaullaks. Aga Ulla oli kuidagi väga vanaks jäänud.

      Maadu on koogamise lõpetanud. Nüüd peab tõesti sööma. Ta võtab Ullaulla toodud imeõhukese paberi ja laotab selle põrandale. Näsib natukene pliiatsisabasid. Ja kirjutab.

       Massa läks metsa. Jõudis metsa mille ümber kasvasid kuused. Jõudis külakeseni. Istus toolile. Ei ulatanud. Istus toolile. Sõi pudru ära. Siis tulid emanda karu, isanda karu ja lapsenda karu koju. Isanda karu parandas tooli ära. Emanda karu keetis uue pudru. Ja kõigil oli tore olla.

      Lõppu maalib Maadu suurte trükitähtedega: KÕIK. Ja lisab sellele rasvase punkti: .

      Ongi aeg einet võtta! Maadu kortsutab siidpaberi kokku, siis kisub tükkideks, korjab tükid pihku ja topib suhu. See lugu tuli tal pudrumaitseline.

      Maadu sööb kõike eraldi. Külmkapis on juustu, vorsti, võid. Laual leib-saia. Maadu sööb kõigepealt viiluka kas leiba või saia, siis võtab lusikatäie võid ja viimaks viiluka vorsti või juustu – kuidas tuju parasjagu on. Need on tema võileivad. Ka haiglas sööb ta näit. supi seest kõigepealt porgandid, siis kartulid, siis lihatükid ja viimaks rüüpab üle taldrikuääre ära puljongi. Teised, kes temaga koos söövad, on täiesti harjunud, et Maadu sööb suppi kahvliga. Vaid herne- ja kapsasupiga on igavene jama. Lood paberil on ainsad, mida Maadu koos sööb.

      Iga päev, kui laual on kiri MAGA EDASI, viib ta prügiämbri välja – rutiinselt, kas seal siis on midagi või mitte. Ullaulla ütleb, et siis ei lähe jäätmed haisema. Ja et puhtust peab pidama.

      Maadul on mõned raamatud. Paljude suurte piltidega. Ullaulla ütleb ‚albumid’.

      Aga täna ta ei taha albumeid vaadata.

      Ta otsustab endale