Kuupaiste heiastused. Edith Wharton
iial varem polnud ta tundnud säärast tunnet, et talle on jalg taha pandud, suu suletud ja tiivad kärbitud. Talle tegi ikka tuska väike vahejuhtum sigaritega ning see suur uus alandus raputas soola veel värskele haavale. Järelikult algab nende mesinädalate teine kuu pilvise taeva all…
Susy heitis pilgu helendavate osutitega emaileeritud reisikellale tualettlaual – see oli üks väheseid pulmakinke, mida ta oli soostunud vastu võtma – ning teda jahmatas hiline kellaaeg. Mõne hetke pärast tuleb Nick; ja Susy kurku tõusis ebameeldiv ärritus, mis hoiatas, et puhtast närvipingest ja nördimusest võib ta pursata mõne soovimatu sõna. Vana harjumus end alati vormis hoida sundis teda taas peeglisse vaatama. Ta nägu oli kahvatu ja kurnatud, kuid kärme ja osava kosmeetilise protseduuri järel olid väsimuse jooned vähem märgatavad. Ta läks üle toa ja avas käratult mehe ukse.
Ka Nick istus lambi all ja luges kirja, mille ta naist nähes kohe käest pani. Mehe nägu oli sünge – Susy arvas, et ta mõtleb ikka veel sigaritele.
“Ma olen väga väsinud, kalleim, ja mu pea valutab nii õudselt, et tulin sulle head ööd soovima.” Kummardudes üle mehe tooli seljatoe, pani Susy käed Nicki õlgadele. Mees puudutas ta kätt, ent pead kuklasse ajades ja talle alt üles vaadates märkas naine, et tema ilme oli endiselt tõsine, eemalolev. Esimest korda tundus, nagu hõljuks tema ja naise pilgu vahel mingi ähmane loor.
“Ma mõistan, sul oli täna väsitav päev,” lausus Nick hajameelselt ja surus huuled naise käele.
Susy tajus kardetud liigahtust kurgus.
“Nick!” hüüatas ta oma haaret tugevdades. “Enne kui lähen, pead mulle oma au juures vanduma, et sa tead, et ma ei oleks iialgi neid sigareid enda jaoks võtnud!”
Hetke vahtis mees talle otsa ning naine vahtis vastu samaväärselt raskel pilgul; siis tõusis mõlemas vastupandamatu olukorra koomilisuse taju ning Susy süümepiinad hajusid naerupahvakus.
Kui ta järgmisel hommikul ärkas, kallas päikesevalgust läbi vanast brokaadist kardinate ning selle murdumine Suure Kanali lainesäbarates tekitas võlvlael kuldsete joomete võrgustiku. Toatüdruk oli just asetanud kandiku õhukesele marketrii lauale voodi kõrval ning üle kandiku vaadates avastas Susy Clarissa Vanderlyni tõsise näokese. Seda tüdrukutirtsu nähes ärkasid temas taas seni uinunud vaevused.
Clarissa oli kaheksa-aastane, oma vanuse kohta väikest kasvu: ta väike ümar lõug küündis vaevu teeserviisi ääreni ning ta selged pruunid silmad uurisid Susyt läbi saialaadungi ribide ja üksiku teeroosi vanas Murano klaasist vaasis. Susy ei olnud teda kaks aastat näinud ning talle näis, et selle ajaga oli Clarissa kasvanud enesesse tõmbunud lapsest naiseliku tarkuse küpsuseni. Ta vaatas oma ema külalist lugupidamisega.
“Mul on nii hea meel, et te tulite,” ütles tüdruk vaiksel õrnal häälel. “Te meeldite mulle tohutult. Ma tean, et ma ei saa teiega palju koos olla, aga vähemalt hoiate mul silma peal, eks?”
“Silma peal! Ma ei tahaks sind üldse silmist kaotada, kui sa mulle nii ilusaid asju ütled!” Susy naeris, tõusis patjadelt ja tõmbas väikese tüdruku enda kõrvale.
Clarissa naeratas ja tegi endale siidisel voodikattel olemise mugavaks. “Oh, ma tean, et ma ei ole kogu aeg teie juures, sest te olete äsja abiellunud, aga te ju vaatate, et mu söögiajad oleksid korrapärased?”
“Miks siis, vaene kallike? Kas alati ei ole?”
“Mitte siis, kui ema on ära nendel tervisvetel. Teenijad ei kuuletu mulle alati: näete, et ma olen oma vanuse kohta liiga väike. Aga mõne aasta pärast nad muidugi kuuletuvad, nad peavad – isegi kui ma väga palju ei kasva,” lisas ta teraselt. Clarissa sirutas käe ja puudutas pärlikeed Susy kaelas. “Need on väikesed, aga väga head. Kui reisile lähete, ei võta ju teisi kaasa?”
“Teisi? Taevake! Mul pole teisi – ega saa ka kunagi olema, vist.”
“Ei ole teisi pärleid?”
“Ega muid kalliskive.”
Clarissa tegi suured silmad. “Kas see on tõesti tõsi?” küsis ta, nagu näeks midagi enneolematut.
“Liigagi hirmus tõsi,” tunnistas Susy. “Aga ma arvan, et saan sundida teenreid mulle ikkagi alluma.”
See teema ei paistnud Clarissat enam huvitavat, sest ta uuris oma kaaslast endise tõsidusega. Hetke pärast tuli ta lagedale uue küsimusega.
“Kas sa pidid kõik pärlid ära andma, kui lahutasid?”
“Lahutasin…” Susy heitis pea patjadele ja naeris. “Kuule, mida sa õieti mõtled? Kas sa ei mäleta, et ma ei olnud abielus isegi siis, kui viimast korda nägime?”
“Mäletan. Aga see oli kaks aastat tagasi.” Väike tüdruk põimis käed Susy kaela ümber ja liibus tema vastu. “Kas siis varsti? Ma luban, et ei räägi kellelegi, kui sa ei taha.”
“Varsti lahutan? Muidugi mitte! Mispärast sa nii mõtled?”
“Sest sa paistad nii õudselt õnnetu,” ütles Clarissa Vanderlyn lihtsalt.
V peatükk
See märguanne oli tühine, kuid jäi Susyle meelde: nende esimesel hommikul Veneetsias oli Nick läinud välja, teda enne külastamata. Susy lebas kaua voodis, lobises Clarissaga ning ootas, et uks avaneks ja ta abikaasa ilmuks; aga kui laps oli läinud, oli ta voodist välja hüpanud ja Nicki tuppa vaadates, leidnud selle tühja olevat; vaid sedelike tualettlaual teavitas teda, et mees oli läinud välja telegrammi saatma.
See oli nagu armukese või isegi poisikese moodi käitumine, et mees pidas vajalikuks seletada oma äraolekut, aga miks ta lihtsalt ei võinud tulla ja seda talle öelda! Susy seostas vaistlikult selle väikese tõiga eemaloleva ilme varjundiga, mida ta mehe näol eelmisel õhtul oli näinud, kui Susy leidis ta kirja süvenenult; ning riietumise ajal küsis ta endalt ikka ja jälle, mis selles kirjas võis olla ning kas telegramm, mida mees oli saatma kiirustanud, pole mitte vastus sellele.
Susy ei saanud vastust. Kui Nick taas välja ilmus, meeldiv ja õnnelik nagu see hommikutund ise, ei pakkunud ta mingit seletust; ning üks naise eluaegseid põhimõtteid oli mitte esitada soovimatuid küsimusi. Seda mitte ainult armukadeda valvsuse tõttu omaenda vabaduse suhtes, mis oli samavõrd tugev kui respekt teiste inimeste vastu; ta oli juba liiga kaua tüürinud seltskondlike karide ja madalike vahel, et teada, kui kitsuke on läbipääs, mis viib südamerahuni; ja ta oli otsustanud hoida oma laevukest kanali keskel. Kuid seegi juhtum selitas end mällu, nõudes mingit sümboolset tähendust, nagu näiteks pöördepunkti tema ja abikaasa suhetes. Mitte et need suhted oleksid vähem õnnelikud, kuid nüüd vaatles Susy neid, nagu ta alati varem oli niisuguseid rõõme vaadelnud, nimelt ebakindla saarekesena tormide merel. Ta praegune õndsus oli täiuslik, kuid seda ümbritses lakkamatult ähvardav oht – kõik, mida ta teadis ja Nicki eest varjas, ning kõik, millest ta kahtlustas, et tema eest varjati…
Neist asjust mõtles Susy ühel õhtupoolikul umbes kolm nädalat pärast Veneetsiasse jõudmist. Päike oli juba loojumas ning ta istus palkonil üksi, vaadates palee lõigutud kujutist kanali lainevirvendustel vastu peegeldumas. Sel päevaajal oli ta enamasti alati üksi. Nick oli hakanud pärastlõunati kirjutama – nii oli ta öelnud ja nii ka toimis, ilmselt oli Muusa hakanud tal külas käima, ning mehel kujunes kombeks naise juurde naasta alles päikeseloojangul, et rannajärvel väike lõbusõit teha. Samuti oli ta viinud Clarissa, nagu harilikult, Giardino Pubblicosse, kus see kuulekas laps viisakalt, kuid ükskõikselt “mängis”. Clarissa tegeles eakohaste asjadega, nagu täidaks mingi ammu tähtsuse kaotanud traditsiooni nõudeid. Ning toonud lapse tagasi muusikatunni ajaks; selle kajad triivisid temani alt kaugest aknast.
Susy oli muutunud Clarissale äärmiselt tänulikuks. Kui last poleks, võinuks tema uhkus mehe töö üle saada veidi puudutatud ajuti esinevast tajumusest, et ta on välja jäetud ja unustatud. Kuna Nicki töö oli kõige täiuslikum õigustus, miks nad olid, kus olid, ning miks naine pidi tegema seda, mida pidi, oli Susy Clarissale tänulik, et tüdruk aitas tal end vähem üksikuna tunda. Clarissa kujutas endast teist poolt tema eneseõigustusest: pigem lapse kui Nicki pärast pidas ta suu, jäi edasi Veneetsiasse