Venemaa: valguses ja varjus. Marko Mihkelson
title>
Saateks
Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi ning ta suudab sisendada enda suhtes tugevat armastust ja tugevat vihkamist kõige ehedamal moel.
Just need äärmused ja sajandeid pikk värvitihe ajalugu on pannud Venemaast kirjutama või lihtsalt arvama tuhandeid teadlasi, ajakirjanikke ja seiklejaid mõlemal pool piiri. Võiks eeldada, et Venemaa on kui avatud raamat, mida asjast huvitatud peaksid detailideni tundma.
Ometi teab igaüks, kes on ühel või teisel viisil Venemaaga kokku puutunud, et Berdjajevi jutt üllatustest ja ennustamatusest kehtib ka siis, kui sa arvad Venemaast kõike teadvat. Nii pole imestada, et tugeva slavofiilihingega Fjodor Tjuttševi kuulsad luuleread Venemaa mõistmisest ja mittemõistmisest („Venemaad mõistusega ei võta, üldise mõõduga ei mõõda”) on osutunud prohvetlikeks ja elavad tänapäevalgi laialt levinud arusaamana.
Venemaa on kui üks suur ja lõputu matrjoška, kust kooruvad välja üha uued ja arvamatud tahud. Vaevalt oskas Sergei Maljutin, tutvustades 1891. aastal vene rahvatraditsioonile Jaapani päritolu munanukku, ette näha, et see kujuneb nii populaarseks nähtuseks ja aitab tema enda kodumaa olemust mõtestada.
1994. aastal küsisin Venemaa ekspeaministrilt Jegor Gaidarilt, mis ootab tema kodumaad ees. Gaidar jäi veidikeseks mõttesse ning vastas siis: „Venemaa tähtsaim dilemma on alati olnud: kas minna Lääne või Ida arenguteed mööda. See läbib kogu Vene ajalugu vähemalt alates 18. sajandist. Ka praegu on see dilemma täiesti olemas ning kindlaid võitjaid ega kaotajaid siin ei ole. Vaevalt leidub Venemaal kedagi, kes oskaks välja kirjutada ainuõige retsepti.”
Gaidari pole enam meie hulgas, kuid Venemaa on endiselt suurte väljakutsete ja olemuslike küsimuste risttules. Venemaal aina jätkuv identiteediotsing ning sajanditega kogutud traditsioonide koorem ei luba ühelgi autoril sellest maast kirjutades kasutada lõplikke ja absoluutseid kategooriaid.
Minu sügavam Venemaa-huvi algas Tartu ülikooli ajalooõpingute lõpuaastatel, mis sattusid kokku ajaloo enda suure murdehetkega. Kui ma 1988. aastal ülikooli astusin, oli Nõukogude impeerium täiesti olemas, ent viis aastat hiljem ilutsesid minu lõpudiplomil juba iseseisva Eesti sümbolid. See murdehetk oli kindlasti üks tähtsamaid mõjureid, miks mind valdas huvi Venemaa vastu ja püüd mõista paremini meile nii saatusliku naabri olemust.
Olen paarikümne aasta jooksul kirjutanud Venemaast sadu artikleid, teinud ajakirjanikuna intervjuusid ja talletanud poliitikuna mõtteid kohtumistelt kümnete Venemaa arengut mõjutanud ja tema olemust seletada püüdnud inimestega, kirjutanud magistritöö Venemaa lähiajaloost ning elanud lõppeks ise üle kolme aasta Moskvas. See kõik kokku suurendas aegamisi kindlustunnet, et võiksin Venemaa mõtestamiseks ette võtta pikema kirjatöö.
Esimesed selles raamatus kasutatud märkmed tegin juba 1990. aastate hakul. Tollal, Nõukogude impeeriumi lagunemise järel, oli maailmas populaarne Francis Fukuyama idee ajaloo lõpust ja liberaalse demokraatia võidust. Optimismiks oli põhjust, sest mitte kunagi varem maailma ajaloos polnud nii lühikese ajaga tekkinud poliitilisele kaardile sedavõrd palju vabasid ja demokraatlikke riike, nende hulgas ka iseseisvuse taastanud Eesti.
Fukuyama teooria kukkus aga kiiresti läbi, sest see ei arvestanud eeskätt Venemaa rikkaliku ja keerulise ajalooga. Just Venemaa enda otsingud ja demokraatliku arengu haprus pärast impeeriumi varisemist sundisid maailmas toimuvale lähenema vähem idealistlikult.
Kui ma kirjutanuks Venemaast raamatu näiteks viisteist aastat tagasi, siis tõenäoliselt oleks selles tehtud järeldused olnud mõnevõrra teistsugused kui nüüd. Igatahes olid minu kunagises magistritöös just toonasest ajastust kantud lootused, et Venemaal kinnistub pluralistlik demokraatia. Eks aeg on alati parim õpetaja, kuid kusagile tuleb tõmmata mõtteline piir. Annan aru, et ükskõik kui põhjalikult või ükskõik kui detailselt me ka lahkame Venemaa olemust ja tema tegude motiive, jääb alati ruumi uutele ja teistsugustele hinnangutele.
Katse mõtestada nüüdis-Venemaa olemust võib olla kaelamurdev ülesanne. Ometi on see nii paeluv teema, et raske on ahvatlusele vastu panna. Liiati veel siis, kui Eestist paistab Venemaa ajalugu ja tänapäev sootuks ehedamana kui ehk mõnestki teisest Euroopa nurgast.
Venemaad saab hinnata ja mõista ise moodi, kui seda teha näiteks Washingtonist, Pariisist, Tallinnast või hoopiski Pekingist – sõltub sellest, mida võtta hindamise aluseks ja millest lähtuda. Kas selleks on suured huvid või hoopis väärtused ehk vaba inimese osa globaalpoliitikas? Mõlemal juhul võivad vastused olla väga erinevad.
Minu lähtekoha aluseks on eeskätt veendumus, et Venemaa nagu iga teine ennast Euroopasse passitav riik on viisil või teisel võimeline rajama õigusriigi põhimõtete alusel demokraatlikku ja avatud ühiskonda. Venemaa elanikud on ajaloos nautinud suuremaid vabadusi kui praegu. 20. sajandi algus oli hea näide, et vaatamata ajaloo raskele koormale on Venemaal võimalik laiendada kodanikuvabadusi ja usaldada ühiskonnaliikmeid. Mis takistab seda siis nüüd, kui Venemaal on rida demokraatlikke ja vabasid naabreid?
Sellele küsimusele saab vastata siis, kui heita pilk Venemaa lähiajaloo murdehetkedele. Nii käsitlen ma põhjalikumalt viimast kolmekümmet aastat Venemaa ajaloos, kuid mitmelgi juhul suunan lugeja rännakule ka kaugematesse aegadesse. Et mõista Venemaal toimuvat, tuleb paratamatult teada tähtsamate sündmuste ja traditsioonide sügavamaid juuri.
Miks just viimased kolmkümmend aastat? Tavaliselt on nüüdisaegse Venemaa kirjeldamine alanud kas 1991. aasta augustisündmustest või äärmisel juhul perestroika algusest 1985. aastal. Minu arvates ei anna ei üks ega teine päris õiget koodi, et seletada turbulentseid üheksakümnendaid või tagasipöördumist Vene traditsioonilise süsteemi juurde uue sajandi hakul.
1979. aasta oli maailmas paljude hiljem mõjukaks osutunud sündmuste ristumisaeg. Siis alguse saanud sündmusteahelad ja esile kerkinud liidrid mängisid väga kaalukat rolli Venemaa arengutes kümme ja enam aastat hiljem.
Esimeses peatükis võtan kõigepealt vaadelda neid tegureid, mis viisid Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseni. Seejuures on suurema tähelepanu all Vene ekspansionismi traditsioon ja Nõukogude Liidu sissetung Afganistani, USA presidendi Roland Reagani järjekindel survepoliitika ja salajane majandussõda, perestroika koos vabanemisega hirmu kammitsatest, mis omakorda oli seotud poola päritolu paavsti Johannes Paulus II missiooniga.
Teises peatükis kirjutan nendest uutest võimalustest arendada vaba ja demokraatlikku ühiskonda, mis avanesid Venemaal pärast 1991. aasta augustisündmusi. Paljuski pärssis eesmärkide saavutamist vabaduse õhuke pinnas ja Vene autoritaarse tsentralismi elujõulisus. Oma rolli mängis ka identiteedikriis, mis saavutas tipphetke 1990. aastate keskel.
Venemaa lähiajaloo kõige mustemad leheküljed on kahtlemata seotud sõjaga Tšetšeenias. Kümned tuhanded hukkunud, karistamatuse sündroom, varastatud miljonid ja poliitiline massimanipulatsioon on kõik Tšetšeenia katastroofi sünonüümid. Kolmandas peatükis kirjeldangi seda lõksu, millesse Venemaa liidrid viimase paarikümne aasta jooksul üksteise järel astunud on.
Neljandas peatükis räägin aga sellest, mida tähendas Venemaale ja tema naabritele Vladimir Putini võimuletulek 1999. aastal. Kas see oli impeeriumi vastulöök või siiski üksnes katse kunagist hiilgust päästa, otsustab ilmselt tulevik. Kuid siiski on päris selge, et Venemaa areng viimase kolmekümne aasta jooksul kinnitab ajaloolise inertsi mõjujõudu, mis teeb demokraatlike protsesside arengu aeganõudvaks.
Laiemale lugejaskonnale mõeldes olen raamatusse sulandanud nii akadeemilist teadmist rikkalikust erialakirjandusest kui ka isiklikku kogemust.
See raamat poleks kindlasti sündinud paljude inimeste toe ja nõuanneteta. Tahan tänada oma juhendajat ülikoolis professor Jüri Anti, kes õpetas mulle paremini ajalugu nägema ja sellest kirjutama.
Minu Venemaa-huvi julgem avalik väljendus poleks