Venemaa: valguses ja varjus. Marko Mihkelson
Grenadas (1979), Suriname’is (1980). 1956. ja 1968. aastal kasutas Moskva kahel korral sõjajõudu, et vaigistada oma lähemas naabruses – Ungaris ja Tšehhoslovakkias – tekkinud vastuseisu Nõukogude ülevõimule.
Kuid siis äkki juhtus see, mida oma võimsuse tipul olnud impeerium poleks osanud oodata. Uus ekspansioon lõunasse tõi kaasa katastroofi, millest toibumine on nõudnud pikka aega.
1979 – murdepunkt
KGB alampolkovnik Mihhail Talebov saabus Kabuli 1979. aasta hilissügisel. Aseri päritolu ja Afganistani pealinnas elatud aastad võimaldasid tal sulanduda kohalike elanike sekka. Peagi õnnestus tal ennast peakokana esitledes asuda tööle presidendilossi köögis.
Talebovil oli selge ülesanne: Moskvast kaasa antud mürk pidi sattuma president Hafizullah Amini toidu sisse. Kremlis kardeti, et kui Amini ei õnnestu kõrvaldada ning Moskvale meelepärast Babrak Karmali edutada, võib Afganistan väljuda Nõukogude Liidu mõju alt.
Amin justkui teadis, et teda ähvardab mürgitamine, mistõttu ta oli söögiga väga ettevaatlik. Nii näiteks jõi klaasitäie mürgitatud kokakoolat Amini asemel ära tema vennapoeg, vastuluure ülem Assadullah Amin, kes saadeti raskes seisundis Moskvasse ravile. Talebov ei suutnud oma ülesannet täita ning Moskval tuli käiku lasta juba otserünnak.
Suur segadus oli Afganistanis alanud 1978. aasta aprillis, kui Nõukogude Liidu eriteenistuste mahitatud kommunistlikus riigipöördes tapeti senine läänemeelne president Mohammad Daoud ja tema kaheksateist pereliiget. See tähistas 1747. aastast väldanud Durrani dünastia võimu lõppu Afganistanis.
Võimule tõusis kaht fraktsiooni (Halq ja Parcham) ühendav marksistlik Afganistani rahvademokraatlik partei, mille liidrist Nur Mohammad Tarakist sai korraga nii president kui ka peaminister. Tema asetäitjateks valitsuses said Babrak Karmal ja Amin. Kõik kolm olid KGB agendid.
Vene impeeriumi huvi Afganistani vastu oli tärganud juba 19. sajandil, kui Kesk-Aasia vallutamise järel konkureeriti Briti impeeriumiga nn suures mängus Siiditee kontrolli üle. Pärast Afganistani iseseisvumist 1919. aastal oli Nõukogude Venemaa kohe oma huvidega kohal, kuid palju jõulisemalt hakkas Moskva Kabuli oma orbiidile meelitama 1954. aastal. Kremlis mõisteti, et kui Afganistan peaks langema lääneriikide mõju alla, avaneb viimastele otsene juurdepääs Kesk-Aasiale. Nõukogude Liidule aga andnuks Afganistani kontrollimine strateegiliselt tugevama positsiooni Pärsia lahe ja India ookeani piirkonnas. Seepärast suunas Moskva Afganistani sadu miljoneid dollareid eri valdkondadesse alates tee-ehitusest kuni relvastuse täiendamiseni.
„KGB kolmiku” suhted hapnesid kiiresti ning juba 1979. aasta kevadel suutis Halqi fraktsioon (Taraki ja Amin) suruda Karmali ja teised tema juhitud Parchami fraktsiooni liikmed diplomaatilisse pagendusse. Karmal asus saadikuks Prahas ning oli mõni aeg hiljem sunnitud Taraki survel põgenema Nõukogude Liitu.
Parchami nurkasurumine tähendas Amini tugevnemist, mis aga ei meeldinud Tarakile. 20. märtsil 1979. aastal palus Taraki Moskvas toimunud kohtumisel Nõukogude juhtkonnalt abi konkurendi eemaldamiseks. Afganistani saadeti senisele 350 sõjalisele nõunikule lisaks õhudessantpataljon ning tarniti ka sõjaväetehnikat (nende hulgas 200 tanki T-55, 100 tanki T-62, 12 helikopterit Mi-24), kuid see ei tähendanud veel invasiooniotsust.
Samal ajal kasvas regioonis kiiresti Ameerika Ühendriikide sõjalis-strateegiline aktiivsus, mille tingis eeskätt islamirevolutsiooni võit Afganistani naaberriigis Iraanis. 1979. aasta veebruaris rööviti ja tapeti Ameerika suursaadik Afganistanis Adolph Dubs. Kui lisada veel märtsis sõlmitud Iisraeli ja Egiptuse rahuleping, siis on ilmne, et need arengud nõudsid ka Kremli strateegide tähelepanu.
Kuigi Nõukogude Liidu liider Leonid Brežnev ja USA president Jimmy Carter kirjutasid 18. juunil 1979 Viinis alla strateegilise relvastuse piiramise leppele (SALT II) ning veensid teineteist, et ei sekku Afganistani siseasjadesse, ei tähendanud see siiski kahe riigi suhetes kogunenud pingete taandumist. USA Senat jättis leppe hiljem ratifitseerimata, kuigi pooled austasid seda formaalselt kuni 1986. aastani.
Sügisel halvenesid Taraki ja Amini suhted järsult, tipnedes Taraki tapmisega 8. oktoobril. Samal ajal oli Kabul kaotanud kontrolli provintside üle. See oli Moskvale rünnakusignaaliks.
Kuna Brežnevi kehv tervis hoidis teda aktiivsest otsustusprotsessist eemal, haarasid initsiatiivi poliitbüroo kolm mõjukamat meest: Brežnevi järglaseks ihkav KGB esimees Juri Andropov, kaitseminister Dmitri Ustinov ja välisminister Andrei Gromõko. Seejuures oli Ustinov lubanud, et Afganistanis tullakse toime paari kuuga. Lõplik otsus tehti 12. detsembril Kremlis Brežnevi kabinetis.
Andropov oli veel 1979. aasta varasügisel väljendanud vastuseisu invasioonile, kuid Taraki tapmine ja Amini võimalik flirt ameeriklastega kallutasid KGB esimehe invasiooniotsuse poole. See sobis ka kahe talle tähtsa eesmärgiga. Esiteks soovis ta Kremli võimuvõitluses kindlustada kindralite ja kogu sõjaväe soosingut. Üks Andropovi usaldusisikuid Nõukogude armee kõrgemas juhtkonnas oli poliitilise peavalitsuse ülem kindral Aleksei Jepišev. Viimasel oli mõjukas roll armee kõrgemas juhtkonnas juba Tšehhoslovakkia invasiooni ajal 1968. aastal ning nüüd kasutas Andropov teda Afganistani sissetungi ettevalmistamisel. Teiseks oli Andropovil kindlasti meeles suursaadikukogemus Ungarist, kui ta mängis võtmerolli ungarlaste ülestõusu verisel mahasurumisel. Tšehhoslovakkia invasiooni ajal oli ta juba KGB esimees. Võimalus, et Afganistan kas langeb USA ja Pakistani mõju alla või toimub nagu Iraaniski islamirevolutsioon, oli poliitbüroole piisav argument, et tegutsema asuda.
Kuigi esimesed Nõukogude armee üksused saabusid Kabuli ja Bagrami lennuväljale juba 16. detsembril, asuti Afganistani valitsusele „vennalikku abi” andma 25. detsembril. Kabuli lennuväli muutus ühtäkki hiiglaslikuks sõjaväebaasiks, kus iga kolme minuti tagant maandus või tõusis õhku mõni Nõukogude transpordilennuk. Samal ajal sisenesid kolonnid ka mööda maismaad. 27. detsembri hommikuks oli Kabuli toodud juba 5000 dessantväelast. Sama päeva õhtul olid kõik strateegilised objektid „vennalikku abi” andva Nõukogude armee kontrolli all.
Nagu Vassili III 1510. aastal Pihkvas, nii võtsid ka Vene ohvitserid Kabuli garnisoni juhtimise üle pettusega. Nimelt korraldati sellel õhtul afgaanidele kokteilipidu, mille käigus kõik garnisoni juhid vahistati. KGB ja sõjaväeluure GRU eliitüksuste Alfa ja Zenit tähtsaim sihtmärk oli aga Tapa-e-Tajbeg – president Amini residents Kabuli äärelinnas. Operatsiooni üksikasjad selgusid alles rünnakupäeva, 27. detsembri hommikul.
Palee vallutamise operatsioon koodnimetusega Torm-333 algas kell 18:25, neli ja pool tundi kavandatust varem. Afganistani armee vormi riietatud, kuid eristuseks varrukal valget sidet kandnud ründajad (eriüksused Alfa ja Zenit ning Kesk-Aasia päritolu „moslemipataljon” ja õhudessantüksus) hõivasid palee mitu tundi kestnud ägeda tulevahetuse järel. Ründajad kaotasid 19 meest, teiste seas hukkus ka Zeniti komandör polkovnik Bojarinov. Kaitsjad, kelle hulgas oli ka Nõukogude sõdureid, kaotasid hukkunutena üle 200 mehe.
Siiani pole täpselt teada, kuidas hukkus Amin. Arvamused on vastuolulised, kuid sellel polegi lõppeks suurt tähendust. 28. detsembri varahommikul teatati raadio kaudu, et Amini reeturlik valitsus on tagandatud, Amin surma mõistetud ning uueks presidendis nimetatud Babrak Karmal. Sellega oli invasioon edukalt lõpule viidud, kuigi üks Aminile ustav jalaväediviis osutas Kabuli lähistel vastupanu veel 5. jaanuarini 1980.
Sissetung jõulupühade ajal polnud mõistagi juhuslik. Lääneriikidel võttis aega, et sündmustele reageerida. USA tähelepanu oli keskendunud pantvangikriisile Teheranis, kus 4. novembril olid islamistid hõivanud Ameerika saatkonna koos 66 diplomaadiga.
Kuigi umbes 100 000 mehe „vennalik abi” afgaanidele möödus esimestel nädalatel Moskvale suhteliselt libedalt, ei osanud keegi ette näha, et sellest avantüürist saab üks surmahoope Nõukogude Liidule. Peagi selgus, et partisanisõja taktikat kasutav Afganistani vastupanuliikumine on piisavalt võimekas, et Nõukogude „piiratud väekontingendile” peavalu valmistada. Juba esimesel invasiooniaastal kaotas Nõukogude Liit Afganistanis tapetutena 1484 meest.
Mida aasta edasi, seda enam kasvas rahvusvaheline toetus afgaani mudžaheedidele. Eeskätt olid Nõukogude Liidu kurnamisest Afganistanis huvitatud Ameerika Ühendriigid eesotsas president Ronald Reaganiga. 1980. aasta presidendivalimistel