Venemaa: valguses ja varjus. Marko Mihkelson
Washington keelas suurkontsernil General Electric kompressorite ja pumpade müügi Nõukogude Liidule ja Lääne-Saksamaale, ei suutnud seegi samm projekti peatada, vaid üksnes selle käikuandmist veidi edasi lükata. Kuigi plaani järgi pidi torujuhe valmima 1984. aasta algul, lükkus see tehniliste probleemide tõttu mitme kuu võrra edasi.
Ometi tähendas viivitus gaasijuhtme rajamisel ning USA sanktsioonide mõju Nõukogude Liidule sadu miljoneid dollareid saamata jäänud valuutatulu. Tuleb silmas pidada, et gaasitoru täisvõimsusel rakendamine pidi igal aastal tooma Moskvale sisse 15–20 miljardit dollarit.
Märksa olulisem ja ka edukam oli Reagani valitsuse tegevus Nõukogude Liidu naftatööstuse vastu. Washingtonis teati suurepäraselt, et naftaeksport on Moskvale suurim välisvaluuta allikas, mis toidab tervikuna süsteemi elujõudu ja aitab rahuldada välispoliitilisi ambitsioone, nagu näiteks kulukat sõda Afganistanis.
Juba siis oli üldtuntud rusikareegel, et naftabarreli hinna muutus ühe dollari võrra tähendab Nõukogude Liidule miljard dollarit võitu või kaotust. 1970. aastatel oli maailma naftaturu konjunktuur Nõukogude Liidule eriti soodne: valuutatulude peaaegu kolmekordne kasv tähendas miljardeid lisadollareid. See oli otseselt seotud Moskva välispoliitilise aktiivsuse kasvuga, sest just Brežnevi ajastu lõpul oli sovetiimpeeriumi haare kõige laiem.
Reagani administratsiooni salajases majandussõjas Nõukogude Liidu vastu oli võtmetähendus Saudi Araabial, sest ta oli üks väheseid, kes võis tänu oma suurtele varudele ainsa näpuliigutusega mõjutada nafta maailmaturu hinda. Ühendriikidel oli Saudi Araabiaga tekkinud erisuhe juba Teise maailmasõja lõpul. 14. veebruaril 1945 sõlmisid president Franklin Delano Roosevelt ja kuningas Abd al Aziz Suessi kanali Suurel Mõrujärvel ankrus olnud USA ristlejal Quincy salajase kokkuleppe. Selle järgi tagas Washington vastutasuks energiatarnete kindlustamise eest Saudi Araabia julgeoleku järgmiseks kuuekümneks aastaks.
Yom Kippuri sõda 1973. aastal tekitas kahe riigi suhetes küll probleeme, kuid ühiste ohtude ilmnedes sama kümnendi lõpul leiti kiiresti uus koosmeel. Mõlemaid ärritas 1979. aasta Iraani revolutsioon ja Nõukogude impeeriumi tungimine Afganistani.
Peter Schweizeri andmetel asus Reagani valitsus eesotsas CIA juhi William Caseyga kohe ametisseasumise järel 1981. aasta kevadel mõjutama Saudi kuningakoda, et see suurendaks naftatoodangut. Vene gaasi kartuses püüti mõjutada ka mitmeid Euroopa naftat tootvaid riike, sealhulgas Suurbritanniat, kuid need veenmised lõppesid tulutult.
Eriti sihikindlalt hakkas Washington Saudi Araabiaga naftahindadega tegelema 1984. aastal. See käis paralleelselt kuningriigi julgeoleku tugevdamisega, mis tähendas nüüdisaegse relvastuse tarneid. Ar-Riyad oli eriti huvitatud luurelennuki AWACS ostust, aga samuti moodsatest hävitajatest ja Stingeritest.
Pärsia lahe piirkonna strateegilise tähtsuse kiire kasvu tõttu loodi 1983. aastal Ameerika Ühendriikide keskväejuhatus (CENTCOM), mille ülesandeks sai juhtida kõiki Lähis-Ida ja Kesk-Aasia operatsioone ning koordineerida kaitsekoostööd sealsete liitlastega. Saudi Araabia oli mõistagi üks peamine Washingtoni tugisammas piirkonnas.
Washingtonis teati hästi, et naftahinna langus mõjub positiivselt USA ja teiste lääneriikide majandusele (viis dollarit madalam naftahind võis suurendada sisemaist kogutoodangut 1,4 protsendi võrra) ning risti vastupidi Nõukogude Liidu eelarvele. 1985. aasta algul kahanes esimest korda Nõukogude väliskaubanduse bilanss lääneriikidega, mistõttu välisvaluuta sissetuleku säilitamiseks pidi Moskva kahekordistama kullamüüki.
Arvestades asjaolu, et 1985. aastaks oli Saudi Araabia igapäevane naftatoodang võrreldes 1981. aastaga vähenenud peaaegu viis korda, andis see vähemalt võimaluse hindu jõuliselt muuta. Selleks oli vaja naftatoodangut järsult suurendada. Pärast pikki läbirääkimisi naftakartelli OPEC partneritega avaski Saudi Araabia 1985. aasta augustis oma naftakraanid. Juba hilissügiseks oli kuningriigi naftatoodang peaaegu viiekordistunud, mis mõjutas otseselt nafta hinda maailmaturul. Kui 1985. aasta novembris maksis barrel toornaftat 30 dollarit, siis järgmisel kevadel kõigest 12 dollarit.
Eri andmetel läks see dramaatiline hinnalangus Moskvale maksma 20 miljardit dollarit aastas. Kui lisada veel järsk muutus kaubavahetuses lääneriikidega, mis 1986. aastaks oli kümnendi algusega võrreldes kahanenud üle seitsme korra (7,5 miljardilt umbes 1 miljardile dollarile), ning kullavarude vähenemine 1986. aastal 7,5 miljardile dollarile, on selge, miks Nõukogude Liit just siis hakkas janunema laenude järele.
Venemaa reformimeelne ekspeaminister Jegor Gaidar on tõmmanud huvitava paralleeli Hispaania ja Nõukogude impeeriumi allakäigu vahele. Kui Hispaania impeeriumile sai 16.–17. sajandil saatuslikuks kulla kiire sissevool, siis Nõukogude Liidu languse tingis naftamüügist saadud välisvaluuta hüppeline juurdevool 1970.–80. aastatel. Ainus vahe oli tempos: Hispaania impeerium varises 200 aastat, Nõukogude Liit aga kukkus kokku kümme korda kiiremini – 20 aastaga.
Naftatulude vähenemine 1980ndate teisel poolel raputas küll väga tõsiselt Nõukogude Liidu finantsseisu, kuid see polnud mitte üks ja ainus põhjus, miks „kurjuse impeerium” kokku varises. Ühendriikide algatatud salajane majandussõda kurnas paljusid Nõukogude eluvaldkondi, kuid väga suurt rolli mängis riikliku plaanimajanduse ebaefektiivsus, sunnismaise põllumajanduse nõrkus ning suutmatus konkureerida tehnoloogilist võidukäiku nautiva läänega.
Tehnoloogiline mahajäämus on Venemaad kummitanud kaugelt varem kui 1980. aastate alguses. Kuid just siis, infotehnoloogilise revolutsiooni hakul, ilmnes Nõukogude Liidu võimetus paindlikult reageerida muutuvale keskkonnale. Oma rolli mängis ka Ühendriikide sanktsioonipoliitika. Nii näiteks moodustas 1975. aastal USAst Nõukogude Liitu müüdud tööstustoodangu hulgas kõrgtehnoloogia 33 protsenti koguväärtuses 219 miljonit dollarit. Kaheksa aastat hiljem, 1983. aastal, oli kõrgtehnoloogia osakaal kukkunud 5 protsendile üldmahus 39 miljonit dollarit.
Reagani sanktsioonipoliitika kandis vilja. 1983. aasta sügiseks suudeti koostöös liitlastega Euroopas ära hoida umbes 1400 kõrgtehnoloogilise toote müük Nõukogude Liidule. Nende ärajäänud tehingute koguväärtuseks hinnati 200 miljonit dollarit.
Tehnoloogilist mahajäämust püüdis Moskva kompenseerida mitte niivõrd teadus- ja arendustegevuse, vaid tööstusspionaaži kaudu. Oleg Gordijevski meenutab, et veel enne partei peasekretäriks saamist 1984. aasta detsembris Londonit külastanud Mihhail Gorbatšov pidas KGB luuretegevust tehnoloogiate varastamisel väga tähtsaks tegevussuunaks.
Tänu Prantsuse luure agendile on teada, et 1980. aastal sai Nõukogude Liit tööstusspionaaži kaudu vastuse enam kui tuhandele päringule. Teadmist kasutati 3396 teadusprojektis ja konstruktorlahenduses. Lõviosa infost (61,5 protsenti) lähtus USA allikatest, järgnesid Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Jaapan. Peatähelepanu oli suunatud relvastuse ajakohastamisele. On arvatud, et umbes 150 Nõukogude relvasüsteemi rajanes läänest varastatud tehnoloogial. See aitas säästa miljardeid dollareid, mida Moskva oleks muidu vajanud arendustöös. Näiteks Nõukogude lennukitööstus hoidis aastail 1976– 1980 illegaalse tehnoloogia abil kokku 800 miljonit dollarit.
Kuid isegi siin tuli Nõukogude Liidul taluda Reagani administratsiooni tugevat survet. Tööstusspionaažist kujunes salajase majandussõja lahingutanner. 1982. aasta juunis plahvatas Urengoi gaasitoru. Seda on peetud üheks maailma suurimaks plahvatuseks (v.a tuumaplahvatused): väidetavalt võrdus see 3000 tonni TNT-lõhkeaine plahvatusega. Kuna õnnetus toimus asustamata alal, siis keegi õnneks viga ei saanud.
Tollane riikliku julgeoleku nõukogu (NSC) ametnik Thomas C. Reed on hiljem avalikustanud, et tegu oli CIA õnnestunud operatsiooniga. CIA kodeeris torujuhtme haldamise arvutiprogrammi, mille venelased olid ostnud Kanada firmalt, Trooja viiruse. Oli vaid aja küsimus, millal viirus muudab programmi algoritmi katastroofitekitajaks. See õnnetus oli muu hulgas ka üks põhjusi, miks torujuhtme lõplik valmimine viibis.
CIA ja Pentagon, kes mõistsid hästi tööstusspionaaži tähtsust Moskvale, algatasid 1984. aasta alguses operatsiooni, mille eesmärk oli manipuleerida kõrgtehnoloogilisi seadmeid, et nende kasutuselevõtt hakkaks majandust seestpoolt murendama.
Nõukogude plaanimajanduse ebaefektiivsus nii tööstuses kui ka põllumajanduses ilmnes niipea, kui maailma majanduses hakkas ekstensiivse rasketööstuse