Venemaa: valguses ja varjus. Marko Mihkelson
välja tulema: elanikkonna linnastumine ja haridustaseme kiire tõus eriti alates 1950. aastatest. Kui 1917. aastal oli Venemaal 750 000 kõrgharidusega inimest (5 protsenti elanikkonnast), siis 1986. aastal Nõukogude Liidus juba 35 miljonit elanikku (16 protsenti). Umbes sama ajaga kasvas linnastunud elanike arv kümme korda. See aga muutis ühiskonna paratamatult sisemiselt aktiivsemaks ja mitmekihilisemaks, mida tuima sunniga oli raske kontrollida.
Kõik sai alguse traagilisest sündmusest, mida nagu ikka püüti vanade traditsioonide kohaselt hoolega varjata. See oli Tšernobõli katastroof. Laupäeval, 26. aprillil 1986 kell 1:23 öösel toimus tuumajaama neljandas reaktoris plahvatus. Kohapeal sai surma kaks inimest. Pool tundi hiljem Prõpjatsist kohale jõudnud 28 tuletõrjuja silme ees avanes seitsmekümne meetri kõrgune tulesammas. Hiljemalt neli ja pool tundi pärast plahvatust olid sellest teadlikud ka riigi juhid. Ometi ei tehtud midagi ei inimeste hoiatamiseks kõrvallinnades (eeskätt Prõpjatsis, aga ka Kiievis) ega avalikkuse teadvustamiseks kohutavast õnnetusest.
27. aprilli hommikul registreerisid Rootsi Forsmarki tuumajaama töötajad olulisi võnkeid radiatsioonitasemes. Tšernobõlist üle tuhande kilomeetri kaugusel oli radioaktiivsuse foon tõusnud neli korda lubatust kõrgemale. Esialgu arvati, et leke on kohalik, kuid see osutus valehäireks. Tuulte suunda arvestades tehti kindlaks, et radioaktiivne pilv pidi lähtuma Nõukogude Liidust.
Just Forsmarki juhtum sundis Nõukogude võime tegevusele, sealhulgas 40 000 elanikuga Prõpjatsi evakueerimisele. Esimesed kolm lauset toimunust öeldi kesktelevisiooni uudistesaates „Vremja” kaks päeva hiljem, 28. aprilli õhtul. Gorbatšov ise rääkis Tšernobõli õnnetusest esimest korda alles 18 päeva pärast katastroofi, kui vaikida polnud enam võimalik. Paljud peavad just seda esinemist avalikustamise esimeseks sammuks. See oli keskvõimule väga ebameeldiv, kuid eeskätt rahvusvahelise surve tõttu möödapääsmatu käik. 1987. aastast järjekindlalt poliitilisse sõnavarasse juurdunud glasnost oli tegelikult kõigest järjekordne kampaania, millega parteijuhtkond püüdis avada mõned ventiilid elanikkonna seas levivate pingete leevendamiseks. Tsensuuri lõdvendati mõnevõrra, kuigi ventiilid püüti hoida poolavatuna ja kontrolli all. Glasnost pidi olema ka vahendiks kesk- ja alamastme ametnike ohjamisel.
Valiti välja mõned trükiväljaanded, nagu näiteks nädalaleht Moskovskije Novosti ja ajakiri Ogonjok, mis pidid saama kontrollitud avalikustamise lipulaevadeks. Ka kesktelevisioonis, selles kõige olulisemas masside mõjutusvahendis, lubati eetrisse mõned ühiskonnakriitilised saated. Populaarseimaks nendest kujunes 1987. aasta oktoobris eetrisse läinud nooruslik „Vzgljad” („Pilk”), mida jälgis iga nädal umbes sada miljonit vaatajat.
Avalikustamiskampaania autorid uskusid, et suudavad hoida protsessi kontrolli all. See oli õnneks suur möödapanek, sest senini kümne luku taga hoitud teosed ja teemad tungisid laviinina päevavalgele. Kui veel 1987. aastal anti üle Nõukogude Liidu välja umbes kakskümmend sõltumatut väljaannet, siis 1990. aastaks oli ainuüksi slaavi keeltes juba 780 väljaannet. Täiesti omaette nähtuseks kujunes sõnumirikka popmuusika levik.
Peaaegu miski – Lenini tegelikest tegudest kuni seksini – polnud enam tabu. Ajaloo valgete laikude täitmine tugevdas kiiresti rahvuslikku eneseteadvust impeeriumi äärealadel, mis omakorda vaid kiirendas lahkulöömistendentsi. Eriti selgesti oli see jälgitav Balti riikides, kus iseseisvusmeelsus avaldus kohe pärast tsensuuri nõrgenemist.
Hirmu hajudes vallandusid protsessid, mida keskvõim oli varem vägivalla ja meediavaikusega kontrolli all hoidnud. Rahva kasvanud eneseteadlikkus ja halvenenud sotsiaal-majanduslik olukord päästsid eeskätt Kesk-Aasias ja Lõuna-Kaukaasias lahti etniliste pingete ahela.
Kuigi 2. novembril 1987 kuulutas Gorbatšov, et „meil on rahvusküsimus lahendatud”, näitas tegelikkus hoopis muud. Ainuüksi ametlikel andmetel hukkus aastail 1988–1989 etnilistes konfliktides 292 inimest ja umbes 5200 sai haavata. Üle 350 000 inimese oli sunnitud kodust põgenema. Stalini imperiaalse kaardijoonistamise tulemusel said 1980. aastate lõpul maailmas kurikuulsaks sellised piirkonnad nagu Mägi-Karabahh, Abhaasia, Fergana org ja teised. Kahjuks on toonaste veriste sündmuste järelmõjud aktuaalsed veel praegugi.
Piiratud sõnavabaduse ja poliitiliste vangide vabastamisega kaasnes niinimetatud mitteformaalsete liikumiste kiire levik. Seejuures oli üks peamisi ühendavaid lülisid võitlus keskkonna puhtuse eest (Eestis fosforiidisõda) ja kohalike ülemuste omavoli vastu. Kui 1988. aasta sügisel oli seesuguseid organisatsioone Nõukogude Liidus umbes 30 000, siis vaid mõned kuud hiljem oli see arv kahekordistunud.
Täiesti iselaadse mõjuga oli aga üks esialgu uskumatuna tundunud sündmus. Nõukogude piirivalve päeval 28. mail 1987 lendas üheksateistaastane läänesakslane Mathias Rust ühemootorilisel Cessna Skyhawkil Soomest üle Eesti Moskvasse ning maandus takistamatult Punasel väljakul Vassili Blažennõi kiriku kõrval. Kõigest kolm ja pool aastat tagasi oli Nõukogude Liit Kaug-Idas halastamatult alla tulistanud Lõuna-Korea reisilennuki. Nüüd suutis aga NATO liikmesmaa kodanik maanduda otse Kremli väravas. Kuigi Rusti lennule järgnes suurim puhastus Nõukogude armee kõrgemas juhtkonnas pärast Stalini ajastut – välja vahetati ka kaitseminister Sergei Sokolov –, näitas vahejuhtum paljukiidetud kaitsevõime auklikkust ja haavatavust.
Juba 1988. aasta lõpul sai kommunistliku partei tippnomenklatuur aru, et glasnost võib tõsiselt kahjustada tema võimutäiust. Seetõttu püüdis keskvõim piirata avalikustamise hoogu ning 1990. aasta lõpul asuti taas keelustamise teele. Näiteks anti 1991. aasta jaanuaris eetrikeeld ülipopulaarseks muutunud saatele „Vzgljad”. Igal reedel otsesaatena toodetud programm oli aastaid kuulsust kogunud julgete ja avameelsete teemakäsitlustega. Nii tegi 1989. aasta aprillis tuntud režissöör Mark Zahharov ettepaneku eemaldada Lenini muumia mausoleumist Punasel väljakul ja matta maha. See oli tol ajal, eriti veel Lenini sünniaastapäeval, väga ketserlik mõte ning kutsus kommunistides esile vihatormi. Kuid sõnum oli massidesse viidud ja seda polnud nii lihtne tagasi võtta.
Impeeriumi päästmisega tegelev parteijuhtkond eesotsas Gorbatšoviga püüdis meediat uuesti suukorvistada, kuid see katse kukkus läbi. Avalikustamise väravad olid juba nii laialt lahti, et neid polnud võimalik sulgeda. Ka „Vzgljad” leidis Riias varjupaiga ning suutis eetrikeelule vaatamata telelevisse jõuda.
Just tänu vaba meedia saarekestele ei õnnestunud keskvõimul saavutada edu ei rünnakul Balti riikide vastu 1991. aasta jaanuaris ega ka viimasel katsel säilitada impeerium sama aasta augustis. Glasnost oli teinud töö, mida selle autorid ei olnud osanud ealeski ette näha.
Järgmised aastad näitasid siiski, et sajandite inerts on väga tugev jõud. 2002. aasta mais tehtud küsitluses pidas 57 protsenti venemaalastest õigeks kehtestada meedias tsensuur. Kui Gorbatšov jäi meedia suukorvistamisega hätta, siis president Putinil on vaatamata internetiajastule õnnestunud kehtestada range kontroll eeskätt telemeedia üle. Kuid nende kahe ajastu vahele jäi nüüdisaegse Venemaa väga dramaatiline, ent siiski üks lootustandvamaid perioode.
II PEATÜKK
VABADUSE UUS VÕIMALUS
Vabaduse õhuke pinnas
Tuntud vene arhitekti Matvei Kazakovi 18. sajandi lõpul Moskva südalinna Tveri tänavale ehitatud uhke härrastemaja, milles 1901. aastal avas Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev toidupoe, on mitte üksnes pealinna, vaid ilmselt kogu Venemaa kuulsamaid omasuguste hulgas. Nõukogude ajal kandis see nime Gastronoom number 1, mis juba iseenesest näitas tema staatust.
Ühel 1986. aasta kevadpäeval oli Jelissejevi poes tavapäraselt palju inimesi. Pikas järjekorras ootas oma võimalust pikemat kasvu mees, kes leti juurde jõudes küsis müüjalt kilogrammi vasikaliha. „Vabandust, täna meil vasikaliha müügil ei ole,” teatas müüja vastuseks. Pikk mees ei jätnud siiski jonni ning püüdis veel kord lihaportsu kätte saada. Kindlameelse ostja peale ägestunud müüja lubas kohe miilitsa kutsuda, kui mees pealekäimist ei lõpeta.
See oli suur viga. Hoopis ostja kutsus miilitsa, sest selleks oli ka põhjust. Pikakasvuline mees ei olnud keegi muu kui pealinna värske parteiboss Boriss Jeltsin. 1985. aastal oli Jeltsin tema hilisema rivaali Jegor Ligatšovi soovitusel toodud üle Sverdlovskist (Jekaterinburg) Moskvasse ning