Linn ja linn. China Miéville
lõhenemist üldse oligi. See algfaas oli ajaloos saladus, tundmatu aeg – sajand enne ja pärast seda tuhmusid ja kadusid kõik tõendid. Juhtuda võis ükskõik mis. Sellest ajalooliselt põgusast ja üsna läbipaistmatust hetkest kasvasid välja meie tegeliku ajaloo kaos, kronoloogiline anarhia, ebavõrdsed jäänukid, mis uurijaid ühtaegu võlusid ja pelutasid. Me teame vaid nomaade steppides ja siis neid musta kasti taolisi linliku asustuse sajandeid – teame teatud sündmusi ning selle kahekordse sünni ümber spekuleerimisest on tehtud filme ja kirjutatud raamatuid ja loodud mänge (mis kõik tsensori õige pisut närviliseks tegid) –, siis aga naaseb ajalugu ning on olemas Besźel ja Ul Qoma. Kas tegu oli skisma või ühendamisega?
Nagu see poleks iseenesest piisavalt mõistatuslik ja nagu kahest kattuvast maailmast ei piisaks, leiutasid laulikud veel kolmandagi, väidetavalt eksisteeriva Orciny. Väike kolmas Orciny seadis ennast salamisi ja mugavalt sisse kahe suure haprama linnriigi vahel, ülemistel korrustel, silmatorkamatutes rooma majades, esimestes krohvitud vitssõrestikuga hüttides, haarates endale hõimude lahknemise või liitumise käigus keerukalt ühendatud ja lahutatud ruumid. See oli kogukond, kus elasid – võibolla pagenduses – kujuteldavad ülemad isandad, kes enamikus lugudes mahhineerisid ning seeläbi osavalt ja täielikult kõike valitsesid. Orcinys elasid illuminaadid. Sedasorti lugu.
Paari aastakümne eest poleks vaja olnud midagi selgitada – lood Orcinyst olid harjumuspärased lastejutud ühes „Kuningas Shavili ja sadamasse tulnud merekoletise” kannatustega. Tänapäeval on populaarsemad „Harry Potter” ja „Power Rangers” ning vaid vähesed lapsed teavad veel vanu lugusid. Sellest pole hullu.
„Sa tahad öelda – mida?” segasin ma vahele. „Tahad öelda, et Byela kogus folkloori? Et teda huvitasid vanad jutustused?” Drodin kehitas õlgu. Ta ei vaadanud mulle otsa. Ma püüdsin uuesti teda mõista ja aru saada, millele ta vihjas. Ta kehitas vaid õlgu. „Miks Byela sulle sellest rääkima pidi?” küsisin ma. „Miks ta üldse siin oli?”
„Ma ei tea. Meil on selle kohta asju. See tuleb jutuks. Saate aru? Kas teate, et need Orciny jutud levivad ka Ul Qomas? Me lihtsalt, noh, ei märgi seda üles, millega me tegeleme. Saate aru? Me teame oma ajalugu, hoiame igasugused…” Ta vakatas. „Ma taipasin, et ta ei olnud meist huvitatud, kas mõistate?”
Nii nagu kõik teised dissidendid olid ka nemad neurootilised arhivaarid. Nõustu, ära nõustu, ära näita nende ajaloo vastu huvi üles või tee sellest oma kinnismõte – neil polnud selle toetuseks märkmeid ega uurimusi. Nende raamatukogus on küllap kaitseks täielik kogu kõigest, kus kas või vihjatakse linnapiiride hägustumisele. Oli selge, et naine oli tulnud otsima informatsiooni Orciny, mitte mingi linnaühtluse kohta. Kujutage ette nende pahameelt, kui nad taipasid, et naise kummaline huvi ei kujutanud endast juurdlusega kaasnevat riugast, vaid see oligi tema siht. Kui nad taipasid, et ta ei hoolinud suuremat nende ettevõtmisest.
„Nii et ta oli ajaraisk?”
„Ei, mees, ta oli ohtlik, nagu ma juba ütlesin. Tõeliselt ohtlik. Ta oleks meile jama kaela tõmmanud. Ta ütles, et ega ta niikuinii kauaks ei jäägi.” Drodin kehitas kergelt õlgu.
„Miks ta ohtlik oli?” Ma nõjatusin ettepoole. „Drodin, kas ta oli läbi tunginud?”
„Jumal, ei, minu meelest küll mitte. Kui oli, siis mina ei tea sellest kuraditki.” Ta tõstis käed taeva poole. „Perset küll, kas te kujutate ette, millise valve all me oleme?” Ta rehmas käega tänava poole. „Teie patrull käib peaaegu pidevalt siin kandis. Ul Qoma võmmid ei tohi meid mõistagi vaadata, aga nad jälgivad meie vendi ja õdesid. Ja pagan võtaks, mis veel tähtsam, meid jälgib… teate küll. Läbitung.”
Hetkeks vaikisime kõik. Tundsime, et meid kõiki jälgitakse.
„Sa oled seda näinud?”
„Muidugi mitte. Kes ma teie meelest olen? Kes seda ikka näeb? Aga me teame, et see on olemas. Jälgib. Üksainus põhjus… ja me oleme läinud. Kas te…” Ta raputas pead, ning kui ta uuesti mulle otsa vaatas, paistsid tema pilgust raev ja ehk isegi vihkamine. „Kas te teate, kui paljud mu sõbrad on ära viidud? Kui paljusid ma pole enam iial näinud? Me oleme kõigist teistest ettevaatlikumad.”
See vastas tõele. Poliitiline iroonia. Need, kes olid kõige rohkem Besźeli ja Ul Qoma vaheliste piiride mahakiskumise poolt, järgisid neid kõige hoolikamalt. Kui minul või kellelgi mu sõpradest mittenägemine kogemata ebaõnnestus (ja kellega poleks seda juhtunud? kes poleks keelust hoolimata näinud?), siis ei olnud me ohus, kui me teoga just ei kiidelnud või seda ei nautinud. Kui ma jäingi sekundiks või kaheks mõnda meeldivat Ul Qoma möödujat silmitsema, kui ma salaja kahe linna ühist horisonti nautisin või Ul Qoma rongi müral ennast häirida lasin, siis ei viidud mind ära.
Siin, selle maja puhul olid aga mitte ainult minu kolleegid, vaid ka Läbitungi jõud pidevalt just nii raevunud ja nii Vana Testamendi meelsed, kui neil oli võim ja õigus olla. Teadmine sellest kohutavast juuresolekust võis ühendusmeelset tabada isegi somaatilise läbitungi puhul, isegi tänaval paugatanud Ul Qoma auto peale võpatades. Kui Byela, Iks, oli läbi tunginud, siis oli ta selle endaga kaasa toonud. Seega võis eeldada, et läbitungi kahtlustamine ei olnud Drodini hirmude seas just esikohal.
„Lihtsalt midagi oli viltu.” Ta vaatas aknast välja kahele linnale. „Võib-olla oleks ta… oleks ta lõpuks meile Läbitungi kaela toonud. Või midagi sellist.”
„Üks hetk,” lausus Corwi. „Sa ütlesid, et ta lahkus…”
„Ta ütles, et läheb teisele poole. Ul Qomasse. Ametlikult.” Ma katkestasin märkmete kritseldamise. Vaatasin Corwile otsa ja tema mulle. „Rohkem ma teda ei näinud. Keegi kuulis, et ta on läinud, ja nad ei lubanud teda siia tagasi.” Ta kehitas õlgu. „Ma tõesti ei tea, kas see on tõsi, ja kui on, siis ma ei tea, miks. Oli ainult aja küsimus… Ta surkis ohtlikke asju ja see tekitas minus ebameeldiva tunde.”
„See pole ju ometi kõik, mis?” küsisin ma. „Mis veel?” Drodin silmitses mind.
„Mees, ma ei tea. Temaga oli jama, ta oli hirmutav, kõik oli liiga… midagi oli lihtsalt viltu. Kui ta muudkui jahvatas sellest, mis talle huvi pakkus, siis ajas see pikkamööda judinad peale. Tegi su närviliseks.” Ta vaatas uuesti aknast välja. Ta vangutas pead.
„Mul on kahju, et ta surnud on,” ütles Drodin. „Mul on kahju, et keegi ta tappis. Aga see ei üllata mind eriti.”
Niisugune kavala sissetungi ja salapära hõng – sa võisid olla ükskõik kui küüniline või ükskõikne, aga see hakkas külge. Nägin, kuidas Corwi lasi lahkudes pilgul üle laohoonete lagunevate fassaadide käia. Ta pidi taipama, et pood, mida ta on õige pisut liiga pikalt silmitsenud, asub Ul Qomas. Ta tundis, et teda jälgitakse. Tundsime mõlemad sama ning meil oli õigus ja see tegi meid närviliseks.
Sõitsime minema ja ma viisin Corwi Besźeli väikesesse Ul Qomalinna sööma – tunnistan, et see oli provokatiivne liigutus, ehkki suunatud mitte talle, vaid mõnes mõttes kogu universumile. Ul Qomalinn asus pargi lõunaküljel. Poefassaadide kuju, värvide ja aknal rippuvate kirjade stiili tõttu arvasid sinna sattunud Besźeli külastajad alati, nagu vaataksid nad Ul Qomat, ning pöörasid pea kiirustades ja rõhutatult kõrvale (niivõrd, kuivõrd võõrad üldse suutsid nägemata jätta). Ent hoolikam ja kogenum pilk märkas hoonete kujunduses kokkupressitud kitši, omamoodi eneseirooniat. Võib näha Besźeli Sinise karva postamente – see värv on Ul Qomas keelatud. Need hooned on siinsed.
Need paar tänavat – illitani nimisõnast ja besźi järelliitest koosnevate segavereliste nimedega, nagu YulSainStrász, LiligiStrász ja nii edasi – olid Besźelis elava väikese Ul Qoma pagulaskogukonna kultuuriilma tuiksooneks. Nad olid siia tulnud erinevatel põhjustel: poliitiline tagakiusamine, majandusliku heaolu otsimine (ja kuidas küll perepead just seetõttu märkimisväärseid raskusi üle elanuna nüüd ennast kiruda võisid), uitmõte, armastus. Enamik neljakümneaastaseid ja nooremaid kuulub teise ja nüüd ka kolmandasse põlvkonda, kes räägivad kodus illitani, kuid tänavail aktsendivaba besźi keelt. Võimalik, et nende riietust mõjutavad Ul Qoma tavad. Aeg-ajalt lõhuvad kohalikud tülinorijad ja hullemadki