Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

Nähtamatud akadeemikud - Terry Pratchett


Скачать книгу
küljes, mille lineaarne paisumine oli mõnel suurem, mõnel väiksem. Kuid see oli alles algus. Seal olid ka tohutud torud, mis tasakaalustasid sluuditaset terves ülikoolikompleksis, viimasel ajal streikima hakanud antroopiliste osakeste voolu allasurumissüsteemi toru, ventilatsioonitorud, mis ei töötanud korralikult sellest ajast saadik, kui ratast ringiajav eesel haigeks jäi, ja veel ühed väga vanad torud, mis meenutasid ainsana ühe eelmise ülemkantsleri õnnetut katset panna ülikoolis käima väljaõpetatud marmosettidel põhinev sidesüsteem. Teatud kellaaegadel plahvatas kogu selles torustikus maaalune sümfoonia, mis koosnes mulinatest, plännidest, rahutukstegevatest orgaanilistest nirisemishelidest ja vahel ka seletamatust kolkimisest, mis kajas läbi kõigi keldriruumide.

      Süsteemi kaootilisust võimendas tõsiasi, et kokkuhoiu mõttes olid suured rauast kuumaveetorud isoleeritud vanade riietega, mis olid nööridega kinni tõmmatud. Kuna mõned neist riideesemetest olid mingil ajal kuulunud võlurite garderoobi ja kõiki loitse pole võimalik välja saada, ükskõik kui kõvasti ka ei küüriks, pritsis keldris hooti värvilisi sädemeid ja vahel lendas välja mõni pingpongipall.

      Kõigest hoolimata tundis Nap end küünlakeldris vahatõrte keskel koduselt. See oli murettekitav: mägismaal oli tema üle irvitatud, et ta ise on tõrres valmis tehtud. Kuigi vend Kangesti Kaer oli talle öelnud, et see on tobe jutt, kutsus vaikselt mullitav küünlavaha teda. Siin oli ta rahulik.

      Nüüd juhtiski küünlakeldrit tema. Smeems ei teadnud seda, sest ta viitsis haruharva keldrisse tulla. Trev muidugi teadis, aga kuna tänu sellele, et Nap tema töö ära tegi, võis ta veeta rohkem aega kusagil tühermaal konservitoosi tagudes, oli ta rahul. Teiste niristajate ja valajate arvamus ei olnud tegelikult oluline: kui sa töötasid juba küünlakeldris, tähendas see, et sa olid tööturu põhja jõudes ainult kiirust lisanud ja läbi aluskalju tunginud. See tähendas, et sul pole enam isegi niipalju karismat, et kerjusena leiba teenida. See tähendas, et sa põgened millegi eest, võimalik, et jumalate endi eest, või deemonite eest sinu sees. See tähendas, et kui sa tõstad pilgu, näed sa kõrgel üleval ühiskonna põhjakihti. Niisiis oli kõige parem püsida siin soojas hämaruses, kus oli piisavalt süüa, ei pidanud kartma ebamugavaid kohtumisi ja – Nap lisas mõttes – peksu.

      Ei, valajad polnud probleemiks. Nap aitas neid, kuidas suutis. Elu ise oli neid nii kõvasti nahutanud, et neil polnud enam jõudu kedagi teist nahutada. See tuli kasuks – kui inimesed saavad teada, et sa oled härjapõlvlane, on oodata ainult pahandusi.

      Nap mäletas, kuidas külainimesed tema peale karjusid, kui ta väike oli, ja sõnadele järgnesid varsti kivid.

      Härjapõlvlane. See oli sõna, millega käis kaasas vankrikoorma raskune taak. Ükskõik, mida sa ütlesid või tegid, sõitis see vanker sinust üle. Nap oli näidanud inimestele enda ehitatud asju, aga kivid purustasid need, samal ajal kui külaelanikud kriiskasid nagu jahikullid ja karjusid jälle sõnu.

      See oli lõppenud päeval, kui linna saabus vaikselt jutlustaja Kangesti Kaer – kui linnaks saab nimetada käputäit onne ja ühte kinnitambitud porist tänavat –, kes tõi… andestuse. Kuid sel päeval ei tahtnud keegi andestust.

      Pimeduses nuuksus oma madratsi peal troll Betoon, kes oli Plaadist, Lõikajast, Lindist ja Lössist täiesti tohm ja oleks tõmmanud ninna isegi rauapuru, kui Nap ei oleks teda tagasi hoidnud.

      Nap süütas uue küünla ja keeras oma isetehtud niristamismasina üles. Masin hakkas rõõmsalt vurisema ja puhus küünlaleegi kaldu. Nap töötas keskendunult. Hea niristaja ei pööra küünalt kunagi: nii-öelda metsikult ei tilgu küünlad kunagi rohkem kui ühes suunas, nimelt tuuletõmbe suunas. Pole ime, et võluritele Napi tehtud küünlad meeldisid. Küünlas, mis paistab olevat tilkunud korraga kõigis suundades, on midagi segadusseajavat. See ei lase keskenduda.5

      Ta töötas kiiresti ja pani korvi juba üheksateistkümnenda korralikult niristatud küünla, kui kuulis koridori kivipõrandal loobitava konservikarbi kolinat.

      „Tere hommikust, härra Trev,” ütles Nap pead tõstmata. Hetk hiljem maandus tema ees otsa peale tühi konservikarp, lihtsalt ja ilma tseremooniata, nagu mosaiikpildi tükk, mis kohale asetatakse.

      „Kust sa teadsid, et mina tulen, Põlvik?”

      „Teie leitmotiivi järgi, härra Trev. Ja ma eelistaksin, kui te kutsuksite mind Napiks, tänan väga.”

      „Mis motiiv see oli?” küsis hääl tema selja tagant.

      „See on korduv teema või muusikaline käik, mis seostub kindla isiku või paigaga, härra Trev,” vastas Nap, asetades veel kaks sooja küünalt hoolega korvi. „Ma viitasin teie armastusele taguda jalaga konservikarpi. Te paistate olevat heas tujus. Kuidas läinud on te päev?”

      „Misasja?”

      „Kas Fortuuna soosis eile Pimekaevu võistkonda?”

      „Mis sa jahvatad?”

      Nap laskis latti veel madalamale. Võib olla ohtlik, kui sa ei sobi teiste sekka, ei ole abivalmis, ei ole ettevaatlik. „Kas te võitsite?

      „Äkää. Jälle viik ühegi punktita. Lihtsalt ajaraiskamine. A’ see oli muidugi lihtsalt sõprusmäng. Keegi ei saanud surma.” Trev vaatas korvi, mis oli täis elutruult niristatud küünlaid.

      „Sa oled sitaks suure hunniku küünlaid teinud, poiss,” ütles ta lahkelt.

      Nap kõhkles jälle hetke ja siis küsis väga ettevaatlikult: „Kas hoolimata vihjetest ekskrementidele olete te rahul suure, kuid täpsustamata hulga küünaldega, mille ma teile niristasin?”

      „Pagan, mis see veel tähendas, Põlvik?”

      Nap otsis palavikuliselt sobivat tõlget. „ Kas ma sain hästi hakkama?” proovis ta.

      Trev laksas talle käega turjale. „Igatahes! Tubli töö! Respekt! A’ tead, sa pead paremini rääkima õppima. Niimoodi ei pea sa tänaval viit minutit kah vastu. Keegi viskab sind kindlasti pooliku tellisega.”

      „Seda on ennegi, see tähendab ennemgi… juhtun’d,” ütles Nap keskendudes.

      „Mina ei saa aru, miks mõned sellest nii suure numbri teevad,” lisas Trev heldelt. „Hea küll, olid kunagi mingid suured lahingud – mis siis sellest? See kõik juhtus ammu ja kusagil kaugel, eks ole, ja trollid ja päkapikud olid ju sama hullud kui teie omad, on mul õigus? Sest noh – härjapõlvlased? Mis seal siis ikka nii väga oli? Te ju lõikasite ainult kõrisid läbi ja virutasite üht-teist. Mõnel tänaval siin kandis peetakse seda päris viisakaks käitumiseks.”

      Ilmselt on see tõsi, mõtles Nap. Kui Tume Sõda haaras Kaug-Uberwaldi, ei saanud keegi erapooletuks jääda. Võib-olla oligi seal keegi tõeliselt halb, kuid nii kummaline kui see ka pole, tundus alati, et halb oli just teine vaenupool. Võib-olla oli see nakkav. Miskipärast esinesid härjapõlvlased kõigis neis segadusseajavates ajalugudes, mis olid kirja pandud või mida lauludes edasi kanti, väikeste tigedate argpükstena, kes kogusid omaenda kõrvavaiku ja olid alati teisel poolel. Kui tuli aeg härjapõlvlaste lugu üles kirjutada, ei olnud tema rahval kahjuks isegi pliiatsit.

      Naerata kõigile. Armasta kõiki. Ole abivalmis. Kogu väärtust. Napile meeldis Trev. Nap oskas väga hästi teha nii, et teised talle meeldiksid. Kui teised sulle meeldivad, on natuke tõenäolisem, et sina hakkad ka neile meeldima. Iga raasuke kulub marjaks ära.

      Kuid paistis, et Trev tõepoolest ei lase ajalool end häirida ja ta oli aru saanud, et kui küünlakeldris on keegi, kes mitte ainult ei ürita küünlarasva süüa, vaid teeb ka ära suurema osa tema tööst ja sealjuures paremini, kui ta ise viitsiks seda kunagi teha, on see vara, mida peab kaitsma. Pealegi oli Trev juba loomult laisk, välja arvatud jalgpalli osas, ja kitsarinnaline viha oleks nõudnud liiga palju pingutust. Trev ei pingutanud kunagi liiga palju. Trev kõndis mööda elu nagu mööda lillevälja.

      „Isand Smeems käis teid otsimas,” tähendas Nap. „Ma ajasin asja korda.”

      „Tänud,” ütles Trev, ja oligi kõik. Ei mingeid küsimusi. Trev meeldis Napile.

      Aga


Скачать книгу

<p>5</p>

Elukutseliste niristajate töölhoidmine võib tunduda Nähtamatu Ülikooli taolise asutuse jaoks pillamisena, kuid see pole kaugeltki nii. Ükski traditsioone austav võlur, kes on oma teravatipulist kübarat väärt, ei saa töötada puhta, sileda, võiks lausa öelda, et neitsilikult niristamata küünla valguses. See poleks lihtsalt õige. Õigest miljööst poleks juttugi. Kui selline küünal aga ette satub, peab vaene võlur hakkama jändama tikkudega ja sirgeksväänatud kirjaklambritega, et üritada saada kena väikest vahaniret, nagu loodus on kavatsenud. Sellistest katsetustest ei tule aga kunagi midagi välja, need lõpevad eranditult sellega, et vaip on küünlavaha täis ja võlur paneb ennast kogemata põlema. Küünlaniristamine on ikkagi töö, mis peaks jääma küünlaniristajatele.