12 jõulujuttu. Tarmo Teder
ammiku Liisi
Liisi seisis vallamaja koridoris ja ootas oma järjekorda. Piki seina olid asetatud mõned taburetid, aga need olid vanemate inimestega kaetud. Ühel istus sissepoole pööratud pilguga habemik, teisel hoidis kotti süles kühmus memm, kelle heegeldatud bareti all helkisid paksud prilliklaasid. Aeg-ajalt habemik ohkas ja ümises läbi nina oma mõtteid, mammi aga küürutas vaguralt nagu hüppevalmis konn.
Sügis kallas läbi akna hämarasse koridori õdakueelset valgust, hüva- ja kurakätt viisid siltidega uksed kabinettidesse. Kui mõni uks lahti lükati ja ametnik mööda kitsast vaheruumi teise tuppa liikus, pahvatas puhuti jutukõminat.
Liisi nõjatus ristluudega vastu seina, põrnitses oma kinganinasid ja põrandamustrit ning mõtles, et kunagi oli siin olnud tall, siis vangla, siis kolhoosikontor ja nüüd lõpuks vallamaja. Kus istusid tähtsad ja targad inimesed, kes määrasid paljusid asju ja suunasid sadu saatusi. Kõike toimetati ikka seadusetähe järgi, aga igasuguseid seadusi oli musttuhat, nii et teha võis mida tahes – mingi paragrahv ikka tegu kinnitas ning kogu seesinane inimese elu püsis paljuski paberite peal. Parajasti tuhises üks näost punetav kodanik vastuvõtult välja ja mammi vudis poikvele jäetud ukse vahelt sisse.
Liisi oli puupüsti täis bussi pealt tulles vihma kätte jäänud, kingad olid vettinud, nüüd sai ta vähemalt vallamajas istuda. Gnoomi- või trollisarnane habemik ta kõrval puhises, ümises ja naksutas siis mingile ideele jõudes keelega. Liisi aga mõtles, mida oma põdevale emale õhtuks Säästumarketist meeleheaks osta. Järgmine liinibuss läks alles mitme tunni pärast, aga niigi väheseid busse jäi alatihti vahelt ära ja taksobussi peale võis kuluda kolmandik palgaraha. Maal polnud mingitki tööd valida, mistõttu pidi iga päev linna sõitma – ligi sada kilomeetrit edasi-tagasi –, et vähegi meelepärases ametis leivaraha teenida. Kunagi oli Liisi töötanud laudas lüpsjana, siis poolmuidu ühistus rabelenud, joodikust mehest lahutanud ja debiilikute koolis kasvataja olnud, nüüd aga talitas Tallinna loomaaias kitsi. Oma lehma olid nad alati pidanud. Aga nüüd, kui ema vaevu voodi ja käimla vahet suutis komberdada, tuli vist Punik maha müüa. Liisi ohkas, kuigi oli veel viletsamat elu näinud. Õnneks oli tütar mehele saanud ja poeg kindla ameti selgeks õppinud.
Liisit kriipis muremõtete ahel, habemik oli vahepeal jutule pääsenud, siis tuli ka Liisi kord, ta astus kabinetti.
„Tere!”
Kikilipsuga presidendi pildi all laia läikiva laua taga istus talle varasemast juba tuttav ametnik. Hallipäine keskealine mees hallis ülikonnas, kelle kitsaste prilliklaaside taga sihtisid valvsad terashallid silmad.
„Tere. Võtke istet.” Laisa ja tüdinud liigutusega osutas abivallavanem toolile laua ääres. „Mis küsimuses?”
Liisi istus, tõmbas kopsud õhku täis ja hakkas seletama.
„Ma tulin selle jalgraja ehk niinimetatud servituudi pärast. Teate, mäletate, ma tegin volikogule kirja ka, selle tammiku asjus, mis valla sotsiaalmaaks jäeti ja mis nüüd võrkaiaga kinni on pandud. Meie, Tammiku inimesed, ei saa sealt enam tee äärde bussipeatusse minna. Peame mitu kilomeetrit kiira-käära suvilate vahelt ringiga minema. Seal aga…”
„Jah, ma mäletan seda asja,” lõikas ametimees, „aga vald siin aidata ei saa, sest meil pole õigust eramaadel liikumist dikteerida. Arendajal on õigus oma privaatsusele.”
„Aga te ju lubasite!”
„Asjaolud on muutunud,” laiutas abivallavanem käsi ja manas näole hapuka naeratuse, „kahjuks ei saa teid selles küsimuses enam aidata.” Mees hakkas end kõrge nahkkorjuga tugitoolist aeglaselt püsti ajama, osundamaks, et vastuvõtt on lõppenud. Ent Liisis tekkisid hoobilt mitmed küsimused, lahvatas trots.
„Aga vald ju jättis tammiku avalikuks kasutamiseks! Kuidas me seal nüüd enam liikuda ei tohi?”
„Nüüd on see otsus ümber vaadatud, asjaolud on kardinaalselt muutunud.”
„Aga mis õigusega? Kes seda tohtis teha!?”
„Teate, ärge karjuge siin. Võime teha, mida tahame ja õigeks peame. Ja seda, mis on meie mail õige, määran suuresti mina. Volikogu on selle otsuse kinnitanud ja selles asjas pole enam midagi rääkida.”
„Kurat! Nii ma seda asja küll ei jäta.”
„No-no…” Üleolevalt irvitav määraja suunas vihase kodaniku uksest välja. Tusk jäi Liisi rindu närima.
Paari tunni pärast bussi pealt tulles hämmastas teda kõva müra. Maanteeäärses tammikus rümasid kopad-sahad, kriunus mootorsaag. Valgetes kiivrites ja sinistes tunkedes mehed töötasid mustas sügisõhtus, mida läbistasid ergud prožektorivood. Kümmekond põlist tamme oli juba maha saetud, parajasti lõigati külakiige tugiposte. Sahk lükkas jaanikuplatsilt mullakoorikut ohvrikivi peale hunnikusse raunakänkraks, kopp haukas trassi.
„Hullud!” karjus Liisi. „Mida te teete!? Nii ei tooohi! See on ju tammik!” Liisi jooksis kätega vehkides saha juurde, kuid müra summutas ta protesti. Ta komistas ju kukkus käpuli porri. Kopajuht naeris laginal, nipsutas hõõguva koni aknast kõrge kaarega välja ja lõi käega. Arendus jätkus täie hooga.
Südamepõhjani löödud Liisi astus suvilatevahelist teed mööda kodu poole. Mitu maasturit kihutasid hooga läbi laiade loikude külanaisest mööda, pritsides tema seelikule soppa. Liisi nuttis ega teinud välja ka hulkuvatest hundikoertest. Ainus mõte tema peas oli tammik.
Kogu see mülgastes tee ümbrus oli kunagi olnud heinamaa ja põld, mis kuulus tema vanaisale ja vanaemale, Tammiku Albertile ja Ellile. Albert oli seitsekümmend aastat tagasi noore mehena tulnud rannikule piirivalvekordonisse aega teenima ja vanas vallamajas peetud tantsuõhtul Elli põrandale saanud. Piirivalve poisid olid toona kihlveo korras pannud välja kasti õlut sellele mehele, kellega Elli tantsima nõustub, ja Albertil see õnnestuski. Ta sai kasti õlut ja aasta hiljem ka Elli koos Tammikuga. Aga siis tuli sõda, mitu võimuvahetust ja nad veeti Siberisse, kus sündis Liisi ema. Pärast lubati neid oma tallu tagasi, aga maa ja mets olid kolhoosi ja punaste piirivalvurite tarbeks võetud. Nelikümmend aastat oli Albert metsavaht olnud ja viimaks oli taastatud riik talle Tammiku tagasi andnud. Heinamaade, põldude ja kolhoosi aetud loomade eest said nad närused väärtpaberid, sest Tammiku ümbrus oli igasuguseid suvilakuute täis klopsitud, männiku pool laiutas pioneerilaager, mida omavahel jagasid üks sõjatehase polkovnik ja uus kaitseministeerium. Jäi vaid oma talu krunt, millelt ei korjunud ainsale lehmale talveheinagi. Ümberringi kerkisid plastmassist ja plekist majakastid, oja aeti solgitoruks kinni, suvel rõkkas vali löökmuusika ja levis grillsuitsuving. Suvitajad ja uusasunikud õrritasid Tammiku Pontut ja pilasid lehmapidamist. Elli ja Albert olid uute kroonirahade tuleku ära näinud ja siis rannakiriku aeda puhkama kantud. Liisi isa viis sinna männijuurte alla viin.
Teinud pika hobuserauakujulise ringi, jõudis Liisi oma koju, mida teiselt poolt piiras tihe ja kõrge võrkaed, mille taga rümasid arenduse masinad. Ta poetas Pontule tüki raguud, ladus halud ahju, tegi tule ka pliidi alla, soendas toitu, söötis ema, tihkus patja ja kõndis varahommikul kaks kilomeetrit mööda porist hobuserauda oma aia taha bussipeatusse, kus käis kõva arendustöö.
Aga alles kuu aja eest oli viiehektariline tammik veel valla sotsiaalmaa, sest kunagi surivoodil oli see Elli soovi mööda üldiseks kasutuseks jäetud. Sest juba Elli isa ja vanaisa ajal oli küla tammikus jaanikut pidanud ja kogukondlikus korras pudulojuseid karjatanud. Vana küla teadis veel, et kunagi muistsete eestlaste aegu oli tammikus olnud püha hiis. Nüüd aga raadati tammik nädalaga peaaegu maatasa, sinna-tänna jäeti püsti üksikud tüved, mis kruntide lõikamist otseselt ei seganud. Savisse künti kraavid ja rammiti tokid. Ja Liisi ei osanud aimatagi, mida hallis ülikonnas määrajad valla sotsiaalmaa müügi ja sihtotstarbeliseks elamumaaks muutmise eest meeleheaks said. Ja kaitsepolitsei võis vaid üldiselt aimata seda varitelefonide, paroolide, vahendusisikute ja konspireeritud üleandmise protseduuri ahelskeemi, mida mööda rahapakid ametnike ja partei hüvanguks liikusid.
Õhtuti pliiditule paistel järgmiseks hakatuseks pilpaid lõigates silitas Liisi vanaisa pussnuga ja mäletas põlist tammikut, kus kevaditi õitsesid sinililled ja ülased, kus vidistasid vindid ja tihased. Liisi mäletas ohvrikivi, mille ääres krabisevatel sarapuulehtedel tantsisid rästikud. Väga selgesti mäletas ta krobelist tüve, mille vastu teda kord suruti ja esimest korda elus suudeldi. Ta mäletas nurmenukkude ja kullerkuppude kulda, samblast tõusvaid sõnajalgu ja tõrusid nokkivaid pasknääre. Liisi mäletas hangedes kalpsavaid jäneseid ja jalgrada, mida mööda