Talvesepp. Terry Pratchett
õelaks muutuda.
„Ma tahaksin tassi musta teed,” sõnas vana naine, kui Tiffany mõtlikult sisse tagasi tuli.
Preili Treason ootas, kuni Tiffany tassi pesema hakkas, ja küsis siis: „Laps, kas sa oled kuulnud lugusid, mis minu kohta käivad?” Tema hääl oli lahke. Nad olid karjunud, nad olid öelnud asju, mida oleks võinud paremini öelda, olid näidanud oma kangust ja trotsi. Aga nad olid koos ja neil ei olnud kuhugi mujale minna. Preili Treasoni vaikne hääl oli rahupakkumine ja Tiffany oli selle üle rõõmus.
„Ee… seda, et teil on keldris deemon?” küsis Tiffany vastu, pea ikka veel mõistatusi täis. „Ja et te sööte ämblikke? Ja teil käivad külas kuningad ja teised kõrged valitsejad? Ja kõigil lilledel, mis teie aeda istutatakse, kasvab must õis?”
„Aa, kas nii räägitakse?” tähendas preili Treason rahulolevalt. „Seda viimast ma pole kuulnudki. Küll on tore. Kas sa seda oled ka kuulnud, et aasta pimedamal ajal käin ma öösiti ringi ja annan neile, kes on olnud head, kukrutäie hõbedat? Aga kes on olnud halb, sellel lõikan kõhu pöidlaküünega lõhki, niimoodi?”
Tiffany kargas tahapoole – preili Treasoni kortsus käsi keeras ta ringi ja kollane pöidlaküüs sähvas tema kõhu eest läbi. Vanaeit nägi hirmus välja.
„Ei! Seda ma pole kuulnud!” hingeldas Tiffany, surudes end vastu valamut.
„Kuidas? Ja see on ometi imeline lugu, kus on sees tõesti toimunud sündmused!” ütles preili Treason ja tema tigedast põrnitsusest sai naeratus. „Aga seda lugu, et mul olevat lehmasaba?”
„Lehmasaba? Ei ole!”
„Tõesti? See teeb küll tuska,” lausus preili Treason ja langetas sõrme. „Kahjuks on jutustamiskunst siinkandis päris alla käinud. Ma peaksin tõesti midagi ette võtma.”
„See on lihtsalt teistmoodi boffo, eks?” küsis Tiffany. Aga ta polnud ise selles päris kindel. Preili Treasoni pöidlaküüs oli olnud üsna jube. Pole ime, et tüdrukud tema juurest nii kähku jalga lasid.
„Aa, sul siis ikkagi on aju. Muidugi on see boffo. Just nimelt. Tabav nimetus. Boffo see on. Ootuste kunst. Näita rahvale seda, mida nad tahavad näha, näita seda, mis nende arvates peaks olemas olema. Ma pean ju lõpuks oma mainet õigustama.”
Boffo, mõtles Tiffany. Boffo, boffo, boffo…
Ta läks pealuude juurde, võttis ühe neist kätte ja luges silti selle all, täpselt nii, nagu ta oli lugenud umbes kuu aja eest:
„Väga elutruud, eks ole?” märkis preili Treason ja läks keppide klõbinal tagasi oma tooli juurde. „Muidugi, kui surnupealuu kohta saab niimoodi öelda! Seal poes müüdi ka imepärast masinat ämblikuvõrkude tegemiseks. Valad sellise kleepuva möksi sinna sisse ja kui natuke harjutad, saab päris korralikke võrke teha. Neid jubedaid kaheksajalgseid kribistajaid endid ma ei kannata, aga võrgud peavad muidugi olema. Kas sa panid tähele, mis surnud kärbeste asemel on?”
„Jah,” vastas Tiffany ja heitis pilgu lae alla. „Rosinad. Ma mõtlesin, et teil on taimetoitlastest ämblikud.”
„Väga tubli. Vähemalt silmadega on sul kõik korras. Kübara sain ma ka sealtsamast poest. „Vana Kuri Nõid nr 3, Õuduspidude jaoks kohustuslik” – oli vist nii. Mul on nende kataloog kusagil veel alles, kui sind huvitab.”
„Kas kõik nõiad ostavad Boffo pilapoest?” küsis Tiffany.
„Ainult mina, vähemalt selle kandi nõidadest. Õigus, Vanaema Breathless Kakskose külast ostis sealt ikka soolatüükaid.”
„Aga… miks?” küsis Tiffany.
„Ta ei suutnud neid ise kasvatada. Need ei kasvanud tal kohe mitte kuidagi, vaene naine. Ta proovis kõiki vahendeid, aga nägu oli ikka sile nagu tite tagumik, terve elu.”
„Ei, ma mõtlesin seda, et miks te tahate nii” – Tiffany kõhkles hetke ja jätkas siis – „hirmus välja näha?”
„Mul on oma põhjused,” kostis preili Treason.
„Aga te ei tee ju kõike seda, mida lugudes räägitakse. Kuningad ja valitsejad ei käi ju teilt nõu küsimas.”
„Ei käi, aga see pole võimatu,” vastas preili Treason vapralt. „Näiteks siis, kui nad peaksid ära eksima. Oh, neid lugusid ma tean. Suurema osa neist olen ma ise välja mõelnud!”
„Te mõtlesite iseenda kohta lugusid välja?”
„Aga muidugi. Selge see. Miks mitte? Ma ei saa ju nii tähtsat asja amatööride hooleks jätta.”
„Aga rahvas räägib, et te näete inimese hinge!”
Preili Treason hakkas itsitama. „Jah. Ja seda ma välja ei mõelnud! Aga ühte ma ütlen: mõne siinse inimese hinge nägemiseks oleks luupi vaja! Ma näen, mida nemad näevad, ma kuulen nende kõrvadega. Ma tundsin nende isasid ja vanaisasid ja vanavanaisasid. Ma tean kuulujutte ja saladusi ja väljamõeldud lugusid ja tõtt. Mina olen nende jaoks Õiglus, ja ma olen õiglane. Vaata mind. Näe mind.”
Tiffany vaatas – ta vaatas mööda mustast keebist ja pealuudest ja kummist ämblikuvõrkudest ja mustadest lilledest ja silmasidemest ja kuulujuttudest ja ta nägi väikest pimedat ja poolkurti vanamutikest.
Boffo muutis kõik… mitte ainult see tobe kila-kola, vaid boffo-mõtlemine – kuulujutud ja lood. Preili Treasonil oli võimu, sest kõik arvasid, et tal seda on. See oli nagu nõiakübara võim. Kuid preili Treason läks boffoga palju-palju kaugemale.
„Nõial pole mingeid abivahendeid vaja, preili Treason,” ütles Tiffany.
„Ära hakka targutama, laps. Kas Weatherwaxi-tüdruk ei rääkinud sulle sellest? Muidugi, selleks et nõid olla, pole vaja võlukeppi ega punutist ega isegi mitte teravatipulist kübarat. Aga väike etendus on nõiale abiks! Rahvas ootab seda. Rahvas usub sinusse. Ma ei ole jõudnud siia, kus ma täna olen, villase tuttmütsi ja ruudulise põlle kandmisega! Ma käitun, nagu roll nõuab. Ma…”
Väljast piimaköögi poolt kostis mürtsatus.
„Meie väikesed sinised sõbrad?” küsis preili Treason kulmu kergitades.
„Ei, neil on rangelt keelatud tulla piimaköökidesse, kus ma töötan,” vastas Tiffany juba ukse poole suundudes. „Taevas küll, ma loodan, et Horace pole paha peale läinud…”
„Ma ju ütlesin sulle, et temast tuleb ainult pahandusi!” hüüdis preili Treason talle järele, kui ta minema kiirustas.
Horace oligi paha peale läinud. Ta oli end jälle oma puurist välja pressinud. Kui ta tahtis, oskas ta üsna vedelaks muutuda.
Põrandal oli katkine võikauss, aga kuigi see oli enne võid täis olnud, ei olnud seal praegu enam midagi. Ainult rasvane laik oli maas.
Ja valamu alt pimedusest kostis omamoodi kiirurisemine ja mnämnämnäm…
„Aa, nii et nüüd sa jahid siis võid, Horace?” ütles Tiffany ja võttis harja. „See on juba samahästi kui kannibalism.”
Ja ikkagi oli see parem kui hiirte jahtimine, pidi Tiffany tunnistama. Nad olid muutunud rahutuks, kui hakkasid leidma piimaköögi põrandalt väikesi hiireluude hunnikuid. Isegi preili Treason ei suutnud välja mõelda, mis seal toimub. Siis aga üritas üks hiir, kelle silmade kaudu ta parajasti vaatas, juustude kallale minna ja korraga läks kõik pimedaks.
Horace oli nimelt juust.
Tiffany teadis, et Lancre’i Sinine on alati olnud särtsakamat sorti juust ja vahel tuleb see kinni naelutada, et see paigal püsiks, aga… noh, ta oli väga osav juustumeister, olgugi et ta sellega ennast ise kiitis, ja Horace oli selgelt väga hästi välja kukkunud. Kuulsad sinised jooned, mis andsid sellele juustusordile tema imelise värvi, olid väga ilusad, kuigi Tiffany polnud kindel,