Kindel linn. Tiit Aleksejev

      ESIMENE PEATÜKK

      Anno Domini 1148. Boscodoni Jumalaema klooster Provence’is

      Kirjutatud on: mina käin su ees.

      Mina käin su ees ja raiun riivid.

      Ja purustan väravad.

      1098. aasta maikuuks oli Sõna täide läinud.

      Antiookia, kogu Süüria pealinn, kuulus kristlastele.

      Valitud rahvale. Taevaminejatele.

      Me oleme juba ammu teisel pool joont, oli mu armsam mulle öelnud.

      Meile on ainult aega antud. Ajapikendust.

      Tal oli õigus.

      Öeldakse, et pühakud on ühe jalaga taevas, teisega maa peal.

      Antiookia all oli seda terve armee.

      Noateral.

      Anno Domini 1098. Antiookia Orontese ääres.

      Rüütel Tancred, Bohemondi käskjalg, leiab meid Sillavärava juurest.

      Me oleme end välja sirutanud raudvõrega kaetud kaevu kõrvale, seljad vastu graniidist rakkeid.

      „Sant lugu,” ütleb ta nähes, kui vähe meid on järele jäänud. „Aga mis teha.”

      Ma ei vasta talle.

      Keegi ei vasta.

      Tahmase näoga mehed meist mööda tuikumas, magamatusest, veinist ja tapmisest oimetud.

      Tumedate plekkidega kaetud nahkturvised varjavad ihu.

      Verega määrdunud sõjariistad me kõrval.

      Öises segaduses ei ole keegi märganud, et olime linnas ammu enne teisi.

      Nii palju on meil õnne olnud.

      Mu relvale on roninud väike kuldsete täppidega sisalik. Ta kergitab pead, tardub hetkeks paigale ja hakkab siis mööda terasest teed sibama.

      Väljakule ilmub tonsuuriga munk, käes kahest toikast kokkuköidetud rist.

      „Vennad!” hüüab ta põlvili laskudes, „Jumala mõõk on joobunud taevas! Vaata, see on langenud alla Süüria peale!”

      Mecharim võtab kotist leivatüki ja hakkab seda mugima, pilk otse enda ette suunatud.

      „Seepärast kiitke Issandat! Kiitke ja koguge kokku kõik sellest patusest linnast saadud saak! Keset turgu! Turuplatsi! Täisohvriks Issandale!”

      Ta hääl on kõrge ja katkendlik. See tõuseb ja langeb. Keeran pea kõrvale.

      Tancred seisab me ees, jalad harkis, pöidlad hõbeneetidega kaunistatud nahkrihma vahele torgatud. Mantel ta seljas on räbaldunud ja põlenud, aga rõngassärk selle all maksab terve varanduse.

      „Krahv Bohemond on sinuga rahul,” ütleb ta minu poole pöördudes.

      „Ta koguni kiidab sind.”

      Või rahul, mõtlen.

      Silme ees lahvatab midagi tumedat.

      Tunnen, kuidas sõrmed mööda maapinda liiguvad. Vastu tahtmist, nagu elaksid nad omaenda elu. Nad libisevad mööda sillutuskive…

      piki sisaliku rada… jõuavad maas lebava mõõgani… ületavad käekaitse… sulguvad pideme ümber.

      „…ja tema ees käib hävitav tuli,” kriiskab munk.

      Sõrmed on pärale jõudnud.

      „…ja tema taga kõrvetav leek!”

      Mida nad ootavad? mõtlen.

      „…laastage siis linn ja kõik, mis temast saada!”

      Nüüd! sosistavad varjud. Aeg!

      „Igal juhul – hästi tehtud,” ütleb Tancred. „Ja mis peamine…”

      Ta huuled liiguvad. Verekohin mu kõrvus.

      Normann on löögiulatuses.

      Nüüd…

      „…ja jäägu see ahervaremeks… kuni tuleb märki kandev palverändur, tema on valitud!.. Ja on see tal ihusse lõigatud, sest…”

      „Vait, munk!” röögatab Tancred end ümber pöörates.

      Léon asetab välkkiire liigutusega saapakanna mu käe peale.

      Hääl katkeb nagu lõigatult.

      Normann võtab kiivri peast ja pühib laupa. „Vaat nii,” ütleb ta rahulolevalt. „Kaua sa seda kraaksumist kuulad.”

      Ta vaatab maha. Seejärel mulle otsa.

      Me pilgud kohtuvad.

      Veritsev lõikehaav ta põsel. Õlgadeni ulatuvad juuksed, hallid nagu laagrilõkete tuhk.

      Ta on juba vana mees. Üle neljakümne.

      Aga ta rüht on sirge. Ja silmad säravad.

      Säravad heameelest kahekordse võidu üle.

      Kaks põlist vaenlast: basileus ja uskmatud. Seda on palju.

      Viieteistkümne aasta eest oli rüütel Tancred läbi teinud sõja Alexios Komnenose vastu. Ja kaotajaks jäänud.

      Osa võlast on nüüd makstud.

      Ja selsamal hetkel näen kedagi teist.

      Dieterit, mu relvavenda, kes Dorylaeumi all langes.

      Normann ja germaanlane olid samast sulamist. Ja teegi oli neil üks.

      Via Dei…

      Ainult Tancred on elus. Ja Dieter mitte.

      Ma näen, kuidas nad kõrvuti seistes rünnakukäsku ootasid.

      Rahulikult, juttu ajades. Samal ajal, kui türklased meie pihta nooli lasid.

      See ei olnud rüütlite uhkus, võõrastele mõeldud poos. Need mehed olidki sellised.

      Meie asi ei ole täita maad elavate, vaid taevast surnutega, kuulutasid preestrid.

      Taevased väljad pidid tõesti mõõtmatud olema.

      Ja meie oleme ainult eelsalk, conroi.

      Tegelik vägi on seal ülal. Vägi, mis koguneb, nii nagu vihmavesi koguneb.

      Tunnen, kuidas viha lahtub, kuidas ta minema voolab.

      On asju, mida ei saa enam muuta. Mis jäävadki nii.

      Jumala maailm, koltunud käsikiri.

      Ajan end püsti. On aeg.

      „Mine, võta oma tasu vastu,” ütleb Léon. „Siis on see ühel pool.”

      „Mis on ühel pool?” küsin.

      „Kreeklased. Normannid. Tormijooks. Kogu see lugu.”

      „Kas ikka on?”

      „Peab olema,” ütleb Léon. „Muidu lähed juba järgmises lahingus.”

      Ta ütleb: mis oli, see oli. Loeb see, mis on. Nüüdsama. Praegu.

      Ta ütleb seda väga rahulikult.

      Ta on kogu aeg rahulik olnud, laagrist lahkumisest saadik. Miski ei ole teda endast välja viinud. Iga ta liigutus on olnud väljapeetud nagu turniiril. Ta on lasknud mul juhtida. Ta on lasknud mul juhtida ja otsustada.

      Sest ta on kogu aeg teadnud.

      Ta on sama hea linnade võtja kui Alexios.

      Kui mitte parem.

      Ja ta on kogu aeg mu kõrval olnud. Märkamatult,