Erilised. Scott Westerfeld
oli neist kõigist kauem eriline olnud. Tema mõistus oli nii jäine, et ta oli end sama hästi kui ise eriliseks muutnud – vähemalt mõistuse poolest – ja end udupäisusest välja murdnud vaid terava noaga oma nahka lõikudes. Ja Shay oli see, kes tegi doktor Cable’iga kokkuleppe, mis lubab lõikajatel hävitada Uus-London nii, nagu nad ise soovivad.
Seega oli Shay Boss ja talle kuuletuda polnudki nii halb. See oli jäisem kui mõtlemine, mis võis sind igasugustesse sekeldustesse saata.
All paistsid Vanakestelinna klanitud villad. Mööda tuhisesid tühjad aiad, mis ootasid, et vanakesed sinna kevadlilli istutaksid. David ja tema kaaslane laskusid maapinna lähedale ja püsisid madalal, et oma laudadele võimalikult palju võrgustikutuge pakkuda.
Tally nägi nende sõrmi omavahel kokku puutumas, kui nad üle madala aia hüppasid, ja ta mõtles, kas nad on koos. Ilmselt oli David leidnud järgmise vaese Londoni tüdruku, kelle elu ära rikkuda.
Seda ta tegigi – otsis inetuid, kes põgeneksid, võrgutas parimaid ja nutikamaid linnalapsi mässu lubadusega. Ja tal olid alati oma lemmikud. Kõigepealt Shay, siis Tally…
Tally raputas pea selgeks ja meenutas endale, et londonlaste eraelu ei huvita erilisi sugugi.
End ettepoole kallutades sundis ta lauda kiiremini edasi liikuma. Radade mustjas laotus oli otse nende ees. Tagaajamine oli peaaegu läbi.
Kaks londonlast sööstsid pimedusse ja kadusid tihedasse metsa. Tally ronis puulatvade kohale ja otsis kuu teravas valguses nende jälgi. Kaugemal Radade taga oli tõeline metsik loodus, seal Väljas valitses tõeline pimedus.
Puulatvu läbis värin, londonlaste kaks hõljuklauda hiilisid nagu tuuleiil läbi metsa…
„Nad suunduvad ikka otse välja,” ütles Tally.
„Me oleme kohe su kannul, Tally-wa,” vastas Shay. „Tuled äkki ka siia alla?”
„Muidugi, Boss.” Tally kattis laskudes mõlema käega oma näo, okkad torkisid teda varbaotstest pealaeni ja männioksad embasid kogu tema keha. Ja siis oli ta tüvede vahel, põikles läbi metsa, põlved kõveras ja silmad pärani.
Teised kolm lõikajat olid talle järele jõudnud ja nad sõitsid sajameetriste vahedega, julmad ilusad näod värelevas kuuvalguses kuratlikud.
Nende ees, piiril Radade ja tõelise metsiku looduse vahel hakkasid kaks londonlast laskuma, nende laudade magnettõstemehhanism ei leidnud enam metallilt tuge. Nende kriuksuv laskumine kajas läbi võsa ja peagi kostsid jooksusammud.
„Mäng on läbi,” ütles Shay.
Tally laua propellerid hakkasid tööle, puude vahel triivis madal põrin nagu mõne talveund magava eluka norisemine. Lõikajad võtsid hoo maha, laskusid paar meetrit allapoole ning otsisid silmapiirilt liikumist.
Mõnuvärin liikus mööda Tally selgroogu. Tagaajamisest oli saanud peitusemäng.
Kuid see polnud just aus mäng. Ta liigutas näppu ja kiibid tema kätes ja peas vastasid, lülitades sisse öönägemise. Maailm oli muutnud – lumelaikudega maapind muutus siniseks, puudelt õhkas õrna rohekat kuma – iga eset valgustas tema enda soojus. Silma torkasid mõned väikesed loomad, punased ja tukslevad, pead kiirelt liikumas, justkui tunnetaksid nad, et midagi ohtlikku on läheduses. Sealsamas säras hõljuv Fausto, tema palavikuline erilise keha oli erekollane ja Tally enda käed olid kui oranžid leegid.
Kuid nüüd lillas pimeduses tema ees ei paistnud midagi inimesesuurust.
Tally kortsutas kulmu, klõpsis öö- ja tavanägemise vahel. „Kuhu nad kadusid?”
„Neil on ilmselt hiilimiskostüümid,” sosistas Fausto. „Muidu me näeksime neid.”
„Või tunneksime vähemalt nende lõhna,” ütles Shay. „Äkki polegi su peika nii suvaline, Tally-wa.”
„Mida me teeme?” küsis Tachs.
„Tuleme laudadelt maha ja kasutame oma kuulmist.”
Tally lasi oma laual maanduda, propellerilabad purustasid enne peatumist oksi ja kuivanud lehti. Kui laud peatus, astus ta sellelt maha ja hilistalvine külm imbus läbi nakkuvate kingade üles.
Ta liigutas varbaid ja kuulatas metsa, vaatas, kuidas tema hingeõhk näo ees ülespoole kerkis, ja ootas, kuni teiste lauad vaikivad. Kui vaikus süvenes, püüdsid tema kõrvad kinni vaikse heli kõikjal tema ümber – tuul liigutas männioksi neid ümbritseva jääkihi sees. Vaikust häirisid mõned linnud ja mõned näljased oravad, kes olid pikast talveunest üles ärganud ja otsisid maetud pähkleid. Teiste lõikajate hingamine kostis läbi nahantenni kummitusliku kanali, eraldi ülejäänud maailmast.
Kuid metsast ei kostnud midagi inimese liikumise sarnast.
Tally naeratas. Vähemalt tegi David peitusemängu huvitavaks, kui ta niimoodi täiesti paigal oli. Aga isegi kui hiilimiskostüümid varjavad nende kehasoojust, ei saa londonlased igavesti liikumatutena püsida.
Pealegi, Tally tundis, et ta on kuskil siin. Ta on lähedal.
Tally vaigistas oma nahantenni heli, lülitas teiste lõikajate hääled välja ja jättis end infrapunakiirguses paistvasse hääletusse maailma. Põlvitades sulges ta silmad ja asetas ühe palja peopesa kõvale külmale maapinnale. Tema erilise kätes olid kiibid, mis tajusid ka vähimat vibratsiooni, ja Tally lasi kogu kehal kuulatada.
Õhus oli midagi… ümin, mida ta vaevalt tajus, rohkem nagu sügelus kõrvas kui päris heli. See oli üks nendest kummituslikest helidest, mida ta nüüd kuulis, nagu näiteks tema enda närvisüsteemi sumin või päevavalguslampide surin. Nii paljud helid, mis olid inetutele ja udupeadele kättesaamatud, jõudsid eriliste kõrvu, see oli sama imelik ja ootamatu nagu inimese naha konarlik pind mikroskoobi all.
Aga mis see siis oli? Heli hääbus ja naasis tuules nagu noodid, mis kõlasid linna päikesepaneelidest välja ulatuvatel pingeliinidel. Ehk oli see mingisugune lõks, kahe puu vahele seotud traat. Või oli see žilett-terav nuga, mis oli niisuguse nurga all, et tuul selle helisema pani?
Tally hoidis silmad kinni, kuulatas veel ja kortsutas kulmu.
Esimesele oli lisandunud veel helisid, nüüd kõlasid need kõikjal. Kolm, neli, siis viis kõrget tooni hakkasid helisema, nende koos tekitatud heli polnud valjem kui koolibri tiivavurin saja meetri kaugusel.
Tally avas silmad ja kui need hämarusega taas harjusid, nägi ta neid äkki – kerge nihkumine tõi selgelt nähtavale viie inimese kogud metsas, nende hiilimiskostüümid sulandusid peaaegu täiuslikult ümbritsevaga ühte.
Siis nägi ta, kuidas nad seisid – jalad laiali, üks käsi tahapoole tõmmatud, teine ees sirge – ja ta mõistis, millest see heli tuli…
Pingule tõmmatud vibunöörid olid valmis nooli lendu laskma.
„Varitsus,” ütles Tally ja mõistis siis, et oli oma nahantenni välja lülitanud.
Ta pani selle uuesti tööle just siis, kui esimene nool lendu lasti.
ÖINE VÕITLUS
Nooled lendasid läbi õhu.
Tally viskus pikali ja surus end vastu maad, lamas langenud jäätunud okastel. Midagi vihises mööda, piisavalt lähedalt, et juukseid riivata.
Kahekümne meetri kaugusel tabas nool midagi ja Tally kõrvu kostis elektriline surin, nagu oleks võrk ülekoormatud, ja summutas Tachsi uratuse. Siis tabas nool Faustot ja Tally kuulis teda õhku ahmimas, enne kui tema ühendus katkes. Tally ronis lähedal asuva puu taha varju ja kuulis, kuidas kaks keha vastu kõva maapinda mütsatasid. „Shay?” sisistas ta.
„Nad ei saanud mulle pihta,” tuli vastus. „Ma nägin noolt tulemas.”
„Mina ka. Neil on kindlasti hiilimiskostüümid.” Tally surus end vastu jämedat tüve ja otsis puude vahelt inimsiluette.
„Ja öönägemisvarustus ka,” ütles Shay. Tema hääl oli rahulik.
Tally vaatas oma käsi, mis infrapunakiirguses