Valejälg. Henning Mankell

Valejälg - Henning Mankell


Скачать книгу
püüame inimest identifitseerida,” ütles Wallander. „Ega me kurjategijat ei otsi.”

      „Kodus pole nagunii kedagi,” väitis Martinsson. „Mulle ei meeldi minna tühja majja.”

      Wallander jättis Martinssoni ja vaatas sisse Ann-Britt Höglundi tuppa, mille uks seisis valla. Tuba oli tühi. Ta läks piki koridori tagasi valvekorraruumi, kus võeti vastu kõik häireteated ja telefonikõned. Ann-Britt Höglund istus koos ühe assistendiga laua ääres ja vaatas paberivirna läbi.

      „On meil midagi, millest kinni hakata?” küsis ta.

      „Meil on paar vihjet, mida tasub lähemalt uurida,” vastas Ann-Britt. „Üks käib tüdruku kohta Tomelilla rahvaülikoolist, kes on kaks päeva kaotsis, ilma et keegi midagi teaks.”

      „Meie tüdruk oli 163 sentimeetrit pikk,” ütles Wallander. „Tal olid täiesti terved hambad. Ta vanus jääb viieteistkümne ja seitsmeteistkümne vahele.”

      „Nii noor?” küsis Höglund üllatunult.

      „Jah,” vastas Wallander. „Nii noor.”

      „Siis see igatahes Tomelilla tüdruk pole,” sõnas Ann-Britt Höglund ja pani paberi käest. „See on kakskümmend kolm ja väga pikk.”

      Ta soris veidi aega paberites.

      „Üks on veel,” sõnas ta. „Kuueteistkümnene tüdruk nimega Mari Lippmansson. Elab siinsamas Ystadis ja töötab pagaritöökojas. Ta on juba kolm päeva töölt puudunud. Pagar helistas meile. Ta oli vihane. Ilmselt ei tee vanemad tüdrukust väljagi.”

      „Eks vaata teda pisut lähemalt,” sõnas Wallander julgustavalt.

      Ometi teadis ta, et see pole õige.

      Ta võttis tassi kohvi ja läks oma tuppa. Autovarguste kohta käivate paberite virnad kõrgusid põrandal. Ta mõtles, et peaks need nüüdsama Svedbergile üle andma. Samal ajal lootis ta, et enne tema puhkuse algust ei toimu enam ühtki tõsisemat kuritegu.

      Nad kohtusid kella nelja ajal koosolekuruumis. Nyberg oli tulnud tagasi põlenud põllult, kus ta oli otsingud lõpetanud. Kokkusaamine kujunes lühikeseks. Hansson oli ennast välja vabandanud sellega, et pidi läbi lugema riigi politseiametist tulnud kiire märgukirja.

      „Teeme lühidalt,” ütles Wallander. „Homme peame vaatama läbi kõik muud asjad, mida ei saa oodata lasta.”

      Ta pöördus laua otsas istuva Nybergi poole.

      „Kuidas koeraga läks?” küsis ta.

      „Nagu ma ütlesin,” vastas Nyberg. „Ta ei leidnud mitte kui midagi. Kui seal ka oli mingit lõhna, siis kadus see bensiinihaisu sisse.”

      Wallander mõtles järele.

      „Te leidsite viis või kuus kokkusulanud bensiinikanistrit,” lausus ta. „See tähendab, et ta pidi tulema Salomonssoni rapsipõllule mingi sõiduriistaga. Ta ei saanud seda bensiini seljas kohale tassida. Kui ta just mitut otsa ei teinud. Muidugi on olemas veel üks võimalus. Et ta ei tulnud sinna üksi. Aga see tundub olevat vähemalt ebatõenäoline. Kes hakkaks noort tüdrukut enesetapu puhul abistama?”

      „Me võiksime ju katsuda bensiinikanistrite päritolu kindlaks teha,” tähendas Nyberg kahtlevalt. „Aga kas see ongi hädavajalik?”

      „Senikaua, kui me ei tea, kes ta oli, peame uurima kõike võimalikku,” kostis Wallander. „Kuskilt ta ju pidi tulema. Mingil moel.”

      „Kas keegi on Salomonssoni aita pilku heitnud?” küsis Ann-Britt Höglund. „Vahest on bensiininõud sealt pärit.”

      Wallander noogutas.

      „Keegi peab sinna sõitma,” ütles ta.

      Ann-Britt Höglund pakkus ennast välja.

      „Meil tuleb ära oodata Martinssoni töötulemused,” lausus Wallander arutelu lõpetuseks. „Nagu ka Malmö patoloogide omad. Nad teatavad meile homme tüdruku täpse vanuse.”

      „Kuldehe?” pillas Svedberg.

      „Ootame sellega, kuni saame vahest selgust, mida võiks tähendada tähekombinatsioon,” sõnas Wallander.

      Korraga taipas ta midagi, millest oli seni mööda vaadanud. Surnud tüdruku taga olid ometi teised inimesed. Kes teda leinama jäävad. Kes säilitavad ta oma mälus elava tõrvikuna ringi jooksmas, aga seda juba hoopis teisel kujul, kui tema ise.

      Nende peades jätab tuli märgid maha. Tema jaoks hajub see aja jooksul nagu halb unenägu.

      Nad läksid eri suundadesse laiali. Svedberg tuli Wallanderiga kaasa ja võttis autovarguste uurimismaterjalid. Wallander andis talle lühiülevaate. Kui nad sellega valmis olid, jäi Svedberg istuma. Wallander nägi, et ta tahab millestki rääkida.

      „Peaksime kunagi kokku saama ja rääkima,” lausus Svedberg kõhklevalt. „Sellest, mis on politseiga toimumas.”

      „Sa mõtled koondamisi ja seda, et turvafirma peab vahialuste valvamise üle võtma?”

      Svedberg noogutas pahuralt.

      „Mis see aitab, et me saame uued mundrid, kui me pole enam võimelised oma tööga hakkama saama?” jätkas ta.

      „Ma ei arva, et meie rääkimisest abi oleks,” kostis Wallander põiklevalt. „Meil on olemas ametiühing, kes saab makstud selle eest, et nende küsimustega tegelda.”

      „Peaks igal juhul protestima,” ütles Svedberg. „Peaks rääkima inimestele tänaval, mis on toimumas.”

      „Võib-olla on igaühel omigi muresid küllaga,” vastas Wallander, mõeldes samal ajal, et Svedbergil on muidugi õigus. Tema endagi kogemused tunnistasid, et kaaskodanikud olid valmis minema üsna kaugele hoidmaks alal oma politseijaoskondi.

      Svedberg tõusis püsti.

      „Ega mul muud ei olnudki,” tähendas ta.

      „Korralda kokkusaamine,” ütles Wallander. „Ma luban, et võtan osa. Aga oota, kuni suvi mööda saab.”

      „Ma mõtlen selle peale,” sõnas Svedberg ja lahkus toast, autovargused kaenla all.

      Kell oli saanud kolmveerand viis. Wallander nägi aknast, et peagi hakkab vihma sadama.

      Ta otsustas süüa ühe pitsa, enne kui sõidab isa juurde Löderupi. Seekord tahtis ta külastada isa ette helistamata.

      Politseijaoskonnast lahkudes peatus ta korraks selle toa uksel, kus Martinsson oma kuvarite juures istus.

      „Ära sa liiga kauaks istuma jää,” ütles ta.

      „Ma pole ikka veel midagi leidnud,” vastas Martinsson.

      „Homme näeme.”

      Wallander läks oma auto juurde. Esimesed vihmapiisad olid juba autoplekile kukkunud.

      Ta hakkas parajasti parkimisplatsilt välja keerama, kui nägi Martinssoni jooksvat ja kätega vehkivat. Nüüd on ta meil käes, mõtles ta kiiruga. See tunne oli tal korraga tombuna maos. Ta keeras akna alla.

      „Kas sa leidsid ta üles?” küsis ta.

      „Ei leidnud,” kostis Martinsson.

      Seejärel taipas Wallander Martinssoni näoilmest, et oli juhtunud midagi tõsist. Ta tuli autost välja.

      „Mis on?” küsis ta.

      „Tuli telefonikõne,” ütles Martinsson. „Nad on teisel pool Sandskogenit leidnud kaldalt laiba.”

      Saatan, mõtles Wallander. Ainult mitte seda. Mitte praegu.

      „Tundub mõrv olevat,” jätkas Martinsson. „Helistas keegi mees. Tundus olevat erakordselt selge jutuga, kuigi oli loomulikult vapustatud.”

      „Tuleb sinna sõita,” arvas Wallander. „Mine too oma kuub. Vihma hakkab tulema.”

      Martinsson ei liikunud paigast.

      „Helistaja paistis


Скачать книгу