Jumalik puudutus. Elizabeth Gilbert

      Selle juhtumi meenutamisest täitusid Retta suured rohelised silmad pisaraist ja siis valgusid pisarad põskedele.

      „See on küll täielik jama,” pahandas Beatrix sõnu rõhutades ja Alma võpatas iga silbi juures. „Mis sa arvad, kui paljude inimeste vanaema surma mina oma vanuses näinud olen? Mis oleks saanud, kui ma iga kord nutma oleksin hakanud? Vanaema surm ei tähenda tragöödiat, laps, ja kellegi teise vanaema surm kolm aastat tagasi ei peaks küll mingil juhul nutuhoogu esile kutsuma. Vanaemad surevad, laps. Nii need asjad käivad. Võiks peaaegu väita, et vanaema peabki surema, kui on nooremale põlvkonnale sündsuse ja arukuse õppetunnid edasi andnud. Veel enam, ma kardan, et sinust polnud toatüdrukule küll eriti tuge ja tal oleks rohkem kasu olnud, kui sa oleksid talle kindlameelsuse ja vaoshoituse eeskujuks olnud, mitte pisarais tema voodile vajunud.”

      Retta kuulas selle noomituse usalduslikul ilmel ära, aga Alma oli murest murtud. No nüüd ongi Retta Snow’ga kõik, mõtles ta. Aga siis hakkas Retta ootamatult naerma. „Milline suurepärane märkus, proua Whittaker! Kui värske nurga alt te asjadele lähenete! Teil on absoluutselt õigus! Ma ei võta enam kunagi kellegi vanaema surma kui tragöödiat!”

      Tundus peaaegu, et pisarad ronivad Retta põski mööda tagurpidikäiguga üles tagasi ja kaovad siis täiesti.

      „Ja nüüd ma pean lahkuma,” teatas Retta, ise värske kui koidik. „Ma kavatsen täna õhtul jalutama minna, seega pean koju minema ja valima välja sobilikema jalutustanu. Mulle nii väga meeldib jalutada, proua Whittaker, aga mitte vale tanuga, ma olen kindel, et te mõistate.” Retta sirutas Beatrixile käe ja too ei suutnud jätta seda vastu võtmata. „Proua Whittaker, küll see oli kasulik kohtumine! Ma ei leia kohe sõnu, et teid teie tarkuse eest tänada. Te olete lihtsalt Saalomon naiste hulgas, pole siis imestada, et teie lapsed teid nii väga imetlevad. Kujutleda vaid, kui teie oleksite minu ema, proua Whittaker – kujutleda vaid, kuidas ma siis ei oleks üldse rumal! Minu emal, teil on lausa kahju seda kuulda, pole elu seeski ühtegi arukat mõtet pähe tulnud. Hullem veel, ta mäkerdab näo nii paksult vahade, võiete ja puudriga kokku, et näeb välja nagu õmbleja mannekeen. Näete siis, kuidas mul pole vedanud – mind on kasvatanud harimatu mannekeen, mitte keegi teietaoline. No olgu, ma siis lähen!”