Kummitus. Jo Nesbø
vaatas lennukikaptenit ja ootas tavapärast küsimust.
Lennukikapten oli naril selja sirgu ajanud, olles nüüd näost veidi jumekam, ja köhatas lõpuks ometi hääle puhtaks. „Miks … ee, põletaja? Tema ei olnud ju keelt kandnud?”
„Sest õiglust pole olemas, Schultz. Kõigest hädavajalikud lahendused praktilistele probleemidele. Põletaja, kes pidi tõendid hävitama, oli ise tõendiks muutunud. Ta oli paljastatud ja kui politsei ta kätte saaks, võiks ta uurimise käigus Kosovo albaanlaste juurde juhatada. Kuna põletaja ei olnud Kosovo albaanlastele vend, kõigest kinnimakstud üleaisalööja, oli tema ärakoristamine loogiline. Ja nad teadsid, et sellise politseiniku mõrva politsei ei ületähtsusta. Miks nad olekski pidanud? Põletaja oli oma karistuse juba kätte saanud ja politsei ei algata juurdlust lugudes, kus ainus, mida nad võivad saavutada, on see, et avalikkus saab teada järjekordsest korrumpeerunud ametivennast. Nõus?”
Berntsen kummardus lähemale. Hääl muutus vaiksemaks, kuid intensiivsus tõusis: „Mul ei ole mingit soovi tulbiväljadel lõpetada, Schultz. Ainus moodus, kuidas me sellest supist pääseme, on teineteist usaldada. Üksainus langevari. Mõistad?”
Lennukikapten köhatas. „Mis Kosovo albaanlasest sai? Pehmendas see ta karistust?”
„Raske öelda. Ta leiti enne kohtuistungit oma kongi seina küljes rippumas. Keegi oli ta kukalt pidi konksu otsa riputanud.”
Lennukikapten vajus jälle näost ära.
„Hinga, Schultz,” ütles Truls Berntsen. See meeldiski talle töö juures kõige rohkem. Et vähemalt korraks oli olukord tema kontrolli all.
Schultz toetas pea vastu seina. Sulges silmad. „Aga kui ma juba praegu abist loobun ja me teeme näo, nagu sind poleks siin olnudki?”
„Ei aita. Minu ja sinu tööandja ei taha, et sa tunnistajapinki sattuks.”
„Nii et sa tahad mulle öelda, et mul pole valikut?”
Berntsen naeratas. Ja tõi kuuldavale oma lemmiklause. „Valik on luksus, mis sul oli kaua aega tagasi.”
Valle Hovini staadion. Tilluke betoonist oaas keset rohelisi muruplatse, kaski, aedu ja lillekastidega verandasid. Talviti kasutati rada uisutamiseks, suvel kontserdikohana, peaasjalikult sellistele dinosaurustele nagu Rolling Stones, Prince, Bruce Springsteen. Rakelil oli isegi õnnestunud Harryle auk pähe rääkida, et nad võiksid minna U2 kuulama, kuigi Harry oli alati olnud klubimees ja vihanud staadionikontserte. Pärast oli ta Harryt õrritanud sellega, et sügaval sisimas oli too muusikaline peavoollane. Suurema osa ajast oli Valle Hovin aga nagu praegu, mahajäetud ja räämas, justkui kinnipandud tehas, mis oli tootnud asju, mida enam kellelegi vaja ei läinud. Harry parimad siinsed mälestused olid Olegi uisutrennid. Lihtsalt istuda ja vaadata teda pingutamas. Võistlemas. Ebaõnnestumas. Ebaõnnestumas. Ja siis õnnestumas. Ei midagi erilist. Uus rekord, teine koht klubi meistrivõistlustel oma vanuseklassis. Kuid rohkem kui piisavalt, et panna Harry lootusetut südant paisuma sellise absurdse suuruseni, mis sundis teda manama näole ükskõikset ilmet, et olukord neile mõlemale piinlikuks ei osutuks. „Pole paha, Oleg.”
Harry vaatas ringi. Mitte hingelistki. Siis torkas ta Vingi võtme tribüüni all oleva riietusruumi ukse lukku. Sees oli kõik nagu vanasti, ainult veel kulunum. Ta astus meeste riietusruumi. Põrandal vedeles prahti, oli näha, et siin käidi harva. Koht, kus sai üksi olla. Harry kõndis kappide vahel. Enamik ei olnud lukus. Kuid siis leidis ta selle, mida otsis. Abuse tabalukk. Ta torkas võtmeotsa täkitud luku avasse. See ei läinud sisse, neetud!
Harry pöördus. Pilk libises üle mõlkis metallkappide. Peatus ja liikus kapphaaval tagasi. Veel üks Abuse tabalukuga. Ja rohelisse värvi toksitud ringiga. „O”.
Harry nägi kappi avades esimese asjana Olegi pikamaauiske. Pikkadel peenikestel uisuteradel oli otse tera kohal justkui punase lööbena rooste.
Kapi siseküljele oli kinnitatud õhuavade kohale kaks fotot. Kaks perepilti. Ühel viis nägu. Kaks last ja need, kes eeldatavasti olid vanemad, olid talle tundmatud. Kuid kolmanda lapse tundis ta ära. Sest ta oli just näinud teda teistel fotodel. Kuriteopaiga ülesvõtetel.
Iludus. Gusto Hanssen.
Harry kaalus, kas see tuli ilust, kui korraga oli tal tekkinud tunne, et poiss ei kuulunud pildile, või täpsemini ei kuulunud sellesse perekonda.
Sama ei saanud kummalisel kombel öelda selle pikka kasvu heledapäise mehe kohta, kes istus teisel pildil tumedapäise naise ja tema poja taga. See oli tehtud mõned aastad tagasi ühel sügispäeval. Nad olid Holmenkollenil jalutanud, sumanud apelsinikarva lehtedes ja Rakel oli oma taskukaamera ühele kivile pannud ja vajutanud automaatpäästikule.
Oli see tõesti tema? Harry ei mäletanud, et tal oleks kunagi olnud nii pehmed näojooned nagu sel pildil.
Rakeli silmad särasid ja Harryle tundus, nagu oleks ta kuulnud naise naeru, mida ta armastas, millest kunagi ei tüdinenud ja mida püüdis alati esile kutsuda. Naine naeris ka koos teistega, kuid Harry ja Olegi juuresolekul oli naerul veidi teistsugune toon, mis oli reserveeritud vaid neile.
Harry otsis ülejäänud kapi läbi. Siin lebas valge, helesiniste ääristega kampsun. Polnud just Olegi stiil, Oleg kandis lühikesi halle ja musti Slayeri ja Slipknoti T-särke. Harry nuusutas kampsunit. Õrn lõhnaõli lõhn, naiselik. Mütsiriiulil lebas kilekott. Ta avas selle. Hingamine kiirenes. Sõltlase varustus, kaks süstalt, lusikas, kumminöör, välgumihkel ja vatirull. Ainus, mis puudus, oli narko. Harry oli juba kotti tagasi panemas, kui nägi veel midagi. Kapi nurgas olevat särki. Punast ja valget. Ta tõmbas selle välja. Jalgpallisärk, rinnal üleskutse: Fly Emirates, Arsenal.
Ta tõstis pilgu fotole, Olegile. Isegi poiss naeratas. Naeratas, nagu ta usuks, vähemalt tookord, et siin istuvad kolm inimest, kes on ühel nõul, et kõik on hästi, kõik saab korda, et nii peabki olema. Miks ta siis teelt välja sõitis, tema, kes ta roolis istus?
„Nagu sa valetasid, et oled alati meie jaoks olemas.”
Harry võttis mõlemad pildid kapiukselt ja pistis rinnataskusse. Kui ta väljus, oli päike loojumas Ullernåseni taha.
8. PEATÜKK
Näed isa, mu veri voolab? Sinu halb veri. Ja sinu veri, Oleg. Kirikukellad peaks sulle lööma. Ole sa neetud, olgu see päev neetud, kui ma sind kohtasin. Sa tulid Spektrumist kontserdilt. Judas Priest. Ma olin väljas oodanud ja sulandusin väljujate voolu.
„Vau, lahe T-särk,” ütlesin ma. „Kust sa selle said?”
Sa vaatasid mind veidral pilgul. „Amsterdamist.”
„Sa käisid Amsterdamis Judas Priesti kuulamas?”
„Ja mis siis?”
Ma ei teadnud Judas Priestist mitte sittagi. Kuid ma olin vähemalt kontrollinud, et tegu oli bändi ja mitte lauljaga ja et laulja nimi oli Rob-midagi.
„Vägev! Priest ruulib!”
Sa kangestusid hetkeks ja vaatasid mulle otsa. Keskendunult, nagu loom, kes on midagi haistnud. Ohtu, ohvrit, partnerit. Või – nagu sinu puhul – võimalikku hingesugulast. Sest üksindus lasus su õlul nagu raske märg mantel. Oleg, kui sa kõndisid seal, selg küürus ja jalgu järele vedades. Ma olin su just üksinduse pärast välja valinud. Ma ütlesin, et käristan sulle koola välja, kui sa Amsterdami-värgist räägid.
Ja sa rääkisid Judas Priesti kontserdist kaks aastat tagasi Heineken Music Hallis, kahest sõbrast, kaheksateist- ja üheksateistaastasest, kes olid end haavlipüssiga maha lasknud, kui olid kuulanud Priesti plaati varjatud sõnumiga „do it”. Ainult et üks oli ellu jäänud. Priest oli heavy metal. Oli proovinud ka speed metal’it. Ja kakskümmend minutit hiljem olid sa öelnud nii mitu korda goth ja death, et oli aeg tutvustada sulle methi.
„Lendame kõrgustesse, Oleg. Tähistame kaksikhingede kokkusaamist. Mis sa kostad?”
„Millest sa räägid?”
„Pargis on paar peolooma, kes savu tahavad tõmmata.”
„Tõsiselt?”