NullNullNull. Roberto Saviano
nad teevad kõvasti tööd, koguvad võimu ja raha. Aga sellest ei piisa, vähemalt mitte Osielile. Võimu ei saa jagada. Seda kordab ta kõigile, kes talle jonnakalt El Padrino lugu jutustavad: „Kui mulle võiks kuuluda kogu maailm, miks ma peaksin siis leppima vaid ühe tükiga sellest?” Niisiis, pärast seda, kui ta on koos El Chavaga kinni võetud, ostab Osiel vangivalvurid ära, tapab El Chava ja põgeneb. Sellel 1998. aasta päeval saavutab Osiel kaks asja: Golfo kartelli juhi rolli ja hüüdnime El Mata Amigos, Sõbratapja.
Sa oled sõbra tapnud. Võib-olla oled sa võimeline tapma isegi oma vanemad, oma venna või poja? Mida sa üldse enam kardad? Sind ei seo miski. Sul pole midagi kaotada. Sa oled võitmatu. Ja kui sul siis juhtub olema ka särav mõistus, on sinu tulevik kindlustatud. El Mata Amigos reformib organisatsiooni ja juhib selle 21. sajandisse. Politsei kaitse on talle altkäemaksudega garanteeritud. Ta on isegi Nuevo Laredo motoriseeritud ratsaväe 21. rügemendi ära ostnud. Nad on efektiivsed mehed. Nad saavad teate, et partii kokaiini on kusagil kõrbe piiril asuva mahajäetud vabriku lattu toimetatud. Nad kiirustavad relvastatud salgaga sündmuskohale, just sobival hetkel saabuvad nende kannul ka ajakirjanikud. Sissetung lattu toimub kiirelt ja ilma verevalamiseta. Sealt ei leita kedagi, ainult paar kilo valget pulbrit. Kedagi ei arreteerita. On ainult fotod, käepigistused ja naeratused. Ilus puhas töö.
Samal ajal rikutakse Mehhiko ja Ameerika Ühendriikide vahelist riigipiiri jätkuvalt iga päev ja iga tund. „Mingi Osiel …” kordavad Mehhiko võimukandjad asja omavahel arutades. Sõbratapja on nagu viirastus. Aga Tamaulipase loogelist maakitsust, seda keelt, mis Ameerikal tagumikku lakub, noolivad ka teised narkoorganisatsioonid, kes kuulutavad Golfo kartellile sõja. Need on vennad Valenciad ja Tijuana kartell, Vicente Carrillo Fuentesele kuuluv Juárezi kartell ja isegi Los Negros, Sinaloa kartellile alluv surmaeskadron. Nad kõik astuvad nüüd võitlusse Golfo kartelli vastu. See on tõeline sõda. Nuevo Laredo, Reynosa ja Matamorose linnad muutuvad lahingutandriks. Ei möödu tundigi ei päeval ega öösel, mil ei toimuks tapmisi ja inimrööve, tänavatelt võib kergesti leida kilekottidesse topitud ja tükeldatud laipu. Vägivalla ja ohvrite arvu tõus suurendab nii kohalikku kui ka rahvusvahelist survet kiiremas korras Osiel Cárdenas Guillén peatada. Lõpuks Osiel arreteeritakse ja antakse neli aastat hiljem USAle välja. Golfo kartell muutub detsentraliseeritud organisatsiooniks, kus võimu jagavad kaks narkoparunit: Osieli vend Antonio Ezequiel Cárdenas Guillén, hüüdnimega Tony Tormenta, kes tapetakse 2010. aasta 5. novembril Mehhiko armee poolt Matamoroses, ning Jorge Eduardo Costilla Sánchez, hüüdnimega El Coss, kelle Mehhiko merevägi arreteerib Tampicos 12. septembril 2012. aastal. Ometi ei suuda need kaks juhti lõppu teha vaenusõdadele, mis kartelli seestpoolt nõrgestavad.
Nii ka läheb. Kui nende kuningriik langeb, tuleb võimule Mario Armando Ramírez Treviño, hüüdnimega El Pelón, Kiilakas, või X20, kes kahjuks võetakse kinni Reynosas 17. augustil 2013. Kes on järgmine? DEA arvates üks nendest kolmest mehest: Luís Alberto Trinidad Cerón, hüüdnimega El Guicho, Juan Francisco Carrizales, hüüdnimega El 98, või Alberto de la Cruz Álvares, hüüdnimega El Juanillo. Samuti ollakse alati valmis vastu võtma veel ühte Osieli venda, Homero Cárdenas Guilléni, hüüdnimega El Majadero, Lollakas.
Tänapäevani lõikab Golfo kartell kasu oma heast asukohast USA piiri lähedal. Golfo kartell on nagu võimas rahamasin, mida USA välisministeerium üritas peatada 2009. aastal, kui eraldas viiskümmend miljonit dollarit tasuks info eest, mis aitaks tabada kartelli kahte pealikku ja selle ülejäänud viitteist liiget. Tonnidesse küündivate kokaiinikoguste üle piiri toimetamiseks kasutatakse kõikvõimalikke teid, nende hulgas isegi maa-aluseid tunneleid, mille kaudu käib ka inimkaubandus. Selle ohvritest saavad uue põlvkonna narkokullerid, kes vastutasuks piiri taga miraažina terendava parema elu lootuses võtavad endaga kaasa kuni poole miljoni dollari väärtuses narkootikume. Samuti kasutatakse selleks liinibusse, mis sõidavad mööda teed Interstate 35, mis viib Laredo piirilinnast Texase osariigis Minnesotasse, või teed Interstate 25, mis saab alguse neljakümne kilomeetri kaugusel El Pasost (samuti Texases) ja jõuab põhja poole suundudes välja Wyomingisse. Liinibussid on uimastikaubitsejate jaoks täiuslik transpordivahend, neid ei kontrollita röntgeniga peaaegu mitte kunagi. Samas ei põlga Golfo kartell ära ka palju fantaasiarikkamaid meetodeid, näiteks raudteetransporti või kiireid ja turvalisi allveelaevu, millega saab transportida tohutuid kokaiinilaste.
„Iga inimese südames on meeletu soov millegi eest võidelda, seiklust läbi elada ja midagi kaunist päästa.” Need kristlasest kirjaniku ja aktivisti John Eldredge’i sõnad on alati meeldinud ühele La Familia Michoacana võimukamale bossile Nazario Moreno Gonzálesile, kes otsustas need sõnad ümber kohandada. Moreno Gonzáles kuulutas jumalikku õiglust vaenlasi kõrvaldada ega lahkunud iialgi oma tõekspidamiste „piiblist”. „Parem suren lahingus, kui elan terve elu põlvitades,” kirjutas Moreno Mehhiko revolutsionääri Emiliano Zapata sõnu tõlgendades. Või: „Parem olen elav koer kui surnud lõvi.” Osale inimestest oli ta El Chayo, teistele El Mas Loco, kõige hullumeelsem. Kuid nad kõik jäävad teda mäletama kui Mehhiko bossi, kes suri kaks korda. Nimelt teatasid Mehhiko ametivõimud 2010. aasta detsembris, et föderaalpolitsei oli tapnud Familia bossi Apatzingánis. Et selgitada, kuidas see oli juhtunud, võttis isegi tollane president Felipe Calderón isiklikult sõna, teatades, et korrakaitsejõud olid üllatanud Nazario Moreno Gonzálezit mõne Familia liikme korraldatud peol ning et ta oli langenud seal puhkenud tulevahetuse käigus. Kuigi tema surnukeha ei leitud, sest ametlike aruannete kohaselt olid Familia liikmed selle minema viinud, ei seadnud keegi juhtunu sellist versiooni kahtluse alla. Vähemalt mitte peaaegu aasta vältel, kuni 2011. aasta oktoobrini, mil vahistati Mario Buenrostro Quiroz, Familia Michoacanaga seotud röövijate grupi Los Aboytes pealik. Ülekuulamise käigus rääkis Buenrostro, et El Chayo on elus ja temast on vahepeal saanud Familiast lahku löönud dissidentide grupi Templirüütlid pealik. Alates sellest hetkest muutusid kuuldused El Chayo kohta üha sagedamaks, kuni leidsid lõpuks kinnitust 2014. aasta 9. märtsil, mil Michoacáni osariigis Tumbiscatíos toimunud tulevahetuses tapsid Mehhiko armee ja mereväe eriüksused mehe, kes oli arreteerimiskatsele jõuga reageerinud. Sõrmejäljed ja DNA-test ei jätnud sel korral kahtlustele ruumi: tegemist oli Nazario Moreno Gonzáleziga, ametlikult rohkem kui kolm aastat tagasi surnud mehega. Kõik need aastad oli ta segamatult oma Michoacánis asuvast kindlusest edasi valitsenud, ilma et oleks pidanud kinnivõtmist kartma: surnule ju jahti ei peeta.
Michoacán asub Vaikse ookeani rannikul. Sinaloa gomero’d tõid siia endaga kaasa oopiumimoonid ja õpetasid kohalikele talupoegadele ehk campesino’dele, kuidas neid kasvatada. Michoacán – Sinaloa – USA: selline oli aastaid olnud uimastite marsruut. Need olid aastad täis kuritegusid ja inimrööve, mis lõppesid eraviisilise vigilante’de41 organisatsiooni La Familia loomisega.
La Familia Michoacana sündis vajadusest tagada avalik kord, ohjeldada vägivallatsemist ja kaitsta nõrgemaid. Mõne aasta jooksul kasutas siinsetele aladele tunginud Golfo kartell La Familiat oma paramilitaarse tiivana. Tänapäeval on La Familia iseseisev kartell, kes on spetsialiseerunud metamfetamiiniga kaubitsemisele, olles selle suurimaks importijaks Ameerika Ühendriikidesse. Aastakümneid oli see maa, mis tänapäeval on täis metamfetamiini salalaboreid, narkokaubitsejaid ligi meelitanud tänu oma looduslikku varjupaika pakkuvale künklikule maastikule ja transporti lihtsustavale asukohale Vaikse ookeani läheduses, eelkõige aga tänu niinimetatud Tierra Caliente viljakale pinnasele, mis oli ideaalne marihuaana kasvatamiseks. DEA endise tegevjuhi Michael Brauni sõnul kuuluvad La Familiale Mehhikos erilaborid, mis on võimelised kaheksa tunniga tootma kuni viiskümmend kilo metamfetamiini. Uimastimüügis kehtivad La Familia kehtestatud karmid seadused: uimasteid ei tohi müüa ei kartelli enda liikmetele ega ühelegi mehhiklasele. Nende äraspidine moraal kõlab vastu kartelli liikmete poolt oma territooriumile üles riputatud loosungitelt: „Me oleme uimastite tarvitamise vastu ja ütleme ei naiste ja laste tööjõu kasutamisele.”
Iseseisva kartellina Mehhiko narkomaailma sisseastumist tähistab La Familia suurejoonelise debüüdiga: 2006. aasta 6. septembri ööl tungib kakskümmend musta riietatud ja kinnikaetud nägudega meest Sol y Sombra nimelisse diskoteeki Uruapanis, saja kilomeetri kaugusel Michoacáni pealinnast Moreliast. Hambuni relvastatud mehed tulistavad mõne paugu õhku ja käsivad siis röökides kõigil klientidel ja laval tantsivatel tüdrukutel
Hisp k ‘valvur’.