Muretu. Jo Nesbø
kohe helistama. On toimunud veel üks rööv. DnB pank Kirkeveienil Frogneri pargi ja Majorstua ristmiku vahel.”
9. PEATÜKK
Udu
Päike oli kadunud terashalli pilvekihi taha, mis oli madalalt Oslofjordi kohalt pärale hiilinud, ja justkui avamänguna ennustatud vihmale puhus lõunatuul vihaste hoogudena. Kirkeveieni majade vihmaveerennid vilistasid ja päikesevarjud paukusid. Puud olid nüüd täiesti alasti, viimasedki värvid paistsid olevat minema pühitud ja Oslo oli muutunud mustvalgeks. Harry kummardus tuule ees ja hoidis taskus kätega jakihõlmu koos. Ta leidis, et viimane allesjäänud nööp oli läinud oma teed, tõenäoliselt millalgi õhtul või öösel, ja see polnud ainus kadunud asi. Kui ta Annale helistama hakkas, et too aitaks õhtut meelde tuletada, oli ta avastanud, et ka mobiiltelefon on läinud. Ja kui ta naisele lauatelefonilt helistas, vastas hääl, kelles Harry arvas ähmaselt ära tundvat ühe kunagise teadustaja, kes teatas, et sel, keda ta parasjagu kätte proovis saada, pole hetkel võimalik vastata, kuid ta võib soovi korral jätta oma numbri või teate. Harry loobus sellest.
Ta oli võrdlemisi ruttu taastunud ja saanud üllatavalt kiiresti jagu soovist edasi juua, põigata läbi liigagi lähedal asuvast alkoholipoest või Schrøderist. Selle asemel käis ta duši all, pani riidesse ja kõndis piki Sofies gatet, möödudes Bisleti staadionist ja Pilestredetist, jättes selja taha Stensparkeni ning jätkas läbi Majorstua. Ta mõtles, mida ta küll joonud oli. Kohustuslike kõhuvalude asemel, mis kõnelesid Jim Beamist, oli kõigile ta meeltele laskunud justkui mingisugune udu ja isegi kõige värskemad tuuleiilid ei suutnud seda ära ajada.
Kaks siniste vilkuritega politseiautot seisid DnB kontori ees. Harry näitas ühele vormiriietuses politseinikule isikutunnistust, astus kummargil tõkkelindi alt läbi ja edasi sissepääsu poole, kus seisis Weber ja rääkis ühe oma töötajaga krimitehnilisest.
„Tere pärastlõunat, vaneminspektor,” ütles Weber, rõhutades sõna „pärastlõunat”. Harry sinikat nähes kergitas ta kulmu. „Naine on peksma hakanud?”
Harry ei suutnud ühtegi teravat vastust välja mõelda ja napsas hoopis pakist sigereti: „Mis meil siin on?”
„Maskiga tüüp, kes kandis AG3 relva.”
„Ja kadunud kui tina tuhka?”
„Täiesti.”
„Kas keegi on tunnistajatega rääkinud?”
„Jah, Li ja Li tegelevad sellega prefektuuris.”
„Kas sündmuste käigu kohta on juba midagi selgunud?”
„Röövel andis kontorijuhatajale kakskümmend viis sekundit rahaautomaadi avamiseks ja hoidis samal ajal relva vastu ühe leti taga istunud naise pead.”
„Ja pani naise enda eest rääkima?”
„Just. Ja kui ta panka sisenes, esines sellesama ingliskeelse repliigiga.”
„This is a robbery, don’t move!” ütles hääl nende selja taga, millele järgnes lühike katkendlik naer. „Tõesti tore, et sa tulla said, Hole. Oi, libastusid vannitoas?”
Harry süütas ühe käega sigareti, ulatades teisega sigaretipakki Ivarssoni poole, kes raputas pead. „Inetu harjumus, Hole.”
„Sul on õigus.” Harry toppis Cameli paki põuetaskusse. „Mees ei peaks sigaretti pakkuma, vaid eeldama, et džentelmen ostab endale ise. Nii ütles Benjamin Franklin.”
„Tõesti?” küsis Ivarsson ja ignoreeris Weberi irvet. „Sa tead kõiksugu asju, Hole. Vahest siis sedagi, et röövel tegutses taas – täpselt nii, nagu me arvasime?”
„Kuidas sa tead, et see tema on?”
„Nagu sa aru said, on see täpne koopia Nordea panga röövist Bogstadveienil.”
„Või nii?” ütles Harry ja tõmbas tugeva mahvi. „Kus laip on?”
Ivarsson ja Harry mõõtsid teineteist pilguga. Reptiilikihvad läikisid. Weber segas vahele: „Juhataja oli kärme. Ta suutis automaadi kahekümne kolme sekundiga tühjaks teha.”
„Seekord siis ei ühtegi ohvrit,” ütles Ivarsson. „Oled pettunud?”
„Ei,” ütles Harry ja lasi suitsu ninaaukudest välja. Tuuleiil kandis selle minema. Kuid tema peast ei tahtnud udu kuhugi minna.
Halvorsen pööras pilgu Silvialt, kui uks lahti läks.
„Kas saaksid teha ühe kõrge oktaanarvuga espresso pronto?” küsis Harry ja matsatas kontoritooli istuma.
„Tere hommikust ise ka,” ütles Halvorsen. „Sa näed kohutav välja.”
Harry peitis näo kätesse: „Ma ei mäleta eilsest õhtust sittagi. Mul pole aimugi, mida ma jõin, aga seda ei võta ma enam suu sissegi.”
Ta piilus sõrmede vahelt ja nägi, et kolleegi otsaesisele oli ilmunud sügav murekorts.
„Rahune, Halvorsen, see oli vaid õnnetus, ma olen nüüd kaine kui kummut.”
„Mis juhtus?”
Harry naeris õõnsalt. „Mao sisu viitab sellele, et käisin ühe vana sõbra juures õhtust söömas. Ma olen mitu korda helistanud, et ta seda kinnitaks, aga naine ei vasta.”
„Naine?”
„Jah. Naine.”
„Vahest mõni selline vähem andekas naispolitseinik?” küsis Halvorsen ettevaatlikult.
„Keskendu kohvile,” torises Harry. „Kõigest üks ammune kirg. Täiesti süütu lugu.”
„Kuidas sa seda tead, sa ju ei mäleta midagi?”
Harry hõõrus peopesaga habemesse kasvanud lõuga. Mõtles sellele, mida Aune oli öelnud – et joove kõigest mõjutab olemasolevaid kalduvusi. Ta ei teadnud, kas see rahustas teda. Mõned detailid olid hakanud selginema. Must kleit. Annal oli olnud seljas must kleit. Ja ta lebas trepi peal. Ja üks naine aitas teda. Poole näoga naine. Nagu ühel Anna maalitud portreel.
„Mul tekivad alati mäluaugud,” ütles Harry. „See pole hullem kui mõnel teisel korral.”
„Ja silm?”
„Ju ma kukkusin koju jõudes peaga vastu köögikappi või midagi niisugust.”
„Ma ei taha sind küll vaevata, aga see näeb pisut hullem välja kui köögikapp.”
„Noh,” ütles Harry ja võttis kohvitassi kahe käega vastu. „Kas tundub, et ma olen vaevatud? Purjus peaga kaklen ma alati nendega, kes mulle ka kainelt ei meeldi.”
„Teade Møllerilt, muideks. Ta palus öelda, et asjad tundusid laabuvat, aga ta ei öelnud, mis asjad.”
Harry loksutas espressot suus, enne kui neelas. „Sa edened, Halvorsen, sa edened.”
Rööv võeti samal pärastlõunal prefektuuris uurimisrühma koosolekul detailhaaval läbi. Didrik Gudmundson rääkis, et hetkest, mil pangas häire vallandus, kulus politseil hoone juurde jõudmiseks kolm minutit, kuid röövel oli selleks ajaks sündmuskohalt kadunud. Peale selle, et patrullivad autod olid otsekohe lähemad tänavad sulgenud, olid kümne minuti jooksul kinni pandud ka tähtsamad maanteed: E18 Fornebu juures, Ringtee 3 Ullevålis, Trondheimsveien Akeri haigla juures, Grinveien Røal ja Carl Berneri platsi ristmik. „Ma sooviksin, et võiksime nimetada seda tõkestust raudseks ringiks, aga teate ju küll, kuidas praegu tööjõuga lood on.”
Toril Li oli üle kuulanud tunnistaja, kes oli näinud Majorstuaveienil kapuutsiga meest istumas töötava mootoriga valge Opel Ascona kõrvalistmele. Auto oli keeranud vasakule Jacob Aalls gatele. Magnus Rian teadis rääkida, et üks teine tunnistaja oli näinud valget autot, võimalik et Opelit, millega keegi sõitis Vinderenil garaaži, ja et mõni hetk hiljem väljus samast kohast sinine Volvo. Ivarsson vaatas kaarti, mis rippus valgel tahvlil.
„Pole võimatu. Saada välja ka siniste Volvode tagaotsimisteade, Ola. Weber?”
„Riidekiud,”