Tüdruk rongis. Paula Hawkins
ja hoiatavaid lugusid mäluaukudega joodikutele: üks mees New Jerseys jäi iseseisvuspäeva peol purju. Hiljem istus ta oma autosse, sõitis kiirteel mitu kilomeetrit vales suunas ja sõitis otsa kaubikule, mis vedas seitset inimest. Kaubik süttis põlema ja kuus inimest hukkus. Purjus mehega oli kõik korras. Nagu ikka. Ta ei mäletanudki, et oli autosse istunud.
Üks teine mees, seekord New Yorgis, läks baarist purjus peaga ära, sõitis maja juurde, kus ta oli üles kasvanud, pussitas sealsed elanikud surnuks, võttis endal kõik riided seljast, istus tagasi autosse, sõitis koju ja heitis magama. Järgmisel hommikul ärgates tundis ta end kohutavalt, imestades, kus ta riided on ja kuidas ta oli koju jõudnud, ning alles siis, kui politsei tuli, sai ta teada, et oli kaks inimest ilma põhjuseta jõhkralt tapnud.
Ehkki see kõlab küll naeruväärselt, ei ole see võimatu, ning selleks ajaks, kui ma eile õhtul koju jõudsin, olin veendunud, et olen kuidagi Megani kadumisega seotud.
Politseinikud istusid elutoas diivanil, nelikümmend pluss mees erariietes ja noorem mundris, vistrikud kaelal. Cathy seisis akna kõrval ja väänutas oma käsi. Ta näis hirmunud. Politseinikud tõusid püsti. Erariides mees, väga pikk ja veidi kühmus, surus mul kätt ja tutvustas end kui politseiinspektor Gaskill. Ta ütles mulle ka konstaabli nime, aga seda ma ei mäleta. Ma ei suutnud keskenduda. Ma vaevu hingasin.
„Mis lahti on?“ haugatasin. „Kas juhtus midagi? Kas midagi on mu emaga? Või Tomiga?“
„Nendega on kõik korras, proua Watson, meil on lihtsalt vaja teiega rääkida sellest, mida te tegite laupäeva õhtul,“ ütles Gaskill. Tavaliselt öeldakse nii telekas; see ei tundunud reaalne. Nad tahavad teada, mida ma tegin laupäeva õhtul. Mida kuradit ma siis laupäeva õhtul tegin?
„Mul on vaja maha istuda,“ ütlesin ja detektiiv viipas diivani poole, et istuksin tema asemele Vistrikukaela kõrvale. Cathy tammus ühelt jalalt teisele ja näris alahuult. Ta oli meeleheitel.
„Kas kõik on korras, proua Watson?“ küsis Gaskill minult. Ta viipas haavale mu silma kohal.
„Takso sõitis mulle otsa,“ ütlesin. „Eile õhtupoolikul, Londonis. Käisin haiglas. Võite kontrollida.“
„Hüva,“ ütles mees ja vangutas kergelt pead. „Niisiis – laupäeva õhtu?“
„Käisin Witneys,“ ütlesin, püüdes vältida värinat hääles.
„Milleks?“
Vistrikukaelal oli märkmik käes ja pliiats püsti.
„Tahtsin näha oma abikaasat,“ ütlesin.
„Oi, Rachel,“ ütles Cathy.
Detektiiv ignoreeris teda. „Oma abikaasat?“ küsis ta. „Te mõtlete eksabikaasat? Tom Watsonit?“
Jah, kannan ikka veel tema nime. Nii oli lihtsalt mugavam. Ma ei pidanud muutma oma krediitkaarte, e-posti aadressi, passi välja vahetama ja muid selliseid asju tegema.
„Just. Tahtsin teda näha, aga siis otsustasin, et see pole hea mõte, ja tulin koju.“
„Mis kell see oli?“ Gaskilli hääl oli tuim, tema nägu täiesti ilmetu. Huuled vaevu liikusid, kui ta rääkis. Kuulsin, kuidas Vistrikukaela pliiats paberit kriipis ja kuidas veri mu kõrvus kohises.
„See oli … hmm … arvan, et poole seitsme paiku. Tähendab, arvan, et läksin kella kuuese rongiga.“
„Ja te jõudsite koju …?“
„Võibolla pool kaheksa?“ Tõstsin silmad ja püüdsin kinni Cathy pilgu ning tema näoilmest nägin, et ta sai aru, et ma valetan. „Võibolla siiski veidi hiljem. Võibolla rohkem kaheksa paiku. Jah, nüüd ma mäletan … arvan, et jõudsin koju kohe pärast kaheksat.“ Tundsin, kuidas õhetus mu põsed vallutas; kui see mees ei saanud aru, et ma valetan, ei olnud ta väärt olema politsei ridades.
Politseinik pöördus, haaras kinni toolist, mis oli nurgas seisva laua alla lükatud, ja tõmbas seda enda poole kiire, peaaegu raevuka liigutusega. Ta pani selle otse minu vastu, poole meetri kaugusele. Ta istus, pani käed põlvedele ja kallutas pead. „Hüva,“ ütles ta. „Niisiis, te lahkusite umbes kell kuus, see tähendab, et jõudsite Witneysse pool seitse. Ja olite siin tagasi kaheksa paiku, mis tähendab, et pidite Witneyst ära tulema umbes pool kaheksa. Kas nii?“
„Jah, näib nii,“ ütlesin, värin hääles mind taas reetmas. Teadsin, et sekundi või paari pärast küsib ta minult, mida ma vahepeal tund aega tegin, ja mul polnud talle midagi vastata.
„Ja tegelikult te ei läinud oma eksabikaasa juurde. Nii et mida te tegite tund aega Witneys?“
„Kõndisin natuke ringi.“
Mees ootas, et näha, kas ma jätkan. Kavatsesin talle öelda, et käisin pubis, aga see oleks olnud rumal – see on ju kontrollitav. Ta küsiks, millises pubis ja kas ma kellegagi rääkisin. Vastust välja mõeldes mõistsin, et ma polnud talt üldse küsinud, miks ta teada tahtis, kus ma laupäeva õhtul olin, ja see iseenesest võis tunduda kummaline. See vist näitas, et ma olen milleski süüdi.
„Kas te rääkisite kellegagi?“ küsis inspektor mu mõtteid lugedes. „Käisite mõnes poes, baaris …?“
„Rääkisin jaamas ühe mehega!“ Pahvatasin selle valjult välja, peaaegu võidukalt, nagu oleks see midagi tähendanud. „Miks teil seda kõike vaja teada on? Mis toimub?“
Inspektor Gaskill toetas selja toolileenile. „Võibolla olete kuulnud, et üks Witney naine, kes elab Blenheimi teel, vaid mõni maja teie eksabikaasa omast edasi, on kadunud. Oleme käinud ukselt uksele ja küsinud inimestelt, kas nad nägid teda tol õhtul, või kas nad mäletavad, et nägid või kuulsid midagi ebatavalist. Ja meie järelepärimiste käigus kerkis üles teie nimi.“ Ta vaikis hetke, et see mulle kohale jõuaks. „Teid nähti Blenheimi teel tol õhtul umbes samal ajal, kui proua Hipwell, kadunud naine, oma kodust lahkus. Proua Anna Watson ütles meile, et ta nägi teid tänaval, proua Hipwelli maja lähedal, mitte väga kaugel tema enda kodust. Ta ütles, et te käitusite veidralt, ja et ta hakkas muretsema. Tegelikult lausa nii väga, et pidas vajalikuks helistada politseisse.“
Mu süda peksles nagu lõksus lind. Ma ei suutnud rääkida, sest kõik, mida sel hetkel nägin, olin ma ise, tunnelis kössis, veri kätel. Veri minu kätel. Kas tõesti minu omadel? Need pidid olema minu käed. Heitsin pilgu Gaskillile, nägin tema silmi oma näol ja teadsin, et pidin kiiresti midagi ütlema, et ta ei loeks enam mu mõtteid. „Ma ei teinud midagi,“ ütlesin. „Mitte midagi. Ma lihtsalt … Ma tahtsin lihtsalt oma abikaasat näha …“
„Eksabikaasat,“ parandas Gaskill mind uuesti. Ta tõmbas pintsakutaskust foto välja ja näitas seda mulle. See oli foto Meganist. „Kas te nägite seda naist laupäeva õhtul?“ küsis ta. Vahtisin fotot kaua. Tundus nii sürreaalne, et teda esitleti mulle sel viisil: täiuslik blond, keda olin jälginud, kelle elu olin oma peas ikka ja jälle loonud. See oli lähivõte näost, professionaalne töö. Naise näojooned olid natuke tugevamad, kui olin ette kujutanud, mitte nii peened kui Jessil mu ettekujutuses. „Proua Watson, kas te nägite seda naist?“
Ma ei teadnud, kas olin teda näinud. Ausalt. Seniajani ei tea.
„Ma ei usu,“ ütlesin.
„Te ei usu? Aga siiski võisite näha?“
„Ma … Ma ei ole kindel.“
„Kas te tarvitasite laupäeva õhtul alkoholi?“ küsis inspektor. „Enne Witneysse minekut?“
Õhetus tuli vuhinal mu näkku tagasi. „Jah,“ ütlesin.
„Proua Watson – Anna Watson – ütles, et tema meelest olite purjus, kui ta teid oma kodu lähedal nägi. Kas olite purjus?“
„Ei,“ ütlesin, pilk kindlalt inspektoril, et ei peaks Cathyle silma vaatama. „Ma olin pärastlõunal paar drinki teinud, aga ma ei olnud purjus.“
Gaskill ohkas. Näis, et ta oli minus pettunud. Ta vaatas Vistrikukaela, siis uuesti minu poole. Aegamisi tõusis ta jalule ja lükkas tooli tagasi oma kohale laua all. „Kui