Tüdruk rongis. Paula Hawkins
16. mai 2012
KUULEN RONGI LÄHENEMAS; tean selle rütmi peast. See kogub tuure, kui Northcote’i jaamast välja kiirustab, ja võtab pärast käänaku tagant välja vuramist hoo maha, vurin muutub mürinaks ja sekka kostab piduri kriiksumist, kui rong peatub märgutule ees paarsada meetrit mu majast. Kohv laual on külm, kuid mul on mõnusalt soe, olen liiga laisk, et tõusta ja teha endale uus tassitäis.
Vahel ma ei vaatagi, kuidas rongid mööduvad, ainult kuulan. Hommikul siin istudes, silmad kinni ja kuum päike oranžilt mu laugudest läbi kumamas, võiksin olla kus tahes. Võiksin lebada mõnes Lõuna-Hispaania rannas või olla Itaalias Cinque Terres, kõigi nende ilusate värviliste majade ja rongide keskel, mis turiste edasi-tagasi veavad. Võiksin olla jälle Holkhamis, kajakate kisa kõrvus, sool keele peal ja kummitusrong roostes rööbastel poole kilomeetri kaugusel.
Täna rong ei peatu, see rühib aeglaselt mööda. Kuulen rataste lõginat pöörmekohtadel, peaaegu tunnen, kuidas vagunid rapuvad. Ma ei näe reisijate nägusid, tean aga, et nad pendeldavad iga päev Eustonisse ja tagasi, et seal töölaudade taga istuda, ent ma võin ju unistada: eksootilistest reisidest, seiklustest raudtee lõpus ja kaugemalgi. Mõtteis sõidan ikka ja jälle tagasi Holkhamisse; on veider, et ma sellest ikka veel mõtlen, sellistel hommikutel, sellise kiindumusega, sellise igatsusega, kuid ma teen seda. Tuul heina sahistamas, sügav kiltkivikarva taevas luidete kohal, hiirtest kubisev kokkuvarisemisohus maja, täis küünlaid ja mustust ja muusikat. Praegu on see mulle nagu unenägu.
Tunnen, kuidas mu süda kiiremini lööb.
Kuulen mehe samme trepil, ta hüüab mu nime.
„Kas tahad veel kohvi, Megs?“ Lumm kaob ja ma olen virge.
Mul on tuule tõttu jahe, kuid tänu kahe sõrme jagu viinale martiini sees ühtlasi ka soe. Olen terrassil, ootan Scotti koju. Kavatsen teda veenda, et ta viiks mu välja õhtusöögile, Itaalia restorani Kingly teel. Me ei ole sada aastat väljas käinud.
Ma pole täna eriti midagi teinud. Pidin oma avalduse üle vaatama, et St Martinsisse tekstiilikursusele minna; tegin algust, töötasin all köögis, kui kuulsin naist karjumas, ta tegi kohutavat lärmi, mõtlesin, et keegi on mõrvatud. Jooksin välja aeda, aga ei näinud midagi.
Aga ma kuulsin seda naist ikka veel, tema hääl oli vastik, see lõikas minust läbi, väga kile ja meeleheitel. „Mida sa teed? Mida sa temaga teed? Anna ta mullet, anna ta kohe mulle!“ Tundus, et see jääbki kestma, kuigi ilmselt kostis seda ainult paar sekundit.
Jooksin trepist üles, ronisin välja terrassile ja nägin läbi puude kaht naist tara juures, mõni maja edasi. Üks neist nuttis – võibolla mõlemad, ja seal oli ka laps, kes täiest kõrist röökis.
Mõtlesin, et helistan politseisse, kuid siis näis, et kõik rahuneb maha. Naine, kes oli karjunud, jooksis majja, laps süles. Teine jäi paigale. Siis hakkas too samuti maja poole jooksma, komistas, tõusis jalule ja siis lihtsalt tammus ringiratast aias. Tõesti imelik. Jumal teab, mis seal toimus. Aga see on ka ainus põnev asi, mis nädalate jooksul juhtunud on.
Mu päevad on tühjad, nüüd kui mul pole enam galeriid, kuhu minna. Tunnen sellest tõepoolest suurt puudust. Tunnen puudust vestlustest kunstnikega. Igatsen taga isegi kõiki neid tüütuid rikkuremmesid, kes sisse astusid, Starbucks käes, et juhmil pilgul pilte vahtida ja sõpradele mainida, kuidas väike Jessie teeb isegi lasteaias paremaid.
Vahel tunnen, et tahaksin kohata kedagi endisest ajast, aga siis mõtlen, et mida ma neile praegu räägiksin. Nad isegi ei tunneks enam ära praegust Meganit, õnnelikult abielus äärelinnaneiukest. Igal juhul ei saa ma riskida muudkui tagasi vahtimisega, see ei too kunagi midagi head. Ootan, kuni suvi on möödas, siis hakkan tööd otsima. Kahju on raisata neid pikki suvepäevi. Küll ma leian midagi, siin või kuskil mujal, tean, et leian.
Leian end seismas riidekapi ees, sajandat korda jõllitamas ilusate riiete rida, väikse, kuid tipptasemel kunstigalerii juhi täiuslikku garderoobi. Miski siit ei sobi lapsehoidjale. Isver, juba ainuüksi see sõna lämmatab mind. Tõmban jalga teksased ja selga T-särgi, kammin juuksed taha. Ma ei viitsi end isegi meikida. Pole ju mingit mõtet end ilusaks teha, et terve päev koos lapsega veeta?
Marsin trepist alla, võitluseks pooleldi valmis. Scott teeb köögis kohvi. Ta pöördub laia irvega minu poole ja tõstab sellega kohe mu tuju. Sätin oma mossis näo naeratuseks. Ta ulatab mulle kohvi ja suudleb mind.
Pole mõtet teda selles süüdistada, see oli ju minu mõte. Ma ise pakkusin end seda tegema, hakkama lapsehoidjaks peres paar maja edasi. Tol hetkel arvasin, et see võib lõbus olla. Tegelikult täielik hullumeelsus, ma olin vist parajalt ära keeranud. Tüdinud, vihane, uudishimulik. Tahtsin näha. Arvan, et sain selle mõtte pärast seda, kui kuulsin lapse ema aias karjumas, tahtsin teada, mis toimus. Ma pole seda muidugi küsinud. Ei saa ju niiviisi otse pärida.
Scott julgustas mind – ta oli üliõnnelik, kui selle ideega lagedale tulin. Ta arvab, et lastega koos olemine teeb mind rahulikumaks. Tegelikult on täpselt vastupidi; kui ma nende majast välja astun, jooksen koju ega jõua oodata, millal riided seljast võtan, duši alla lähen ja beebilõhna maha pesen.
Igatsen taga päevi galeriis, kui olin kenasti riides, soeng peas, vestlemas täiskasvanutega kunstist ja filmidest või niisama tühjasttähjast. Tühitähi oleks ka parem kui mu vestlused Annaga. Jummel, kui igav ta on! Ilmselt kunagi oli tal midagi enda kohta öelda, kuid nüüd keerleb kõik lapse ümber: kas tal on ikka soe? äkki tal on palav? kui palju piima ta jõi? Ja ta on alati kodus, nii et enamiku ajast tunnen end tagavaraosana. Mu töö on vaadata lapse järele, kui Anna puhkab – annan talle puhkust. Millest täpselt? Pealegi on ta veidralt närviline. Olen tema olemasolust pidevalt teadlik: ta passib peale, tõmbleb ringi. Võpatab iga kord, kui rong möödub, hüppab, kui telefon heliseb. „Nad on lihtsalt nii õrnakesed, kas pole?“ ütleb ta, ja ma pean sellega nõustuma.
Astun kodust välja ja kõnnin tinaste jalgadega umbes viiskümmend meetrit mööda Blenheimi teed nende maja poole. Mu sammus pole energiat. Täna ei ava Anna ust, seda teeb tema abikaasa. Tom, ülikonnas ja kingades, valmis tööle minema. Ta näeb ülikonnas kena välja, mitte küll Scotti moodi kena, sest on lühem ja kahvatum ning tema silmad on liiga lähestikku, kui teda täpsemalt vaadata, aga muidu pole tal häda midagi. Ta kingib mulle laia Tom Cruise’i naeratuse ja läinud ta ongi. Jääme vaid mina ja Anna ja laps.
Tegin sellega lõpparve!
Tunnen end palju paremini – nagu kõik oleks võimalik. Olen vaba!
Istun terrassil ja ootan vihma. Taevas mu kohal on must, pääsukesed teevad tiire ja sukelduvad, õhk on niiskusest paks. Scott tuleb koju tunni pärast või nii ja ma pean temaga rääkima. Ta on vihane minuti või kaks, kuid ma korvan talle selle. Ja ma ei hakka kogu päeva lihtsalt kodus istuma: olen juba plaane teinud. Võin minna fotograafiakursusele või panna äri püsti ja müüa ehteid. Võin isegi kokkama õppida.
Mul oli koolis õpetaja, kes ütles mulle kunagi, et olen meister pidevas eneseleidmises. Ma ei tea, mida ta sellega tollal mõtles, arvasin, et ta pani mind proovile, kuid sellest ajast saadik on see mõte mulle meeldinud. Ärajooksik, armuke, abikaasa, ettekandja, galeriijuht, lapsehoidja ja vahepeal veel midagi. Nii et kes ma tahan olla homme?
Tegelikult ma ei plaaninud lapsehoidmisele lõppu, aga need sõnad lihtsalt lipsasid mul suust. Istusime köögilaua ääres, Annal oli laps süles, Tom oli korraks töölt tulnud millegi järele, nii et tema oli ka kodus, jõi kohvi, ja korraga tundus mulle see kõik nii naeruväärne: minu sealolekul polnud mingit mõtet. Veel hullem – ma tundsin end ebamugavalt, nagu oleksin end neile peale surunud.
„Leidsin teise töö,“ ütlesin täiesti mõtlematult. „Seega ei saa ma enam siia tulla.“
Anna heitis mulle pilgu – kindlasti ta ei uskunud mind. Ta ütles vaid „Oi, kui kahju“, aga ma sain aru, et ta ei mõelnud seda tõsiselt. Näis, et ta tundis kergendust. Ta isegi ei küsinud, mis mu uus töö on, mis oli muidugi tore, sest ma polnud