Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse. Osho
need silmad suletud. Maailma ilu pole enam.”
Mina sellist asja ei toeta, sest inimene võib ju olla pime, kuid saab endiselt unistada ilusatest naistest ja see on palju ohtlikum, kuna ükski reaalne tüdruk ei ole unistuste tüdruk, aga kõik unistuste tüdrukud on reaalsed, kui neist unistada. Pidage meeles – väga reaalsed.
Pettuda võib igas ilusas naises. Olgu ta Kleopatra, Amrāpali4 või keegi muu. Lõpuks saab teil kõrini, kohe päris kõrini, sest iluihalus on nagu teatud sorti nälg, mida teie toidate. Iha on nagu toit, aga iga päev ei saa sama toitu süüa. Varem või hiljem saab teil sellest toidust kõrini. Sõnad „saab kõrini” on väga õiged. Toit, mida teile iga päev antakse, ajab teid lõpuks oksele.
Niisiis, lihtsalt silmade hävitamisega ei saa oma ihadest vabaneda – see on rumalus. Aga Surdas tegi seda. Ja ta kirjutas luulet ainult Krišna lapsepõlvest, sest selline mees, kes on iha vältimiseks torganud peast silmad, ei taha oma Jumalast kuulda, et see tantsis vanemas eas tüdrukute, teiste meeste naistega ja elas kõige maisemale inimesele omast elu. Seega Surdasi jaoks ei saa Krišna kunagi vanemaks kui seitse aastat; ta jääbki sinna pidama. Indias on paljude templite nimi Balaji tempel, mis tähendab Krišna lapsepõlve.
Balaji mandir asus templi ehitanud mehe maja ees. Selle templi ja mehe pühendumuse, lakkamatu pühendumuse tõttu… Mees kümbles – otse templi ees oli kaev – seal kümbles ta hommikul esimese asjana. Seejärel palvetas ta tundide viisi ning teda peeti väga usklikuks. Aja jooksul hakati tedagi nimetama Balajiks. See nimi hakkas talle nii hästi külge, et ma ei mäletagi tema pärisnime, sest sellest ajast alates, mil teda mäletama hakkan, kuulsin teda kutsutavat ainult Balajiks. Aga see ei saa olla tema pärisnimi; selle nime pidi ta saama templi ehitamise eest.
Mina käisin selles templis, kuna seal oli väga ilus ja vaikne – peale Balaji, kes ainukesena segas. Tund tunni järel – ta oli rikas mees ega pidanud seetõttu oma aja pärast muret tundma –, kolm tundi hommikuti, kolm tundi õhtuti, piinas ta lakkamatult selle templi Jumalat. Mitte keegi ei käinud templis, olgugi et seal oli nii ilus, et paljud oleksid hea meelega seal käinud. Mindi hoopis ühte kaugemasse templisse, sest teda ei suudetud välja kannatada. Tema tekitatud müra – seda sai nimetada ainult müraks, mitte muusikaks –, tema laulmine võis tekitada kuulajates vastumeelsuse laulmise vastu kogu eluks.
Aga mina käisin seal ja meie läbisaamine oli sõbralik. Ta oli vana mees. Ma küsisin: „Balaji, kolm tundi hommikuti, kolm tundi õhtuti – mida te palute? Ja veel iga päev? Kas teile pole seda veel antud?”
„Ma ei küsi midagi materiaalset,” vastas ta, „vaid vaimset. Ja seda ei saa lahendada ühe päevaga. Sa pead kogu elu seda paluma ja see antakse sulle alles pärast surma. Aga kindel on see, et need vaimsed asjad antakse: olen teinud selle templi, teenin Jumalat, palvetan; isegi talvel, märgade riietega…” Märgades riietes lõdisemist peetakse pühendumuse eriliseks tunnuseks. Ma ise arvan, et lõdisedes õnnestub laulmine paremini. Inimene hakkab kisama, et lõdisemist unustada.
Ütlesin: „Minu arvamus selle kohta on teistsugune, aga ma ei räägi seda teile. Ütlen ainult ühte asja, mida mu vanaisa tihti kordab: „Need on ainult argpüksid. Balaji on argpüks. Ta raiskab iga päev kuus tundi, aga elu on nii lühike; ja tema on argpüks.””
„Sinu vanaisa ütles, et mina olen argpüks?” küsis Balaji.
„Ma võin ta siia tuua.”
„Ei, ära too teda siia templisse, sest see oleks asjatu vaev – kuid ma pole argpüks.”
„Hüva,” vastasin, „vaatame, kas olete argpüks või mitte.”
Templi taga oli akhara. Indias nimetatakse nõnda kohta, kus saab õppida maadlema ja võimlema. Mul oli tavaks seal käia – see oli kohe templi taga, peaaegu sein seina vastas –, nii et kõik sealsed maadlejad olid mu sõbrad. Palusin kolme neist: „Täna õhtul peate mind aitama.”
„Mida tuleb teha?” küsisid nad.
„Peame võtma Balaji voodi – ta magab õues – peame lihtsalt võtma selle voodi ja panema selle kaevu peale,” vastasin.
„Kui ta hüppab või midagi juhtub, võib ta kaevu kukkuda.”
„Ärge muretsege,” ütlesin mina, „kaev pole nii sügav. Olen sellesse hüpanud mitu korda– see pole ei sügav ega ohtlik. Ja nii palju kui ma tean, ei hakka Balaji hüppama. Ta hakkab oma voodis kisama; ta istub voodis ja kutsub oma Balajid appi: „Päästa mind!””
Suure vaevaga sain kolm maadlejat nõusse. „Teil ei tule mitte midagi muud teha. Ma ei jaksa üksinda voodit tassida ja ma palun teid, kuna olete tugevad. Kui ta tassimise ajal ärkab, ei juhtu ka midagi. Ootan teid. Ta läheb magama kell üheksa. Kella kümneks on tänav tühi ja kell üksteist on kõige vähem riskantne. Siis saame teda liigutada.”
Vanaisale rääkisin: „Seda me kavatseme teha. Sul tuleb meid natuke aidata.”
„See on natuke liig,” ütles vanaisa, „oled sina ikka julge, et söandad paluda oma vanaisal kiusata seda vaest meest, kes ei tee kellelegi liiga peale selle, et teeb kuus tundi päevas lärmi, kuid me oleme sellega harjunud…”
„Ma pole tulnud siia selle üle vaidlema,” vastasin. „Sina lihtsalt tule. Võid vastutasuks küsida minu käest ükskõik mida, ükskõik millal; lihtsalt ütle ja ma teen seda. Aga selles asjas pead sa appi tulema ja see pole liig – ainult kaheteist jala pikkune tee tuleb läbida nii, et Balaji ei ärkaks üles.”
Vanaisa tuligi. Sellepärast ütlengi, et vanaisa oli üks väga haruldane mees – ta oli 75-aastane! Ta tuligi. „Olgu, vaatame, mis juhtub,” ütles ta.
Kaks maadlejat hakkasid vanaisa nähes plehku panema. „Oodake, kuhu te lähete?” hõikasin.
„Su vanaisa tuleb,” vastasid nad.
„Mina ta kutsusingi,” ütlesin. „Tema on neljas inimene. Kui te jalga lasete, siis olen kaotanud. Me ei saa vanaisaga kahekesi hakkama. Suudaksime teda küll tassida, aga ta ärkaks üles. Te ei pea muretsema.”
„Kas oled oma vanaisa peale kindel?” küsisid maadlejad. „Nad on ju peaaegu ühevanused; võib-olla on nad sõbrad ja sellest võib tüli tõusta. Ta võib meie peale kaevata.”
Ütlesin: „Mina olen siin, ta ei tekita mulle pahandusi. Nii et ärge kartke, te ei jää hätta ning ta ei tea teie nimesid ega midagi.”
Kandsime Balaji koos voodiga tema väikese kaevu kohale. Ainult tema käis seal kümblemas ja mõnikord hüppasin minagi sinna, kuid see ei meeldinud mehele sugugi – aga mis teha? Kord, kui olin vette hüpanud, hakkas ta mind sealt välja ajama. Ütlesin: „Mida te nüüd teha saate? Te saate mind ainult välja tõsta. Ja kui te mind kiusate, hakkan ma iga päev siia vette hüppama. Ja kui te sellest minu perele räägite, siis hakkan ka oma sõpru siia tooma. Nii et jäägu see parem meie vahele. Teie käite väljas pesemas, mina pesen toas; keegi ei kannata.”
Kaev oli väga väike, nii et voodi mahtus selle kohale väga hästi. Siis ütlesin vanaisale: „Mine ära, sest kui sina vahele jääd, arvab kogu linn, et asi on läinud üle piiri.”
Seejärel hakkasime Balajid kivikestega viskama, et teda üles ajada, sest kui ta kogu öö jooksul üles ei ärka, võib ta külge keerates kaevu kukkuda ning midagi võib viltu vedada. Kui ta lõpuks ärkas, karjatas ta koledal kombel! Olime kuulnud tema häält, aga see…! Kogu naabruskond jooksis kokku. Ta istus oma voodil ja ütles: „Kes on seda teinud?” Ta värises ja vappus hirmust.
Inimesed ütlesid: „Palun tulge vähemalt voodist välja. Seejärel uurime välja, mis on juhtunud.”
Olin rahvahulgas ja küsisin: „Mis viga? Te oleksite võinud oma Balajid kutsuda. Aga ei teinud seda. Te karjatasite ja unustasite Balaji sootuks. Kuus tundi harjutamist iga päev kogu oma elu…”
Ta vaatas mulle otsa ja küsis: „Kas sina oled selle taga? Ja see peaks vist ka meievaheliseks saladuseks jääma?”
„Nüüd tuleb teil hoida kahte saladust,”
Vana-India linna Vaišālī kuninglik kurtisaan u 500 a eKr.