Tantra. Ülim mõistmine. Osho
on nagu taevas, ta elab maailmas: tulevad nälg ja küllastus; tulevad suvi ja talv; tulevad head ja halvad ajad. Tuleb hea tuju: ülev, ekstaatiline, eufooriline; ning tuleb halb tuju: masendus, orupõhjas olek, tume ja koormav. Kõik tuleb ja läheb ja ta jääb vaatlejaks. Ta lihtsalt vaatab ja teab, et kõik möödub; paljud asjad tulevad ja lähevad. Ta ei ole enam millegagi samastunud.
Mittesamastumine on sannyas, ja sannyas on suurim õitsemine, mis on võimalik.
„Maailmaruumis moodustuvad vormid ja värvid,
ent ei must ega valge tooni avarust.
Kõik asjad tärkavad eneseteadlikust meelest.
Voorused ega pahed ei jäta meelele plekke.”
Kui Buddha viimseni jõudis, saavutas täiesti lõpliku virgumise, siis küsiti temalt: „Mille oled sa saavutanud?” Ta naeris ja vastas: „Mitte midagi, sest kõik see, mille olen saavutanud, oli juba minu sees olemas. See pole midagi uut, mille olen saavutanud. Sa on seal alati, terve igaviku olemas olnud, see on mu loomus. Aga ma ei teadnud seda, ei olnud sellest teadlik. See aare oli seal alati olemas, ent olin selle unustanud.”
Te olete unustanud, see on kõik; see on teie teadmatus. Buddha ja teie vahel pole erinevust, kui te loomus on keskendunud, ent üks erinevus on – te ei mäleta, kes te olete, aga tema mäletab. Te olete samasugused, aga tema mäletab ja teie mitte. Ta on ärkvel, teie jääte kiiresti magama, ent teie loomus on ühesugune.
Püüa elada nii – Tilopa räägib tehnikatest – elada maailmas, nagu oleksid taevas, tehke sellest oma eluviis. Kui keegi on sinu peale vihane ja solvab sind – siis vaatle. Kui sinus tärkab viha, siis vaatle; ole vaatleja mäetipul, muudkui vaata ja vaata. Ja lihtsalt vaadates, ilma et sa midagi konkreetselt vaataksid, ilma millestki sõltuvusse sattumata, kui su taju muutub selgeks, siis äkki, hetkega oled täiesti virge. Sa oled buda, sa oled muutunud valgustunuks, virgunuks.
Mida buda sellest saab? Ta ei saa mitte midagi. Pigem vastupidi, ta kaotab palju: õnnetuse, valu, ängistuse, ärevuse, auahnuse, kadeduse, vihkamise, omandiiha, vägivalla – ta kaotab need kõik. Ja mille ta saavutab – mitte midagi. Ta saavutab selle, mis on juba olemas; ta mäletab.
3. peatükk
Laul läheb edasi:
„Ajastute pimedus ei saa varjata ergavat päikest;
pikad sansaara kalpa‘d ei saa kunagi peita
meele säravat valgust.
Ehkki räägitakse sõnu, et kirjeldada tühjust,
ei saa tühjust kunagi väljendada.
Ehkki ütleme: „Meel on särav nagu valgus”,
on see väljaspool kõiki sõnu ja sümboleid.
Kuigi meel on tegelikult tühi,
hõlmab ja sisaldab see kõike.”
Mediteerigem kõigepealt pimeduse loomuse üle. See on üks mõistatuslikumaid asju kogu olemises – ja teie elu on sellega nii seotud, et te ei saa endale lubada selle peale mitte mõelda. Inimene peab pimeduse loomusega kokkuleppele jõudma, sest une loomus on samasugune, surma loomus ja teadmatuse loomus on samasugused.
Esimene asi, mis teile avaneb, kui mediteerite pimedusest, on see, et pimedust pole olemas; see on olemas ilma olemasoluta. See on mõistatuslikum kui valgus. Seda pole olemas; pigem, vastupidi, on see valguse puudumine. Kusagil pole pimedust, te ei saa seda leida, see on lihtsalt puudumine. Seda pole olemas; seda omaette ei eksisteeri; lihtsalt valgust pole kohal.
Kui on valgus, siis pole pimedust; kui valgust pole, siis on pimedus, valguse puudumine. See pole millegi kohalolek. Seepärast valgus tuleb ja läheb, ent pimedus jääb. Seda pole olemas, aga see kestab. Valgust võib luua, võib hävitada, aga te ei saa luua pimedust ega seda hävitada – see on alati olemas, ilma et seda üldse olekski.
Teine asi: mõtiskledes hakkate aru saama, et kuna pimedust pole, siis ei saa te sellega ka midagi ette võtta. Ja kui püüate midagi ette võtta, siis olete kaotajad. Pimedust ei saa võita, kuidas saab võita midagi sellist, mida pole olemas? Ja kui olete kaotanud, siis mõtlete: „See on väga võimas, sest võitis mind.” See on absurdne! Pimedusel pole võimu, kuidas saab millelgi, mida pole olemas, võimu olla? Teid ei võida pimedus ega selle võim; teid võidab teie enda rumalus. Esiteks hakkasite te võitlema – see oli rumal. Kuidas te võiksite võidelda millegagi, mida pole olemas? Ja pidage meeles, te olete võidelnud paljude asjadega, mida pole olemas, need kõik on just nagu pimedus.
Kogu moraal on võitlus pimeduse vastu, seepärast on see tobe. Kogu moraal on tingimusteta võitlus pimeduse vastu, võitlus sellega, mida pole olemas. Viha pole reaalne; see on lihtsalt armastuse puudumine. Raev pole tegelik; see on lihtsalt kaastunde puudumine. Teadmatus pole tegelik; see on lihtsalt budasuse puudumine, virgumise puudumine. Ja moraal muudkui võitleb sellega, mida pole olemas. Moraalijünger ei saavuta kunagi edu; see on võimatu. Lõpuks peab ta alistuma, sest kogu see pingutus on mõttetu.
Ning religioonil ja moraalil pole vahet: moraal püüab pimedust võita ja religioon püüab äratada valgust, mis on selles peidus. Religioon pimeduse pärast ei muretse; see lihtsalt püüab valgust leida. Kui valgus on kohal, siis pimedus kaob; kui valgus on kohal, siis pole pimedusega vaja midagi ette võtta – seda lihtsalt pole kohal.
See ongi teine asi: et pimedusega ei saa otseselt midagi ette võtta. Kui tahate pimedusega midagi ette võtta, siis peate midagi ette võtma valgusega, mitte pimedusega. Kustutage tuli, ja pimedus on kohal; pange tuli põlema, ja pimedust pole. Aga te ei saa pimedust sisse lülitada ega ära kustutada; te ei saa seda kusagilt tuua, te ei saa seda ära kustutada. Kui tahate pimedusega midagi ette võtta, siis peate tegutsema valguse kaudu; peate kasutama kaudset teed.
Ärge kunagi võidelge millegagi, mida pole olemas. Meelel on ahvatlus võidelda, ent see ahvatlus on ohtlik; te kaotate energiat ja elu ning raiskate ennast. Ärge alluge meele ahvatlustele, lihtsalt vaadake, kas mingi asi on päriselt olemas või see lihtsalt puudub. Kui see puudub, siis ärge sellega võidelge; otsige seda, millest see puudu on, siis leiate õige tee.
Kolmas asi pimeduse kohta on see, et pimedus on tuhandel erineval moel seotud teie olemasoluga.
Kui olete vihased, siis on valgus teis kadunud. Tegelikult olete te vihased sellepärast, et valgus on kadunud; pimedus on tulnud. Te võite vihased olla vaid siis, kui olete ebateadlikud, te ei saa teadlikult vihased olla. Proovige seda, ja te kas kaotate teadlikkuse ja viha jääb alles, või jääte teadlikuks ja viha ei tärka – te ei saa teadlikult vihased olla. Mida see tähendab? See tähendab, et teadvuse loomus on nagu valgus, ja viha loomus on nagu pimedus – kahte korraga ei saa olla. Kui on valgus, siis ei saa olla pimedust; kui olete teadlikud, ei saa te olla vihased.
Minu juurde tullakse pidevalt ja küsitakse, kuidas mitte olla vihane. Küsitakse vale küsimust; kui küsid vale küsimuse, siis on väga raske saada õiget vastust. Kõigepealt küsige õige küsimus. Ärge küsige, kuidas pimedust hajutada; ärge küsige, kuidas muresid, ängistust ja ärevust minema kihutada, lihtsalt analüüsige oma meelt ja vaadake kõigepealt, miks need seal on. Need on seal sellepärast, et te pole piisavalt teadlikud. Niisiis, küsige õige küsimus: kuidas saada üha teadlikumaks? Kui küsite, kuidas mitte vihane olla, siis saab teist mõne moraalijüngri ohver. Ja kui küsite, kuidas teadlikumaks saada, siis ei saa olemas olla viha, iha, ahnust, siis olete õigel teel, siis saavad teist religioossed otsijad.
Moraal on valeraha; see petab inimesi. See pole üldse mingi religioon. Religioonil pole moraaliga midagi tegemist, sest religioonil pole midagi tegemist pimedusega. See on positiivne pingutus, et te üles ärkaksite. See ei muretse teie iseloomu pärast; see, mida te teete, on mõttetu, ja te ei saa seda muuta. Te võite seda kaunistada, ent mitte muuta. Te võite selle ilusat värvi värvida, võite seda maalida, ent mitte muuta.
On vaid