Tantra. Ülim mõistmine. Osho
polnud näha, kas see üldse voolab, see oli nii laisk ja vaikne. Hommikul, kui jõe ääres polnud kedagi – pesupesijad polnud veel tulnud – oli ääretu vaikus. Isegi linnud ei laulnud nii varajasel hommikutunnil, polnud ühtki häält, hääletus täitis kõike. Ja mangopuude lõhn hõljus jõe kohal.
Ma käisin seal kõige kaugema jõekäänu ääres lihtsalt istumas, lihtsalt olemas. Polnud vaja midagi teha, seal olemisest piisas; seal olla oli nii kaunis kogemus. Ma suplesin vees, ujusin, ja kui päike tõusis, läksin teisele kaldale, tohutule liivarannale, kuivatasin end seal päikese käes, lamasin ja jäin vahel isegi magama.
Kui ma koju tagasi läksin, küsis ema: „Mida sa terve hommiku tegid?” Ma ütlesin: „Mitte midagi,” sest tegelikult polnudki ma midagi teinud. Ta üles: „Kuidas see võimalik on? Sind pole mitu tundi siin olnud, kuidas on see võimalik, et sa ei teinud mitte midagi? Sa pidid ikka midagi tegema.” Tal oli õigus, aga samas polnud.
Ma ei teinud mitte midagi. Ma lihtsalt olin seal koos jõega, ei teinud midagi, lasin asjadel juhtuda. Kui tundsin, et tahan ujuda – pidage meeles, kui ma tundsin, et tahan ujuda –, siis ujusin, aga see polnud minu poolt millegi tegemine, ma ei pingutanud kuidagi. Kui tundsin, et olen unine, siis magasin. Asjad juhtusid, aga tegijat polnud. Ja minu esimesed satori-kogemused said alguse selle jõe ääres; mitte midagi tehes, lihtsalt seal olles juhtusid miljonid asjad.
Aga ema käis peale: „Sa pidid ikka midagi tegema.” Ma siis ütlesin: „Hästi, ma suplesin ja kuivatasin end päikese käes,” ja siis oli ta rahul. Aga mina polnud, sest seda, mis seal jõe ääres toimus, ei saa kirjeldada sõnadega ma suplesin; see tundub nii napp ja ilmetu. Jõega mängimine, jões hõljumine, jões ujumine oli nii sügav kogemus. Lihtsalt öelda: „Ma suplesin” – sel pole mõtet, või lihtsalt öelda: „Ma läksin sinna, jalutasin kaldal, istusin” ei tähenda midagi.
Isegi tavaelus võite tunda sõnade tühisust. Ja kui te sõnade tühisust ei tunne, siis see näitab, et te pole elus olnudki, see näitab, et olete elanud väga kunstlikult. Kui kõike, mida olete läbi elanud, saab sõnades edasi anda, siis see tähendab, et te pole elanudki.
Kui esimest korda juhtub midagi, mis on väljaspool sõnu, siis on teiega juhtunud elu, elu on teie uksele koputanud. Ja kui ülim teie uksele koputab, siis olete lihtsalt väljaspool sõnu: te muutute tummaks, ei saa rääkida; teie sees ei kujune ühtki sõna. Kõik, mida te ütlete, tundub nii ilmetu, nii surnud, nii mõttetu, ilma igasuguse tähenduseta. Tundub, nagu käituksite ebaõiglaselt kogemusega, mille läbi elasite. Pidage seda meeles, sest mahāmudrā[1.] on viimane, lõplik kogemus.
Mahāmudrā tähendab totaalset orgasmi universumiga. Kui olete kedagi armastanud ja tundnud sulamist ning sulandumist, siis kaks pole enam kaks. Kehad jäävad eraldatuks, aga midagi nende vahel loob silla, kuldse silla, ja seesmine kahesus kaob; üks eluenergia vibreerib kummalgi poolusel. Kui seda on teiega juhtunud, üksnes siis võite mõista, mis on mahāmudrā. Miljoneid kordi sügavam, miljoneid kordi kõrgem on mahāmudrā. See on totaalne orgasm tervikuga, universumiga. See sulandub olemise allikasse.
See on „Mahāmudrā laul”. On kaunis, et Tilopa nimetas seda lauluks. Te võite seda laulda, aga mitte sõnastada; te võite seda tantsida, aga mitte sõnastada. See on nii sügav fenomen, et laulmine võib väljendada selle tillukest osa – mitte see, mida sa laulad, vaid kuidas sa laulad.
Paljud müstikud on pärast ülima kogemist lihtsalt tantsinud; nad ei saanud midagi muud teha. Nad rääkisid kogu oma olemuse ja keha kaudu: keha, vaimu, hinge ja kõige selle kaudu, mis on sellega seotud. Nad tantsisid; need tantsud polnud tavalised tantsud. Tegelikult tekkiski tants tänu nendele müstikutele; see oli viis edasi anda ekstaasi, õnne, õndsust. Tundmatu on läbistanud tuntu, teispoolne on tulnud maa peale – mida veel võiks teha? Te võite seda tantsida, te võite seda laulda. See on mahāmudrā laul.
Kes seda laulab? Tilopa enam mitte. Orgasmiline tunne ise on laul. See pole Tilopa laul; Tilopat enam pole. See kogemus ise vibreerib ja laulab. Sellest ka „Mahāmudrā laul”: ekstaasi laul, ekstaas ise laulab seda. Tilopal pole midagi teha; Tilopat pole seal üldse, Tilopa on sulanud. Kui otsija on kadunud, vaid siis saavutatakse eesmärk. Ainult siis, kui kogejat pole enam kohal, saabub kogemus. Otsige, ja te ei leia, sest otsimise läbi saab otsija tugevamaks. Ärge otsige, ja te leiate. Otsimisest, sellest pingutusest saab takistus, sest mida rohkem te otsite, seda tugevamaks saab ego, otsija. Ärge otsige!
See on „Mahāmudrā laulu” kõige sügavam sõnum: ärge otsige, jääge nagu olete, ärge minge kuhugi mujale. Keegi ei jõua kunagi tõeni; keegi ei saagi jõuda, sest ei tea aadressi. Kuhu minna? Kust leida tõde? Pole kaarti, pole teed, pole kedagi, kes ütleks, kus see on. Ei, keegi ei jõua kunagi tõeni. Alati on vastupidi: tõde tuleb sinu juurde. Kui oled valmis, siis see koputab su uksele; otsib su üles, kui oled valmis. Ja valmisolek pole midagi muud kui vastuvõtlikkus. Kui oled täielikult vastuvõtlik ja ego pole, siis saab sinust tühi tempel, kus sees pole kedagi.
Tilopa ütleb selles laulus, et ole nagu õõnes bambus – sees pole midagi. Ja äkki, hetkel, kui oled õõnes bambus, saad jumalikud huuled, õõnsast bambusest saab flööt ja algab laul – see on „Mahāmudrā laul”. Tilopast on saanud õõnes bambus, jumalik on tulnud ja laul on alanud. See pole Tilopa laul; see on ülima kogemuse enda laul.
Las ma räägin midagi Tilopast, enne kui me sellesse kaunisse ilmingusse süveneme. Tilopast pole eriti palju teada, sest tegelikult ei teatagi selliste inimeste kohta midagi. Nad ei jäta jälge. Nad ei saa osaks ajaloost. Nad eksisteerivad kõrval, nad pole osa sellest peavoolust, kus liigub terve inimkond; nemad seal ei liigu. Kogu inimkond liigub läbi ihaldamise ning inimesed nagu Tilopa liiguvad ihaldamatusse. Nad liiguvad lihtsalt eemale sellest inimkonna ajaloo peavoolust.
Mida rohkem nad voolust eemalduvad, seda müütilisemaks nad muutuvad. Nad on nagu müüdid. Nad pole enam sündmused ajas, ja nii see peabki olema, sest nad liiguvad väljapoole aega, nad elavad väljaspool aega; nad elavad igavikus. Nad lihtsalt kaovad meie tavalisest inimdimensioonist; nad aurustuvad. Me mäletame vaid hetke, mil nad aurustuvad: vaid sedavõrd on nad osa meist. Sellepärast ei teatagi eriti palju Tilopast ja sellest, kes ta oli.
On ainult see laul. See on tema kingitus, ja ta andis selle oma õpilasele Naropale. Neid kingitusi ei saa kellelegi anda, ilma et oleks olemas sügav intiimne armastus. Inimene peab olema võimeline sellist kingitust vastu võtma. Selle laulu andis ta Naropale, oma õpilasele. Enne laulu andmist pandi Naropat miljonil viisil proovile: tema usku, tema armastust ja usaldust. Kui selgus, et temas pole midagi kahtlusesarnast, isegi mitte tillukest kahtluseosakest, ja ta süda on tulvil usaldust ja armastust, siis anti talle see laul.
Ka mina olen siin laulu laulmas, aga võin selle teile anda alles siis, kui olete valmis. Ja teie valmidus tähendab, et kahtlus peab lihtsalt kaduma; seda ei tohi alla suruda, te ei pea püüdma seda võita, sest võidetuna jääb kahtlus teisse alles, mahasurutuna jääb see osaks teie alateadvusest ja mõjutab teid ikka. Ärge võidelge oma kahtleva meele vastu; ärge suruge seda alla. Pigem vastupidi, lihtsalt andke usaldusele üha rohkem energiat. Lihtsalt olge oma kahtleva meele vastu ükskõiksed; midagi muud pole võimalik teha.
Ükskõiksus ongi võti: lihtsalt olete ükskõiksed. See on nii; võtke see omaks. Tooge oma energiad üha rohkem usaldusse ja armastusse, sest see on kõik üks ja seesama energia. Energia, mis muutub kahtluseks, on sama kui see, millest saab usaldus. Jääge kahtluse suhtes ükskõikseks. Hetkel, kui olete ükskõiksed, on teie koostöö läbi; te ei toida seda – sest kõike toidetakse tähelepanu kaudu. Kui pöörate kahtlusele tähelepanu, isegi kui olete selle vastu, on tähelepanu pööramine ikkagi ohtlik, sest just tähelepanu on toit; nii teete te sellega koostööd. Tuleb olla lihtsalt ükskõikne, mitte poolt ega vastu: ärge olge kahtluse poolt, ärge olge vastu.
Nüüd on teil vaja mõista kolme sõna. Üks sõna on kahtlus, teine on usk ja kolmas on usaldus, Idas tuntud kui śraddhā. Kahtlus on millegi suhtes negatiivne hoiak. Mida ka ei öeldaks, algul suhtute te sellesse negatiivselt. Te olete selle vastu ja leiate põhjusi, põhjendusi, et seda toetada. Siis on usk. See on nagu