Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad. Paullina Simons
brüleejäätis, mõtles neiu: noorus ja tumedad juuksed teevad ta kenaks. Kas need olid sõjamehe silmad? Olid need mehe silmad? Need olid rahulikud ja naerused.
Tatjana ja sõjaväelane vaatasid teineteist veidi aega, kuid see aeg oli liigagi pikk. Võõrad heitsid teineteisele vaid pilgu, enne kui selle ära pöörasid. Tatjanal oli tunne, et ta tahaks suu lahti teha ja mehe nime lausuda. Näost õhetav ja kohmetu, pööras ta pilgu ära.
„Teie jäätis sulab ikka veel,” kordas sõjaväelane abivalmilt.
Tatjana punastas ja vastas kiiruga: „Ah, see jäätis. Ma ei tahagi seda enam.” Ta tõusis ja viskas selle otsustavalt prügikasti, soovides, et tal oleks taskurätt, millega määrdunud kleiti pühkida.
Tatjana ei osanud öelda, kas sõjaväelane on noor nagu tema; ei, ta paistis vanem. Nagu noor mees, kes vaatas teda mehe pilguga. Tatjana punastas jälle ning vahtis kõnniteed oma punaste rihmikute ja mehe mustade sõdurisaabaste vahel.
Tuli buss. Sõjaväelane pööras Tatjanale selja ja hakkas bussi poole sammuma. Tatjana vaatas teda. Isegi mehe kõnnak oli justkui teisest maailmast; samm oli liiga enesekindel, liiga pikk, ja ometi näis see millegipärast õige, paistis õige ja tundus õige. Tundus, nagu oleksid leidnud raamatu, mille olid enda arvates ära kaotanud. Ah jaa, seal see ongi.
Hetke pärast pidi bussijuht uksed lahti tegema ja mees bussi peale minema ning Tatjanale hüvastijätuks kergelt lehvitama, nagu ei kohtuks nad enam kunagi. Ära mine! hüüdis Tatjana talle mõttes.
Bussile lähemale jõudes aeglustas sõjaväelane sammu ja jäi seisma. Viimasel minutil ta taganes ja raputas pead bussijuhile, kes käed taeva poole heitis, ukse kinni tõmbas ja minema sõitis.
Sõjaväelane tuli tagasi ja istus pingile.
Kogu ülejäänud päev lendas hüvasti jätmata Tatjana peast välja.
Tatjana ja sõjaväelane vaikisid. Kuidas me võime vaikida, mõtles Tatjana. Me ju alles tutvusime. Oota. Me polegi veel tutvunud. Me ei tunne teineteist. Mis meie vahel üldse olla võiks?
Närviliselt tõstis ta pilgu ja silmitses tänavat. Korraga turgatas talle pähe, et mees võib tema südame kloppimist kuulda, sest kuidas oli võimalik seda mitte kuulda? Lärm oli isegi varesed nende selja tagant puudelt minema peletanud. Linnud olid paanikas, ägedalt tiibadega vehkides minema lennanud. Tatjana teadis – tema pärast.
Nüüd pidi tema buss tulema. Kohe.
Mees oli sõjaväelane, jah, aga Tatjana oli ennegi sõjaväelasi näinud. Ja ta oli kena välimusega, jah, aga Tatjana oli ennegi kena välimusega mehi näinud. Möödunud suvel oli ta isegi paari kena välimusega sõjaväelast näinud. Üks, kelle nime ta oli unustanud – nagu ta nüüd enamiku asjadest unustas –, oli talle jäätise ostnud.
Teda ei lummanud sõjaväelase munder, ka mitte välimus. Teda lummas see, kuidas mees oli teda üle tänava vaadanud, nende vahel vaid kümme meetrit betooni, buss ja trammiliini elektrijuhtmed.
Mees võttis mundrikuue taskust suitsupaki. „Soovite ka?”
„Oi, ei, ei,” vastas Tatjana. „Ma ei suitseta.”
Sõjaväelane pani suitsud jälle taskusse. „Ma ei tea kedagi, kes ei suitsetaks,” ütles ta rõõmsameelselt.
Ainsad mittesuitsetajad, keda Tatjana teadis, olid tema ise ja vanaisa. Ta ei suutnud kauem vait olla; see oli liiga mannetu. Kui aga Tatjana suu lahti tegi, et rääkida, kõlasid kõik sõnad, mis ta oli valmis mõelnud, nii tobedalt, et ta pani jälle suu kinni ja palus vaikselt, et buss juba tuleks.
Bussi ei tulnud.
Viimaks hakkas sõjaväelane uuesti rääkima. „Kas te ootate bussi number 22?”
„Jah,” vastas Tatjana plekise häälega. „Oodake, ei.” Ta nägi tulemas bussi, mille ees oli kolm numbrit. See oli number 136.
„Ma lähen selle bussi peale,” ütles ta pikemalt mõtlemata ja tõusis.
„Saja kolmekümne kuues?” kuulis Tatjana meest oma selja taga pomisemas.
Tatjana sammus bussi poole, võttis viis kopikat välja ja astus bussi. Maksnud, läks ta bussi tagaossa ja istus just siis, kui nägi sõjaväelast bussi astumas ja tahapoole liikumas.
Mees istus üle vahekäigu temast üks iste tahapoole.
Tatjana nihkus akna alla ja püüdis mehele mitte mõelda. Kuhu ta kavatses saja kolmekümne kuuenda bussiga sõita? Ah jaa, selle bussiga sõitis ta Marina juurde Poluostrovski prospektile. Ta läheb sinna. Astub Poluostrovskil bussist maha ja annab Marina ukse taga kella.
Tatjana nägi silmanurgast sõjaväelast.
Kuhu tema saja kolmekümne kuuenda bussiga sõidab?
Buss möödus Tauria pargist ja pööras Liteinõi prospektile.
Tatjana silus kleidivolte ja vedas sõrmega mööda tikitud rooside piirjooni. Ta kummardus vahekäiku ja kohendas rihmikuid. Kuid tegelikult lootis ta igas peatuses, et sõjaväelane ei lähe maha. Mitte siin, mõtles ta, mitte siin. Ka siin mitte. Tatjana ei teadnud, kus pidanuks mees tema arvates maha minema; ta teadis vaid, et ei taha, et mees väljuks siin.
Sõjaväelane ei väljunud. Tatjana märkas, et ta istub väga rahulikult ja vaatab aknast välja. Aeg-ajalt keeras ta näo bussi esiosa poole ja siis võis Tatjana vanduda, et mees vaatab teda.
Mööda Liteinõi silda üle Neeva sõitnud, jätkas buss teekonda läbi linna. Vähesed poed, mida Tatjana aknast nägi, olid kas kinni või oli nende ees pikk saba.
Tänavad jäid järjest tühjemaks – säravad inimtühjad Leningradi tänavad.
Möödus üks peatus teise järel. Tatjana sõitis üha kaugemale Põhja-Leningradi.
Kui tema mõte veidi selgis, taipas Tatjana, et on Marina peatusest Poluostrovskist ammu mööda sõitnud. Ta ei teadnudki enam, kus ta on. Tatjana niheles istmel rahutult.
Kuhu ta sõidab? Ta ei teadnud, kuid ei saanud ka bussist maha minna. Kõigepealt: sõjaväelane ei üritanud kella anda, ja teiseks: Tatjana ei teadnud, kus ta on. Kui Tatjana siin maha läheb, peab ta üle tänava minema ja bussiga tagasi sõitma.
Mida ta ikkagi lootis? Kas ta tahtis vaadata, kus mees maha läheb, ja mõnel teisel päeval koos Marinaga tagasi tulla? See mõte pani Tatjana ärevusest võpatama.
Tulla tagasi oma sõjaväelast otsima.
See oli naeruväärne. Praegu lootis Tatjana lihtsalt viisakalt taanduda ja koju naasta.
Vähehaaval väljusid teised reisijad bussist. Viimaks olid jäänud vaid Tatjana ja sõjaväelane.
Buss muudkui sõitis. Tatjana ei teadnud enam, mida teha. Sõjaväelane bussist maha ei läinud. Mis supi ma olen kokku keetnud, mõtles Tatjana. Ta otsustas maha minna, aga kui ta kella andis, keeras juht ringi ja küsis: „Kas te tahate siin maha minna, tütarlaps? Siin pole muud kui tööstushooned. Kas te saate kellegagi kokku?”
„Oi, ei,” kogeles Tatjana.
„Noh, siis oodake. Järgmine peatus on viimane.”
Haavunud Tatjana vajus taas istuma.
Buss jäi tolmuses lõpp-peatuses seisma.
Juht ütles: „Lõpp-peatus.”
Tatjana astus bussist kuuma tolmusesse peatusse, milleks oli nelinurkne maatükk tühja tänava otsas. Tatjana kartis ringi keerata. Ta pani käe rinnale, et tõrksat südant vaigistada. Mida ta peaks nüüd tegema? Ei jää muud üle, kui bussiga tagasi sõita. Pikkamisi sammus Tatjana peatusest eemale.
Siis – ja alles siis, kui ta oli sügavalt sisse hinganud, heitis Tatjana viimaks pilgu paremale, ja seal oligi sõjaväelane, kes talle rõõmsalt naeratas. Tal olid laitmatud valged hambad – venelase puhul nii ebatavaline pilt. Tatjana ei saanud parata, et ta vastu naeratas. Küllap tema näol peegeldus kergendustunne. Kergendus ja kartus ja mure; kõik see ja veel midagi.
Laialt