Eesti Haigekassa lugu. 20 aastat ravi ja kindlustust. Grupi autorid
Tööstustoodang langes, paljud töösturid jätsid kindlustusmaksu maksmata, haigekassa tagavarad vähenesid. Tõrkujate esirinnas olid tolleaegsed Tallinna trükikodade omanikud.
16. aprillil 1917 toimus Tallinnas 17 haigekassa töökorralduse koosolek, mille käigus valiti haigekassade keskbüroo, kelle ülesandeks oli välja töötada haigekassade ühinemise kava ja ühine põhikiri. See võeti vastu 13. novembril 1917. Järgmise aasta alguseks koondas ühishaigekassa 16 ettevõtte haigekassad, milles oli kokku 2456 töölist koos 3724 pereliikmega.
Tallinna Linna Ettevõtete Haigekassa juhatus ja kantseleitöötajad 1926. aastal.
Tallinna Linna Ettevõtete Haigekassa juhatus, revisjonikomisjon ja töötajad 1932. aastal.
Haigekassa tegevuse uus ja edukas ajajärk algas Eesti Vabariigi ajal. Kuni puudusid muud seadused, kehtis Eesti Vabariigis Vene Ajutise Valitsuse poolt 25.07.1917 vastu võetud haiguskindlustuse seadus, milles tehti muudatusi 1923., 1934. ja 1936. aastal. Eesti Vabariigi haiguskindlustuse seadust ei jõutud suurte vastuolude tõttu jõustada, kuigi mitmeid katseid selleks tehti. Üheks suuremaks vastuoluks oli haigekassade asutamisõigus ja juhtimise korraldamine.
1920. aastate algul oli majandus tõusuteel ning avardusid ka võimalused arstiabi ja töövõimetuse hüvitamiseks. Kuna mitme tegutsemisaasta jooksul olid mõned väiksemad haigekassad sattunud suurtesse raskustesse ning mitu haigekassat ühines, tekkis mõte hakata haigekassade tegevust rohkem koordineerima. Esmakordselt mainis vajadust liituda Tartu haigekassa aastal 1922. Pärast pikka ettevalmistust loodi 1923. aastal Eesti Haigekassade Liit, kuhu erinevatel perioodidel kuulus suurem osa Eestis tegutsevaid väiksemaid haigekassasid. Sinna kuulumine oli vabatahtlik. 1930. aastatel oli liidus umbes 3/4 haigekassadest. Liidu peamine roll seisnes oma liikmetele info vahendamises ning osalemises haiguskindlustuse ja arstiabi korraldamise debattides. 1925. aastal hakati välja andma liidu häälekandjat „Haigekassa”, mis peagi muutis nime ning ilmus kuni 1940. aastani nime all „Töö ja Terwis”.
Kuni aastani 1929 juhtisid ja asutasid Eesti haigekassasid tööliste esindajad. Hoolimata oma suurest poliitilisest mõjuvõimust ei suutnud töösturid veenda töölisi haigekassade valitsemisse kaasama ka ettevõtete omanikke või juhte. Sellega eristus Eesti Vabariik algul teistest Euroopa riikidest, kus haigekassasid asutasid ja haldasid osaliselt või täielikult ettevõtete omanikud. 1929. aastal said siiski ka ettevõtete juhid või omanikud haigekassade juhtimises sõnaõiguse.
Tartu Üldhaigekassa tegevuse aruanne 1939. aastal.
Eesti paistis Euroopas silma suhteliselt madala haiguskindlustatusega – hõlmatud oli vaid 17,9 % rahvastikust. Haiguskindlustus jäi sisuliselt tööstustööliste ja Vabaduse Risti kavaleride privileegiks. Põllumajanduses, haridus- või muus sektoris töötavad isikud ja nende pereliikmed pidid oma raviteenuste eest maksma ise. Alles 1930. aastate teisel poolel jõustusid mitmed seadused, millega said haiguskindlustuse ka riigiteenistujad ja – töölised, õppejõud ning kutselised sõjaväelased koos pereliikmetega.
Haigekassade tegevust mõjutasid oluliselt suured haiguspuhangud. Tallinna Haigekassale olid keerulised 1933. ja 1934. aasta, mil Tallinnas oli raskekujulise gripi puhang. Mõne aastaga suudeti siiski kriisist toibuda, ilmselt tänu kindlustusmakse suurendamisele, mis tõsteti 6 %-le töötasust.
Tartu Üldhaigekassa lõpetas 1938. aasta puudujäägiga, mis oli osaliselt tingitud aasta lõpul esinenud mumpsipuhangust. Haigekassa oli sunnitud väljaminekuid vähendama ja nii otsustati lõpetada haigusraha maksmine pühapäevade ja pühade eest.
Eesti Vabariigi tervishoiusüsteemi aluseks oli Tsaari-Venemaal rakendatud süsteem, kus enamik tervishoiuasutusi olid kas ettevõtete asutatud ja ülalpidamisel või oli tegemist erapraksiste ning erahaiglatega. Lühikese Nõukogude perioodi jooksul kehtestatud seaduse alusel pidid ettevõtted andma tervishoiuasutused üle haigekassadele ning mitmed asutused jõudsid seda ka teha.
Enne Nõukogude okupatsiooni 1940. aastal sarnanes Eesti Vabariigi tervishoiusüsteemi areng Lääne-Euroopa riikide tervishoiukorraldusega. Haiglasüsteemis kujunesid Eestis välja kolme liiki haiglad, mis pakkusid ööpäevaringset arstiabi: erahaiglad, munitsipaalhaiglad vaestele ja riigiomandis olevad haiglad. Riigi omad olid emade ja laste kliinikud, tuberkuloosidispanserid, vaimuhaigete sanatooriumid ja raviasutused. Ambulatoorset arstiabi osutasid peamiselt haigekassale kuuluvad dispanserid, lepingulised eraarstid ning koolides töötavad eraarstid. Suurematel ettevõtetel olid ambulatooriumid, kus anti abi oma töötajatele ja nende pereliikmetele. Maakondades olid palgalised munitsipaalarstid, kes ravisid peamiselt vaesemat elanikkonda.
Haigestunul polnud mingit võimalust arsti valida, selle määras haigekassa leping. Kui keegi soovis minna teise arsti juurde, maksis ta visiidi eest ise või taotles pöördumiseks volinikelt eriluba. Kes ei olnud haigekassa liige või sellega võrdsustatud isik, maksis samuti visiiditasu, mis oli 1930. aastatel kaks krooni. Lisaks tuli tasuda protseduuride eest.
Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt 1940. aastal katkestas tervishoiusüsteemi arengutee ja kasutusele võeti nõukogulik Semaško süsteem, mille kohaselt tervishoidu rahastati valitsuse juhtimisel tsentraliseeritult riigieelarvest.
Kiiretel muudatustel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Teise maailmasõja ajal lahkus Eestist suur hulk tervishoiutöötajaid. Kogu tähelepanu pöörati riigikaitselistele eesmärkidele, mistõttu suurenes ülemäära haiglavoodite arv.
Tallinna Linna Ettevõtete Haigekassa 25 aasta tegevust kokku võttev trükis.
Nõukogude ajal polnud tervishoiusüsteemis erasektorit. Kõigil kodanikel oli vaba juurdepääs tervishoiuteenustele, mida osutasid palgalised riigitöötajad. Meditsiinitöötajate ettevalmistus ning tervishoiuteenuste kvaliteet ja kättesaadavus hinnati üldiselt heaks.
1980. aastate poliitiliste muutuste ajal hakati otsima uudseid lahendusi ka sotsiaalsfääri ümberkujundamiseks. 11. juunil 1988 taasasutati Eesti Arstide Liit (EAL). Katusorganisatsiooni teke võimaldas koondada huvigruppe ning hakata otsima ja läbi töötama ideid tervishoiusüsteemi ja rahastamise ümberkorraldamiseks. Esialgu ei räägitud tervishoiureformidest, vaid olemasoleva süsteemi korrastamisest ja ümberkujundamisest. Kuigi oli olemas idee tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteemi ühendamiseks ning ühendatud sotsiaalabikassade moodustamiseks kohalike omavalitsuste tasandil, ei pääsenud need mõtted veel esiplaanile.
Taasasutatud Eesti Arstide Liidu esimese presidendi dr Laur Karu eestvedamisel jõuti veendumusele, et Eestis võiks rakendada kindlustusmeditsiini põhimõtteid. Esimeste haiguskindlustuse seaduseelnõude autorid olid Laur Karu, Enn Õunpuu ja Georg Männik. Need sisaldasid solidaarse ravikindlustuse põhimõtteid. Hoolimata intensiivsest arendustööst jäid kolmiku kindlustusideed kitsasse ringi. 1989. aastal jõuti niikaugele, et ENSV Ministrite Nõukogu Presiidium otsustas moodustada laiapõhjalise komisjoni, mis pidi välja töötama ENSV elanike tervishoiu ja sotsiaalabi ümberkorraldamise ettepanekud. Esmakordselt jõuti arusaamisele, et uus süsteem peaks põhinema sotsiaal- ja tervisefondidel.
Kokkuvõttes peeti õigeks täielikku üleminekut riiklikult tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi rahastamiselt kindlustusmeditsiinile, mis põhineks kindlustusmaksudel, sh tervisemaksul. Tervishoiusüsteemis oli jõutud otsuseni, et edasine areng peab põhinema ambulatoorse eriarstiabi eelisarendamisel ja soovitatav on üle minna perearsti printsiibile. Kuna poliitiliseks arengusuunaks oli detsentraliseerimine, siis nähti vajadust kaasata kohalikke omavalitsusi rohkem sotsiaalvaldkonna küsimuste lahendamisse.
Näiteid haigekassa liikmekaartidest.
Kindlustusmeditsiini